Nõidusest kõnelemisel on põhihäda keelekasutus, mis mõeldud ratsionaalse ning faktipõhise maailma kirjeldamiseks. Lääne kultuurisfääris on maagia ning too teine ilm taandatud sümboli tasandile, mis tähendab, et suur hulk infot on pakitud kokku lühikeseks ning vihjavaks märgiks, justkui RAR-failiks, mille lahtipakkimisel saame kätte laiema pildi. Seda võib võrrelda ka liiklusmärgiga, kus pikkade, väljakirjutatud lausete asemel annavad juhiseid sümbolid, mida teadvus suudab haarata kiiremini ja lõpuks automaatselt. Okultne ilm on aga paljudele nähtamatu ning seetõttu pole erinevalt liiklusmärkidest välja arenenud ühist keelt sellest rääkimiseks. Tasapisi toob varjatud ilma meile siiski lähemale teaduse areng: teadus on sunnitud oma aina metafüüsika valda kalduvate avastuste najal kõnelema millestki käegakatsumatust ja ebamäärasest. Nähtamatu maailm, mis see siis on?
Millega kõik salaõpetused nõustuma kipuvad, on inimese jumalik päritolu: inimene on mateeria ning vaimu ristpunkt, kelle kodu pole siin, vaid kusagil kõrgemal tasandil. Siia ilma saabume igaüks teatud ülesandega. Selleks on igaühe areng, sest ainult maises elus, millel on algus ning lõpp, on muutumine võimalik. Väljaspool aega ja ruumi, igavikus, on kõik muutumatu. Maine elu on kui galaktiline Gulag, kus hinged on mateeriasse aheldatud: rügame deterministlikus vangilaagris, kust põgenemine pole võimalik. Maagia ning illuminatsioon opereerivad laiema reaalsuse pinnal, millest tavaline inimene näeb vaid väikest protsenti, elades justkui uneskõndija. Seetõttu ongi paljude inimeste elu tuim ja hall halb unenägu. Maailm on inimesele tema ratsionaalses ja loogilises plaanis tundmatu, seda laiendades laieneb aga ka individuaalse inimese teadvus. Siinkohal tuleb vahet teha inimestel, kes otsivad tolle maailmaga kontakti ja tegelevad aktiivselt oma võimete arendamisega, ning nendel, kellele on säärane suund sünnist saati määratud ja kes seda teadlikult valinud pole. Tollest teisest (laiemast) maailmast osa saavad inimesed suudavad teha tavainimese mõistes imesid ehk ravitseda ja needa. Võidakse öelda, et ravimtaimi hästi tundnud inimesed polnud nõiad, vaid rahvatarkuse viljelejad. Selle vastu kõneleb aga tohutu hulk taimi, mille ravimõju konkreetsete haiguste puhul pole selgitatav vanade rahvaste aastatepikkuse juhuste ja katsetamiste reaga. Hingestatud maailmapildis on tavaks tunnistada ka taimede teadvust, mis on küll orgaaniline, kuid erineb imetajate omast. Nõiakunsti juurde käib väljastpoolt tulevate teadmiste rakendamine: ravitseja teab instinktiivselt, mis tõvega tegu ning mis selle vastu aitab. Vaja ei pruugi minna üldse taimi, vaid ehk teatud kohast korjatud kivikesi, allikavett vm. Nõiad võivad vahel (ka enda teadmata) kasutada rahvameditsiini võtteid, kuid ravi ja metoodika vahel laiutavat tühimikku ei saa adekvaatselt seletada ei psühhosomaatiliste eripärade ega juhuslike kokkusattumustega. Nõiad lihtsalt saavad vastuseid ja informatsiooni kusagilt mujalt.
Nõiad tajuvad selle ja teiste ilmade vahel seoseid, mida teised ei näe. Nende seoste intuitiivne ja tulemuslik ärakasutamine eristab nõidujat skisofreenikust. Pole ühtegi pädevat teooriat, mis selgitaks meie ning teiste ilmade suhtlemist. Ebatavaliste tajude ja võimetega inimesed oskavad vaevalt seletada iseendagi oskusi, rääkimata sellest, et nad oleksid võimelised sõnastama üldteooriat, mis need teadmised mõistetavasse ja ratsionaalselt hõlmatavasse raamistikku asetaks. Küll aga nõustuvad paljud nõiad sellega, et nemad on vaid kanal või Värav, mille kaudu avaldub mujalt tulev jõud. Seega ei pea nad end tolle jõu allikaks, vaid ainult edastajaks.
Nõidusest saab rääkida vaid siinpool, selles ilmas, pärast seda, kui see on juhtunud. Nõiduse toimemehhanismidest tavakeeles kõneleda ei saa, sest nõidus on kujuta ning asukohata. Alles nõia lausumise või tegevuse tulemusel saab see mingigi füüsilise kuju. Mittenõiale jätab protsess müstilise, ebaloogilise mulje, sest see pole seotud punktist A punkti B liikumisega. On ainult lõpp-punkt, kuid algus, rääkimata vahepealsetest peatustest, on tema silmale varjatud. Kuidas rääkida sellest, millest ei saa rääkida?
Nõidusel on palju varjatud aspekte. Siin paljastan ühe ilmsema, mille peale lugeja juba tulla võis: keel mõjutab teadvust, mis tõlgendab nähtavat reaalsust. Teadvus ei asu mitte ajus, vaid aju on teadvuse vastuvõtja või isegi filter. Siit ka seos animistliku maailmapildiga: kui teadvus on kõikjal ning kõik, siis saab teadvuse osadeks pidada ka kive, puid, jõgesid ja maalappe. Teadvus ja hing on kõigel, mida inimene tajuda suudab. Mis tähendab omakorda, et pole piiri inimese ja tajutava vahel. Mõista seda mõttekäiku ja tunda seda oma südames tähendab teha lahti veel üks silm. Nõidusega tegelevad inimesed kas instinktiivselt, kuna see tuleb neile loomulikult, või õpitult. Muidugi on õpitud meetod uuriv ja eksperimenteeriv, Suure Töö täideviija kogub teadmisi eri valdkondadest.
Kuna keel kujundab reaalsust, võib inimkonna arengus näha keelekasutuse ning maailmapildi muutumise sünkroonsust. Ühtainust nõiduse keelt ei saa olla ega hakka seda ka keegi looma, sest see on pidevas liikumises, jõudes meie tõlgendavasse teadvusesse Paigast Enne Sõnu. Inimesi võib võrrelda kaladega, kes arvavad, et vesi on nende peas, kuigi tegelikult on nad veest ümbritsetud. Samamoodi on aju reaalsuse filtreerija, piiraja. Meie bioloogiline, maine pool vajab ellujäämiseks keskendumist vaid väiksele valdkonnale sellest. Tollest valdkonnast on välja kasvanud meie teadus. Kunst on raskemini seletatav, sest seda pole ellujäämiseks tegelikult tarvis – seda muidugi juhul, kui inimene eitab oma hingelist poolt ning kummardab vaid mateeriat. Vallata nõidust ning laiendada sihilikult oma teadvust tähendab võtta osa Suurest Tööst, mida peetakse ka maailma ainsaks Kunstiks. Kõik muu on Suure Lõkke sädemed öös.
Nõiduse keel on elus keel samamoodi, nagu on see keel siin taltsutatud hunt. Vaba keel on lindude keel, tuule keel, kivide keel, kassi keel. Selline keel on instinktiivselt ja intuitiivselt mõistetav kõigele elusale, kuid mitte enam inimesele pärast tema sümboolset paradiisiaiast lahkumist. See, et kõik on elus ja kõneleb meiega, seostub omakorda teadusliku teooriaga informatsiooniuniversumist, mis koosneb vaid infost. Kui kõik on teadvus, on kõik enesest teadlik: kaasa arvatud sina, sinu kõnnitee ja terve planeet, ka universum. Nõidusest ei saa rääkida juppide, osade kaupa, vaid selleks on vaja haarata kogu tervik. Meie igapäevane keel ja teadvus aga tervikut hõlmata ei suuda ja on sellega toimetulemise jaotanud tehislikult osadeks, eraldades sellega Kõik Asjad, kaasa arvatud enese. Isolatsioon on illusioon.
Mis on siis too elus keel? Tavainimesele on tegu vaikusega, täpselt nagu too teine maailm on talle nähtamatu: ilma teistmoodi tajuta seda ei kuule ega mõista. Nõidust mõistab vaid initsiatsiooni läbinu või sellesse ja sellest sündinu. Osata kuulda tolle laiema maailma keelt tähendab haarata informatsiooni kõigest, sest väikene sisaldab suurt. Nõiduse metoodika saab selgeks siis, kui mõista, et vahelülid on leiutanud inimene, seevastu kui kõrgemal tasandil on kõik Üks. Seega ei pea maagilise efekti saavutamiseks tegema kümmet eri asja, vaid alati ainuüht. Seal, kus tavateadvus otsib ja loob mustreid, on tolle maailmaga tuttav nõid ise see muster. Kõik kõneleb, tuleb osata vaid näha. Seejärel saab võimalikuks palju sellist, mis jääb mateeriapõhisele indiviidile arusaamatuks ja müstiliseks. Laiemas tegelikkuses on tegu maailma kõige loomulikuma asjaga.
Autor: Mikk Pärnits
Allikas: Sirp.ee
