Andrea Bocelli jutustab meile oma raamatus "Vaikuse muusika“ oma muusikuks kujunemise loo. Palavalt armastatud laulja avab meile uksed ka oma perekonna ellu ja räägib siiralt suhetest isaga ning kohtumisest elukaaslase Veronicaga. Ta kirjeldab meile sel teel teda saatnud vankumatust enesekriitikast ning sügavatest sisemistest emotsioonidest, mis on teda alati iseloomustanud. Bocelli viib lugeja kõigepealt oma pere vanasse majja Lajaticosse, seejärel kooli ja ülikooli kuni kuulsamate lavalaudade ja tutvumisteni selle maailma vägevatega. Ta paneb meid igal sammul unistama ja heldima.
Katkend Andrea Bocelli raamatust “Vaikuse muusika“
Olen sageli tundnud vastupandamatut soovi anda muusikale uus definitsioon, öelda vähemalt midagi tavapärasest erinevat selle õilsa kunsti kohta, millele võlgnen ühelt poolt lõputult õnnelikke tunde ja teisalt hea hulga tunde tõelist, piinavat ängistust.
„Unetutel öödel, nüüd juba väga sageli, tegelen sellega, et püüan anda mingi vormi oma laialipillutatud mõtetele, kõverpeegeldustele, mis on liiga raske õppe- või tööpäeva tulemus. Ma aina mõtlen ja mõtlen ning selle ainus tulemus on mõnikord uinumine ‒ mitte midagi originaalset, filosoofilisest või kunstilisest vaatenurgast väärtuslikku.
