Katkend Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust “Kainus”
Seega on küsimus selles, kuidas enda sisse vaatama hakata?
Just. Mina lähenen vaimsusele läbi kolme märksõna: ausus, avatud meel, valmisolek.
Ausus tähendab seda, et sa suudad välja öelda: “Olen alkohoolik”, “Olen narkomaan”, “Mu elu on segi paisatud”, “Olen alkoholi ees jõuetu”, “Vajan abi. Ma ei suuda sellega üksi toime tulla”. Need, kellel on keemiline sõltuvus, mõtlevad, et nad ei tohigi tõtt rääkida. Nad usuvad, et kui seda teevad, siis tõugatakse nad eemale.
Tegelikult on hoopis vastupidi – kui sa ei räägi tõtt, ei saa keegi sind aktsepteerida.
Tarvitamise lõpetamise järel tulevad tagasi nii head kui halvad tunded ja me ei saa ega tohi neid enam alla suruda. Selleks on mõistlik ka teistele oma tundeid näidata. Ausus annab sulle võimaluse hakata oma probleeme lahendama. Kui oled siiras, aktsepteeritakse sind just sellisena, nagu sa oled. Sõltlane on harjunud üksi olema ja mitte abi paluma ja seetõttu üritavadki paljud üksi muudatusi teha, kuid edutult. Ainult endale lootmine ei ole sobiv tee paranemiseni, see pigem aeglustab paranemist. Vaimsus tähendab ka abi ja nõu küsimist, et oma elus positiivseid muudatusi teha.
“Ole avatud meelega” on gruppides vaimsusest rääkides sageli korratav mõte.
Juues ja uimasteid tarvitades on inimese meeled suletud uutele ideedele, ta võitleb igasuguste muutuste vastu. Paranemisprotsess tähendab aga muutumist ja muutuseks vajame uusi ideid. Avatud meelega oleme võimelised vastu võtma uusi ideid – isegi vastandlikke arvamusi – ja õppima ise otsustama. Avatud meel tähendab ka mõistmist, et me võime eksida, me ei tea kõike, aga meil on valmisolek õppida teistmoodi elama.
Valmisolek on siin siis märksõna?
Jah, aususest ja avatud meelest üksi ei piisa, vaja on ka valmisolekut muutumiseks. Valmisolekut teha asju, mis võivad olla rasked ja ebamugavad, teha haiget. Valmisolekut analüüsida enda tugevaid ja nõrku külgi, võtta vastutust oma elu eest. Sa pead olema valmis muutuma ja paranemisprotsessile pühenduma.
Too näiteid erinevatest vaimsetest teekondadest, mis võivad aidata.
Vaimse elu poole viib minu nägemuses mitu teed. Võib praktiseerida mediteerimist, palvetada, osaleda usuteenistustel, õppida ja teisi abistada. Vaimse seisundi parandamisel on oluline roll ka füüsilisel tegevusel. Selleks ei pea olema usklik, et iga päev 20-30 minutit aktiivselt liikuda, mis tekitab kehas loomuliku joovastustunde.
Sõltlasel soovitatakse tihti andestada. Endale? Maailmale?
Andestamisel ja andeks palumisel on vaimses arengus eriti oluline osa.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud.
Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.
See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest.
See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel!
Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.
Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.
Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?
Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.
Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.
