Oma värskelt ilmunud raamatus “Joonista valgus” jagab muusik Lea Dali Lion lugejatega oma paranemisprotsessi olemust ja praktikaid. Alkeemia pakub eksklusiivselt ja esimesena oma lugejatele pärleid Lea debüütraamatust: täna jutustab Lea sellest, millest või kellest toitus tema rinnavähk.
Erinevad tomograafid läbitud, saabub lõpuks päev, mil kohtun oma doktoriga. Täna peaks ta mulle kõikide analüüside vastused teatama ja omapoolse raviprogrammi pakkuma.
Veniva nädala jooksul olen ühele huvitavale järeldusele jõudnud: kui vasaku rinna loomake valusasti hammustab, heliseb mõne sekundi pärast telefon ja helistajaks on alati üks ja sama inimene; parema rinna loomake hammustab ainult juhul, kui mul tuleb kellegagi juttu ühest teisest konkreetsest inimesest. Kui vähk peaks doktori sõnade kohaselt hammustama siis, kui ta kasvab, ja kasvama siis, kui süüa saab, miks siis erineva rinna kasvajad erinevatel aegadel hammustavad?
Teadsin juba algusest peale, et miski selles teoorias ei klapi. Kõigepealt polnud neil sooja ega külma sellest, kas ma sõin või mitte. Ja kuigi ma suudan nad energeetilise puhastamise tulemusel alati ära vaigistada ja uuesti unele panna, ärkavad nad hoopis erinevatel asjaoludel. Nagu toituksid erinevalt. Kuidas see aga võimalik on, kui nad mõlemad vähkkasvaja nime kannavad? Saan aru, et üks neist oli agressiivsem ja teine rahulikuma loomuga, aga toituma peaksid ju mõlemad sellest energiast, mida keha toitu omastades toodab. Mulle on kangesti tunduma hakanud, et minu loomakesed toituvad ainult ja ainult negatiivsest energiast, mis iseenesest ongi ju stressitekitaja. Kui ennist arvasin, et vähk sööb igasugust energeetilist sodi, siis nüüd tean, et ta on tark ja toitub ühest konkreetsest energiaallikast. Seega toitub minu üks rind ühe inimese kaudu saabuvast energiast, teine rind aga teise inimese kaudu saabuvast energiast. Ja mitte kordagi pole see teistmoodi olnud.
Kuna tegemist on inimestega, kellega olen mõnes mõttes nii käsist kui jalust seotud, on olukorra lahendamine mulle parajaks pähkliks. Tänan õnne, et saan seda kõike Saksamaal teha, sest kodus poleks mul olnud võimalust neist inimestest kauge kaarega mööda käia. Puhtalt keemiarelvaga rakkude tapmine mul sellest olukorrast välja tulla ei lase, sest lähen haiglast ju täpselt nendesamade inimeste seltskonda tagasi. Pean endale üha ja üha meelde tuletama, et sellisesse olukorda sattumine oli ju minu enda suur ja õilis soov. See annab mulle jõudu mõistmaks, et inglid poleks mingil juhul lubanud mul sellisesse olukorda sukelduda, kui ma poleks piisavalt tugev, et sellest välja tulla. Minu mõttelõnga katkestab õde Anna kopsimine uksele, sest aeg on kohtuda doktoriga.
Tänane kohtumine tuleb huvitav, sest ma saan teada, millises olukorras ma tegelikult olen. Ja kas minu hingamisraskused tulenevad kopsu jõudnud siiretest või millestki muust. Olen õhinat täis ja vestlen Annaga vene keeles juba päris soravalt. Arstiga eelistan rääkida inglise keeles. Istume ja ootame doktori ukse taga juba tükk aega ja tundub, et teda polegi kabinetis. Ei ole ka ime, sest teda kutsutakse pidevalt erakorralistele operatsioonidele. Temas on peidus nii onkoloogilised, günekoloogilised, mammoloogilised kui kirurgilised oskused. Peale selle on ta spetsialiseerunud erakorraliste sünnituste vastuvõtmiseks ja peab mitmes ülikoolis loenguid. Kuidas üks inimene seda kõike teha jõuab, jääb mulle saladuseks.
Istume Annaga ukse taga ja arendame minu vene keelt. Anna tutvustab pisut kliinikut ja seltskonda, keda siin tavaliselt näha on. Siin pidavat käima kogu Venemaa eliit ja seetõttu töötabki siin palju vene rahvusest õdesid ja isegi saksa arstid mõistavad vene keeles juba üht-teist öelda. Aga mitte ainult Venemaa eliit ei leia siia teed.
Kunagi tuli siia üks printsess araabia maadest. Olevat vaja olnud nina natuke ilusamaks lõigata. Printsess läinud ka operatsioonile nii, et vaid silmad, käelabad ja jalalabad katmata. Kogu ülejäänud keha olnud aga araabia printsessile kohaselt kaetud. Kosus siis printsess mõnda aega privaatkliiniku hotellis, vaatas televiisorit, käis Frankfurdis ostlemistuuril. Jalutas mööda linna ja tutvus esimest korda lääneliku maailmaga. Tuli aeg, kus nina poolest oleks võinud printsessi haiglast välja kirjutada, aga tema hakkas kaeblema, et ei saa siiski veel minna, sest nüüd valutavat tal mingid muud kohad. Hakatigi uuringuid tegema. Uuriti ja uuriti. Printsess aga muutus päev-päevalt. Kõigepealt kadusid araabia naisele kohustuslikud peakatted, riided muutusid aina paljastavamaks, kuni lõpuks võis teda kohata minikleidis, päikeseprillid ees. Alati kui uuringud lõpule jõudsid ja neiu terveks osutus, hakkas printsessil kuskilt mujalt valutama. Nii veetiski ta privaatkliinikus mitu toredat kuud, kuni pidi lõpuks ikkagi koju tagasi sõitma. Printsess olevat samas toas elanud, kus praegu minu pesa on.
Saades teada, et olen muusik, räägib Anna, et neil käib siin ravil ka üks sama vana vene lauljatar, aga ta nime kahjuks ei mäleta. Isegi kui mäletaks, siis mina niikuinii teda ei teaks, sest Venemaa muusikataeva naispool piirdub minu jaoks Pugatšova, Rasputina ja Valeriaga. Nemad kuuluvad aga teise generatsiooni.
Lõpuks saabub oodatud arst, kutsub meid sisse ja teatab mulle analüüside vastused. Vasakus rinnas üks suur vähkkasvaja ja kaenla all kasvaja, kust küll vähirakke ei leitud, aga operatsiooni korral tuleks igaks juhuks ära lõigata. Paremas rinnas on tomograaf tuvastanud lausa kolm erinevat kasvajat. Parema kaenla all lümfis kasvajat pole, aga operatsiooni korral tuleks muidugi ka sealt midagi ära lõigata.
Järgneb…
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Lea Dali Lioni raamatust “Joonista valgus. See on kõige uue algus”
