Ava külgmenüü

Keelatud tunded panevad iseennast maha salgama

Lapsepõlves puutusid paljud kokku "keelatud tunnetega" ning sellest võib ka veel täiskasvanuna olla tunne, et on emotsioone, mis ei ole head või lubatud. Muidugi oli ka neid tundeid, mis polnud keelatud, vaid julgustatud. Oi, kuidas vanemad vaeva nägid, et saada sind naeratama, kui olid imik! Ja mõni nädal hiljem, kui sa valjusti naersid, oli kõigil tore. Viha aga oli teine asi. Jonnituju on lärmakas ja ebameeldiv ning enamik vanemaid püüab seda ära hoida. Nad teevad seda mitmel moel. Mõned narrivad lapsi: "Sa oled nii armas, kui sa vihane oled. Ma näen, kuidas naeratus tuleb. No naerata nüüd." Teised distsiplineerivad last: "Lõpeta kohe ära! Mine oma tuppa. Ma ei kannata mingit vasturääkimist!" Ebakindlad vanemad ütlevad sageli lastele: "Hästi. Teeme nii, nagu sa tahad. Aga järgmine kord käitu korralikult!"

Väga harva mõistab vanem lapse viha. Kujutle väikese tüdruku kergendust, kui ta vanem ütleb midagi sellist: “Ma näen, et sa oled vihane. Sa ei taha teha, mida ma palun. Aga mina olen vanem ja sina oled laps ning pead tegema nii, nagu ma ütlen.” Kui lapse viha tunnistatakse, siis aitab see kaasa tema minapildi mõistmisele. Ta saab endale öelda: “Ma olen olemas. Minu vanemad teavad mu tundeid. Ma ei pruugi alati oma tahtmist saada, aga mind kuulatakse ja austatakse.” Tal lubatakse jääda kontakti oma vihaga ja säilitada oluline külg oma terviklikkusest.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.