“See kibevalus tunne, kui hing on lõhki rebitud ja maailm tükkideks kistud. Sel momendil tahaksid nii mõnedki seda teist inimest ise katki kakkuda ja talle vastutasuks veel rohkem haiget teha. Kas saab olla sellest veel magusamat palsamit kipitavale hingehaavale kui see, et teisel läheb halvasti”, küsitakse lehel Kõiksuse kanaldused.
Ma mäletan seda kibevalusat tunnet koolist, ma mäletan seda palgatöölt, mäletan seda nii mõneltki sõbrannalt kui võhivõõralt. Ma võisin olla kolme- või neljaaastane laps kui esmakordselt kutsus selle kibevalusa tunde minus esile lähedane pereliige. Ma sain rihma, mis oli väga alandav. Ma nutsin endast hinge välja ja seda mitte füüsilisest valust, vaid teguviisist, et kuidas saab keegi üldse nii barbaarselt käituda. Seepeale oleksin ma tahtnud aknast alla hüpata, kui ühel hetkel olin ümbritsetud vaimolenditest, kes tervendasid minu valu ja vaigistasid minu nuttu. Nad andsid mulle eluks kaasa olulisima sõnumi, mis on jäänud tänaseni minuga: “Ära tee midagi endale ja ära tee midagi teistele. Ära tee mitte midagi. Jää puutumatuks ja puhtaks. Ainult nii püsib koos sinu unikaalne jõud!”
Ma ei saanud päris täpselt sellest lapsena küll aru, kuid nii mõnigi kord meenus mulle sama lause kui tundsin seda kibevalusat haava enda sees. Kui mul avaneski võimalus kellelegi väga palju vastukaaluks haiget teha, siis sel hetkel ma seda enam ei teinud. Miks? Mul hakkas kahju. Ma lihtsalt teadsin, et ma olen võitja! Ma teadsin, et ükskõik kui palju läheb aega mööda, ühel hetkel ma vaatan kõigele ülevalt alla. Ja kui nüüd hilisemas elus ongi saabunud need hetked, mil ma olen tõesti saanud neile olukordadele vaadata ülevalt alla, siis on hakanud mul veel rohkem kahju, lausa sügav kaastunne on esile kerkinud.
Öeldakse, et kättemaks on magus. Mina ütlen, et kättemaksus ei ole midagi magusat. Kättemaks on valu, mille inimene endale ise loob ja elu selle tema kätte toob. Ja seda teise valu mõistad sa ka enda peal, kui oled vähegi empaatiavõimeline inimene.
Kui teil on kibevalus tunne, siis ärge tehke midagi endale ja ärge tehke midagi teistele. Püüdke jääda kõikidest jamadest puhtaks ja puutumatuks. Tuletage meelde vanasõna: “Kõik, mida inimene teeb -teeb endale!” Seega, teisi kahjustav inimene kahjustab juba niigi iseennast ja pole mõtet talle enesehävitamises kaasa aidata ning iseennastki sinna mängu sisse kaasata.
Ükskõik kui sügav on kibevalu sinu sees, sa püüa astuda samm kõrvale. Nii jääd väärikaks ja puhtaks ning saab hakata toimuma tervenemine sinu enda sees. Pea meeles, et sisimas kogetav surm on hetkeline, mis viitab hoopis sinu uuestisünnile, kui sa selle ohvrirolli asemel valid. Ja uuestisünd ongi see, mil suudad iga kord vaadata olukordadele uue kaastundlikuma pilguga ning palju peenemalt tasandilt kui eales varem.
Kes loob ilu enda ümber on alati võitja, kes lõhub ilu, see hävitab iseennast ja kaotab oma jõudu. Sa hoolitse enda eest hästi ja hoia oma jõud koos.
