Millal sõltuvuse lõksu langenu hakkab tavaliselt abi otsima?
Abi hakkame otsima tegelikult alles neljandas staadiumis, peale nii-öelda põhja kogemust. Neid põhjasid ei ole kunagi ainult üks, vaid ikka päris mitu. Kui oleme põhja esimene kord puudutanud, võib tekkida tunne, et peaksime ehk midagi ette võtma. Hakkame vaikselt seda otsust oma ajus küpsetama ja siis otsustamegi – aitab, kõik! Selle otsusekindluse puhangu ajel paneme endale kohe nõustamise aja kirja, aga sinna kohale esialgu tavaliselt ei jõua, sest vahepeal hakkab jälle parem ja tekib soov uuesti omale pokaal valada või midagi sisse võtta. Neljandas staadiumis on meie tunded pidevalt väga vastakad. Tunneme ühtaegu hirmu, leina ja kurbust, pendeldame oma otsustes edasi-tagasi. Tugevad võõrutusnähud ning pidevad tagasilangused on selles etapis päris tavalised. On täiesti normaalne otsus vastu võtta ja järgmisel päeval jälle ümber mõelda. Aga sinna neljandasse staadiumisse tuleb muidugi esmalt jõuda.
Hakkamegi kõiki neid paraneva sõltlase elus olevaid staadiume pidi nüüd minema. Neid on kokku ju lausa kuus. Tee, palun, meile teekaart.
Esimene staadium on nn roosa tarvitamise staadium ehk mesinädalad. Selles staadiumis ei ole alkoholi või mõnuainete tarvitamine inimese jaoks kindlasti probleem, sest tema kogemuste põhjal on see pigem hea. Selles faasis ei ole inimene veel sõltlane, ta ei ole veel ainest sõltuvuses. Siin olles tuntakse pigem uhkust, eriti teismeeas noored. Neil on nagu mingi oma saladus, et nad on avastanud justkui õnne valemi. Sõltlase tee algab sealt, kus inimene tahaks aina rohkem ja sagedamini tarvitada ja otsib selleks mooduseid. Ta võib senisest suurema kaifi saamise eesmärgil hakata erinevaid aineid miksima. Kõik toimub kogu aeg veel suuremat naudingut taga ajades. Meie eelmises vestluses oli jutuks, et sõltuvuse puhul räägime bioloogilisest, psühholoogilisest, sotsiaalsest ja vaimsest haigusest. Tegelikult hakkavad juba roosas staadiumis toimuma väikesed nihked kõigis neljas kategoorias.
Toon siin näiteks ühe noormehe, kes oli justkui filmist välja astunud stiilipuhas nohik, käis varateismelisena linnuvaatlejate klubis ja tegeles muude sarnaste asjadega. Neljateistkümneaastaselt, kui ta hakkas alkoholi tarvitama, toimusid temaga muutused: alkohol andis enesekindlust, tekkisid uued sõbrad ja ta hakkas tüdrukutega väljas käima. Ta loobus üsna ruttu igasugustest “nohikutele” iseloomulikest harrastustest, vaimses plaanis hakkasid toimuma kohe muutused. Sotsiaalses plaanis hakkas ta arvama, et on tore taksojuht olla ja et koolis pole üldse mõtet käia. Enne oli ta viieline, aga põhikooli lõpetas vaevu. Selline muutus toimus ühe aastaga. Mis tema tundeelus toimus, ei oska ma öelda, aga igal juhul kaasati protsessi kiiresti kõik haiguse neli olulist aspekti – bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja vaimne. Midagi negatiivset justkui veel ei ole, aga muutus kõik see, mida ta eelnevalt oli väärtustanud ja mis eesmärke tulevikuks seadnud.
Kui oleme esimeses, roosas staadiumis, siis kus on risttee, kust osad suunduvad sõltuvuse poole, kuid teiste jaoks võib roosa faas kesta peaaegu kogu elu?
Mõned inimesed räägivad, et satuvad roosast staadiumist üsna kiiresti järgmisesse ja juba märgatavalt negatiivsemate tagajärgedega etappi. Ei ole ühest vastust, kaua see võib kesta. Tõsiste tagajärgede tekkimiseni võib kuluda ühest kuust mitme aastani. Mõne jaoks tõesti ei kaasnegi tõsiseid tagajärgi. Sellised inimesed kasutavad küll aineid, aga jäävadki pühapäevakasutajateks. Nende kohta võime öelda, et tegemist on n-ö kontrollitud tarvitajatega, nad ei ole sõltlased. Roosas staadiumis ei suuda me väga hästi veel eristada, kes jääb tarvitama ja kes mitte. Kui inimesed mõtlevad tagasi sellele seltskonnale, kellega koos kunagi tarvitama hakati, siis kõigist neist ei saanud ju sõltlased. Osa justkui kasvab sellest välja. Tarvitamine ongi hästi sageli seotud kasvuraskustega, sageli teismeliseeas. Sellest tullakse välja, luuakse perekond ja vahetatakse keskkonda. See tähendab, et inimene ei ole sõltuvusse haigestunud ja järgmisi etappe ei tule. Aga nende 10-20% jaoks, kellel on soodumus, keskkonna või elukaaslase vahetus, reisimine või mitte reisimine asjade käiku ei muuda. Nemad lähevad edasi sügavamatesse staadiumitesse.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust “Kainus”.
Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud.
Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.
See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest.
See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel!
Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.
Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.
Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?
Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.
Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.
