Väga harva mõistab vanem lapse viha. Kujutle väikese tüdruku kergendust, kui ta vanem ütleb midagi sellist: “Ma näen, et sa oled vihane. Sa ei taha teha, mida ma palun. Aga mina olen vanem ja sina oled laps ning pead tegema nii, nagu ma ütlen.” Kui lapse viha tunnistatakse, siis aitab see kaasa tema minapildi mõistmisele. Ta saab endale öelda: “Ma olen olemas. Minu vanemad teavad mu tundeid. Ma ei pruugi alati oma tahtmist saada, aga mind kuulatakse ja austatakse.” Tal lubatakse jääda kontakti oma vihaga ja säilitada oluline külg oma terviklikkusest. Aga selline ei ole enamiku laste saatus.
Ükspäev olin kaubamajas ja nägin, kui järsult võib lapse viha alla suruda – eriti kui see viha on suunatud vanema vastu. Üks naine umbes nelja-aastase pojaga ostis rõivaid. Naisel oli tegemist ja väike poiss pidas monoloogi, et tähelepanu võita. “Ma oskan neid tähti lugeda,” ütles ta, näidates sildile “Made”. Ta ei saanud vastust. “Kas sa proovid veel riideid selga?” küsis ta. Vastust ei tulnud. Kogu aeg, mis ma neid jälgisin, pani ema teda tähele vaid mõni hetk ja näis tüdinud ning masendunud. Lõpuks kuulsin, kuidas poiss ütles kõvasti ja selgelt müüjale: “Minu emme sai autoõnnetuses viga. Ta sai surma.” See väljaütlemine leidis kohe ema tähelepanu. Ta raputas poega õlgadest, andis laksu ja sundis ta toolile istuma. “Mis sa sellega mõtled? Ma ei saanud autoõnnetuses surma! Jäta selline jutt järele. Mine sinna, istu toolile ja ole vait. Mitte ühtki sõna enam.” Poiss oli näost valge ja istus liikumatult toolil, kuni ema oli ostlemisega ühele poole saanud. Väikese poisi peas oli viha ema vastu muutunud kättemaksuhimuliseks fantaasiaks, kus ema sai autoõnnetuses surma. Tema polnud see, kes emale oleks haiget teinud. Neljaaastasena oli talle alati õpetatud, et ta peab oma vihamõtetest ja -tunnetest loobuma. Selle asemel kujutas ta ette, et ema oli jäänud auto ette, mida juhtis keegi teine.
Lapsena olid sa kindlasti palju kordi oma hooldajate peale vihane. Tõenäoliselt oli see tunne, mida ei toetatud. Sinu vihatunded, seksuaalsed tunded ja hulk teisi antisotsiaalseid mõtteid ning tundeid suruti sügavale sinu sisse ja neid ei tohtinud päevavalgele tuua. Mõned vanemad viivad eitamisprotsessi äärmuseni. Nad ei eita mitte ainult oma laste tundeid ja käitumist, vaid kogu last: “S i n d pole olemas. Sa pole sellele perekonnale tähtis. Sinu vajadused, tunded, soovid pole meile tähtsad”.
Ma töötasin koos ühe noore naisega, keda nimetan Carlaks, kelle vanemad eitasid tema olemasolu kuni sinnamaani, et ta tundis end nähtamatuna. Tema ema oli laitmatu perenaine, kelle õpetused tütrele olid: “Korista enda järelt nii hästi, et keegi ei võiks öelda, nagu elaksid sa siin.” Plastikkatted pandi vaipadele seal, kus Carla tohtis käia. Professionaali kujundatud aias polnud ruumi kolmerattalisele jalgrattale, kiigele ega liivakastile. Carlal on selge mälestus sellest, kuidas ta istub köögis, olles kümme aastat vana ja tundes end nii masendununa, et tahaks surra. Tema ema ja isa käisid köögis mitu korda sisse ja välja, märkamata tema kohalolekut. Carla hakkas tundma, et tal pole keha. Pole ime, et kolmeteistaastasena tuli ta vastu oma vanemate väljendamata juhtnööridele ära kaduda ja temast sai anorektik, kes püüdis end olematuks näljutada.
Allasurumise tööriistad
Püüdes alla suruda teatud mõtteid, tundeid ja käitumist, kasutavad vanemad mitmesuguseid tehnikaid. Mõnikord annavad nad otseseid käsklusi “Tegelikult sa ei mõtle seda! Suured poisid ei nuta! Ära sealt ennast katsu! Ma ei taha enam kunagi kuulda, et sa niimoodi räägid! Siin peres me niimoodi ei tee!” või, nagu ema kaubamajas, riidlevad nad, ähvardavad või annavad laksu. Suure osa ajast vormivad nad oma lapsi neid väärtusetuna näidates – nad lihtsalt teevad valiku teatud asju mitte näha või tunnustada. Näiteks kui vanemad eriti ei väärtusta intellektuaalset arengut, siis kingivad nad lastele mänguasju ja spordivahendeid, aga mitte raamatuid või loodusteadusega seotud mänguasju. Kui nad arvavad, et tüdrukud peaksid olema vaiksed ja naiselikud ning poisid tugevad ja enesekindlad, siis tunnustavad nad oma lapsi vaid sooliselt sobiva käitumise eest. Näiteks kui nende väike poeg tuleb tuppa, tassides rasket mänguasja, siis võivad nad öelda: “Milline tugev väike poiss sa oled!” Aga kui nende tütar tassib sedasama mänguasja, siis nad hoiatavad: “Ole oma ilusa kleidiga ettevaatlik.”
Ent kõige rohkem mõjutavad vanemad oma lapsi ees kuju kaudu. Lapsed järgivad instinktiivselt vanemate valikuid, neid vabadusi ja naudinguid, mida nad endale lubavad, andeid, mida nad arendavad, võimeid, mida nad ignoreerivad, reegleid, mille järgi nad käituvad. Kõigel sellel on lastele suur mõju: “Niimoodi peab elama. Nii saad sa elus hakkama.” Ükskõik, kas lapsed aktsepteerivad vanemate mudelit või mässavad selle vastu, mängib varane sotsialiseerumine kaaslase valikul olulist rolli ja nagu me varsti näeme, on sageli varjatud pingete allikas abielus.
Lapse reaktsioon ühiskonna kehtestatud reeglitele läbib mitu etappi. Tüüpiliselt on esmane reaktsioon varjata keelatud käitumist vanemate eest. Laps mõtleb vihaseid mõtteid, aga ei ütle neid välja. Ta uurib oma keha oma toa privaatsuses. Ta kiusab nooremaid õdesid-vendi, kui vanemad on ära. Lõpuks jõuab laps järeldusele, et mõned mõtted ja tunded ei ole vastuvõetavad ja tuleb eemaldada, niisiis loob ta kujutluses pildi vanemast, kes valvab tema mõtteid ja tegusid, osa mõistusest, mida psühholoogid nimetavad superegoks. Kui lapsel tuleb nüüd mõni keelatud mõte või kui ta teeb midagi vastuvõetamatut, siis kogeb ta enda põhjustatud ärevust. See on nii ebameeldiv, et laps paneb mõned neist keelatud osadest magama – freudistlikus terminoloogias – surub need alla. Tema kuulekuse hind on terviklikkuse kaotus.
Võltsmina
Tühjuse täitmiseks loob laps võltsmina, tegelase, kes täidab kaht eesmärki: ta varjab neid osi endast, mis ta on alla surunud, ja kaitseb end edasise haiget saamise eest. Lapsest, kes on üles kasvanud seksuaalselt allasuruva, distantsi hoidva emaga, võib saada kõva mees. Ta ütleb endale: “Ma ei hooli sellest, et mu ema pole eriti südamlik. Ma ei vaja mingit ninnu-nännutamist. Ma võin ise kõike teha. Ja veel – ma arvan, et seks on räpane!” Lõpuks kasutab ta seda mudelit kõigis olukordades. Ükskõik, kes tahaks talle läheneda, püstitab ta sama barrikaadi. Hiljem, kui ta ületab vastumeelsuse armastussuhte vastu, hakkab ta ilmselt kritiseerima oma partnerit tema lähedusesoovi tõttu ja rikkumatu seksuaalsuse pärast: “Miks sa tahad nii palju kontakti ja oled seksist nii haaratud? See pole normaalne!”
Teine laps võib reageerida samasugusele kasvatusele vastupidisel moel, suurendades oma probleeme lootuses, et keegi tuleb teda päästma: “Vaene mina. Ma olen haiget saanud. Ma olen sügavalt haiget saanud. Ma vajan kedagi, kes minu eest hoolitseks.” Ehkki teisest lapsest võib saada inimene, kes kogub iga materiaalset, armastuse- ja toiduraasukest, on tal pidevalt tunne, et kunagi pole küllalt. Aga milline tahes on võltsmina loomus, selle eesmärk on alati sama: vähendada valu, et on kaotatud osa lapse algsest, jumalast antud terviklikkusest.
Mahasalatud mina
Mingil ajal saab lapse elus see leidlik enesekaitse edasise haavatasaamise põhjuseks, sest last kritiseeritakse, et tal on niisugused negatiivsed jooned. Teised mõistavad teda hukka, sest ta on eemalolev või vajab pidevalt abi, on enesekeskne, paks või kitsi. Tema ründajad ei näe tema haava, mida ta püüab kaitsta, ega hinda tema kaitse arukust – kõik näevad tema isiksuse neurootilist poolt. Teda alavääristatakse, ta pole terviklik. Nüüd on laps lõksus. Tal on vaja kinni hoida oma kohanemisvõimelistest iseloomujoontest, sest need on talle kasulikud, aga ta ei taha tagasilükkamist. Mida ta teeb? Lahendus on eitus või kritiseerijate ründamine. “Ma pole külm ega eemalehoidev,” võib ta enesekaitseks öelda, “tegelikult olen ma tugev ja sõltumatu,” või “Ma pole nõrk ega abitu, ma olen lihtsalt tundlik,” või “Ma pole ahne ega isekas, ma olen kokkuhoidlik ja mõistlik.” Teiste sõnadega: “See pole mina, kellest te räägite. Te lihtsalt näete mind negatiivses valguses.” Teatud mõttes on tal õigus. Tema negatiivsed jooned pole osa tema algsest loomusest. Need on tärganud valust ja saanud tema väljamõeldud identiteedi osaks, see on alias, mis aitab tal manööverdada keerulises ja vahel vaenulikus maailmas. Ent see ei tähenda, et tal negatiivseid jooni poleks – paljud võivad vastupidist väita. Aga et säilitada positiivne minapilt ja suurendada ellujäämisvõimalusi, peab ta neid eitama. Neist negatiivsetest joontest kujuneb mahasalatud mina, see on võltsmina osa, mida on liiga valus tunnistada.
Peatugem hetkeks, et vaadelda mina osade paljunemist. Me oleme nüüdseks jaganud sinu sünnipärase algse terviklikkuse, armastava ja ühendava loomuse kolme eraldi ossa.
1. Sinu kaotatud mina, need osad su loomusest, mis tuli alla suruda ühiskonna nõudmiste tõttu.
2. Sinu võltsmina, fassaad, mille püstitasid, et täita lõhe, mille oli tekitanud allasurumine ja sobiva hoolitsuse puudumine.
3. Sinu mahasalatud mina, võltsmina negatiivsed osad, mis kohtasid hukkamõistu ja mida seetõttu tuli eitada.
Iga päev olid sa selle keeruka koosluse puhul teadlik vaid oma algse loomuse osadest, mis olid siiani rikkumata, samuti võltsmina teatud osadest. Koos moodustasid need elemendid sinu isiksuse, nagu sa end teistele kirjeldaksid. Su kaotatud mina oli peaaegu täielikult väljaspool teadvust; oma loomuse allasurutud osaga olid sa katkestanud peaaegu kõik sidemed. Su mahasalatud mina, võltsmina negatiivsed osad, oli otse sinu teadvuse tasandi all ja ähvardas iga hetk välja ilmuda. Selle varjamiseks pidid seda aktiivselt eitama või teistele projitseerima: “Mina e i o l e enesekeskne,” ütlesid sa veendunult, või “Mis tähendab, et ma olen laisk? S i n a oled laisk.”
Teekond soovitud armastuseni. Käsiraamat paaridele. Harville Hendrix
Luues täiuslikku suhet: Teadliku partnerluse kümme omadust
H. Hendrix “Teekond soovitud armastuseni”
Romantilise külgetõmbe saladuse lahendus
