"Nõiduse keel on elus keel samamoodi, nagu on see keel siin taltsutatud hunt. Vaba keel on lindude keel, tuule keel, kivide keel, kassi keel. Selline keel on instinktiivselt ja intuitiivselt mõistetav kõigele elusale, kuid mitte enam inimesele pärast tema sümboolset paradiisiaiast lahkumist," mõtiskleb Mikk Pärnits kultuurilehes Sirp reaalsust mõjutavast nõiduse keelest ning kuidas sellest üldse rääkida.
Nõidusest kõnelemisel on põhihäda keelekasutus, mis mõeldud ratsionaalse ning faktipõhise maailma kirjeldamiseks. Lääne kultuurisfääris on maagia ning too teine ilm taandatud sümboli tasandile, mis tähendab, et suur hulk infot on pakitud kokku lühikeseks ning vihjavaks märgiks, justkui RAR-failiks, mille lahtipakkimisel saame kätte laiema pildi. Seda võib võrrelda ka liiklusmärgiga, kus pikkade, väljakirjutatud lausete asemel annavad juhiseid sümbolid, mida teadvus suudab haarata kiiremini ja lõpuks automaatselt.
