Parvlaev Estonia hukkus 28. septembri ööl 1994. aastal tormisel Balti merel, viies endaga kaasa suurema osa meeskonnast ja reisijaist. Paarikümne minuti jooksul õnnestus vähestel laevast pääseda, laevahuku elas üle 137 inimest, kadunuks jäi 852. Estonia uppumine oli suurim õnnetus Balti merel, kui jätta kõrvale viimase sõjaaja koledused.
Nii nagu pärast Titanicu hukkumist 1912. aastal hakkas ka pärast Estonia uppumist levima õnnetusega seotud pärimus. Seeläbi on nii Eestis kui ka naabermaades, Soomes ja Rootsis, sündinud üsna ühelaadseid kuuldusi ja muistendeid. Soome folklorist Leea Virtanen on neist lühidalt kirjutanud tänapäeva muistendeid ja kuulujutte käsitlevas raamatus Apua! Maksa ryömii (Virtanen 1996: 68). Estonia hukkumise järel tekkinud lühinalju on kogunud ja uurinud rootsi folklorist Maria Hanberger (Hanberger 1996: 109-121) ja Soomes Ulla Lipponen (Ulla Lipponeni kogud Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivis). Temaatikast lähtuvalt on folkloristid kasutusele võtnud termini “katastroofifolkloor” (katastrof-lore), vrd Xerox-lore (kopeeritud-paljundatud folkloor) või aids-lore (aidsi temaatikat sisaldav pärimus) (Hanberger 1996).
Katastroofijärgne aeg toob kaasa üleüldise ja kõiki puudutava jutuainese, millel võivad olla nii ajakirjanduslikud kui kirjanduslikud variandid. Kogu materjali puhul on kahtlemata oluline selle psühholoogiline ja sotsiaalne taust. Teatud aspektist on katastroofid ju meelelahutuslikud; mida suurem õnnetus ja rohkem ohvreid, seda rohkem kajastatakse sündmust meedias ja seda rohkem tekib sellest rahvasuus laule, kõnekäände, muistendeid, nalju, uskumusi jm. folkloorset. Pärimuse rahvusvahelisele levikule on oluline, kui suur õnnetus on, kui paljusid piirkondi ning rahvaid ta otseselt puudutab ning missugune tähendus on tal ühiskonnale. Näiteks Titanicu katastroof tekitas rohkem laule kui ükskõik missugune teine sündmus Ameerika ajaloos.1
Eeskätt Estonia-juhtumile ning sellega seotud narratiividele, eriti muistenditele keskendudes, püüan siin iseloomustada käitumismalle, mis on meediale omased pärast katastroofi, ja näidata, kuidas pärimus, meedia ning ühiskond üksteist mõjutavad. Artikli aluseks on Eesti meedias pärast laevahukku ilmunud materjalid ning Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud pärimus. Õnnetusega seotud paraelamusi, endeid ja unenägusid kogus ja avaldas Ilmar Soomere parapsühholoogilises ajakirjas Paradoks esimesel kolmel kuul pärast juhtunut (vt. Soomere 1994). Seegi on praegu sisuliselt käsitletav allikmaterjalina. Seni ilmunud kirjanduslikud visioonid ei lisa midagi eriti olulist meedias ilmunud materjalidele, st. lähtuvad eelkõige neist.2 Erandiks on õnnetuse läbielanu, rootslasest reisija Kent Harstedti biograafiline jutustus katastroofist ning oma üleelamistest pärast seda.3
Meedia, ühiskond ja pärimus
Ohvriterohke õnnetusega on isiklik suhe paljudel inimestel ja tänu meediale võimendub väiksemas ühiskonnas šokk tugevamini iga üksikuni. Nõukogude Liidus oli surmateema olnud tabu, eriti välditi suuremate katastroofide kajastamist. Õnnetuses kannatanud pidid igaüks ise endaga toime tulema. Nüüdne ühiskond õpetatab inimesi surmale näkku vaatama. Truismiks on muutumas väide õnnetuse puhastavast mõjust inimesele. Estonia katastroofi järel loodi Eestimaal esimest korda kriisikeskused, hakkasid tööle usaldustelefonid ja avati kirikuuksed. Sellisel avatud suhtumisel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed.
Tänu meediale levivad nüüd õnnetuse detailid väga kiiresti ja igaüks on sunnitud olema justkui pealtnägija ja tunnistaja staatuses. Teabekanalite kaudu muutuvad õnnetuse ohvrid meile tuntud ja lähedasteks inimesteks.
Kirjanik Astrid Reinla kirjutas pärast Estonia katastroofi nördinult:
Kahekümnenda sajandi lõpu üks paradokse on see, et elu, eriti aga surm, ei ole enam inimese isiklik asi, ta jõuab ajalehte, eetrisse, ekraanile, saab igaühe omaks. Massimeedia paljundab põdevat paavsti ja vähki surevat Mitterand’i, samahästi kui veritasuks maharaiutud anonüümseid päid tšetšeeni külas või Peruu mägiteel sillalt kuristikku sõitnud koolibussi (Reinla 1994).
Nendes kahes lauses sisaldub negatiivne hoiak meedia pealetükkivuse suhtes inimese ühele tähtsamale privaatsele õigusele – õigusele rahus surra. Niisuguse alatooniga kirjutised jäid aga olulisse vähemusse ajakirjanduse üldhoiaku taustal. Ühe Eesti suurema päevalehe toimetaja sõnastas selle pärast õnnetust nii:
Soliidsele ajakirjandusele sobivad kõik teemad, mis on ühiskonna seisukohast olulised, vahe on vaatepunktis, kirjutamisviisis ja stiilis (Muuli 1994).
Ameerika folklorist Elliott Oring, analüüsides katastroofi järel tekkinud lühinalju ja meedia osa nende tekkes, ütleb, et rahvuslikud õnnetused on meedia triumf. Nemad on need, mis teevad uudiseid, ning meie teadlikkus rahvuslikest või rahvusvahelistest õnnetustest sõltub eelkõige meediast (Oring 1987: 282).
Tõepoolest, katastroofijärgses ühiskonnas käitub tänapäeva meedia kui arvestatav informant. Enamik tekkinud muistenditest ja kõmujuttudest Estonia huku järel said eeskuju ja innustust meedias avaldatud katastroofimaterjalidest. Kõige rohkem sedalaadi kirjutisi avaldati 1994. aastal muidugi tabloidlehtedes Post, Liivimaa Kuller, Eesti Ekspress, samuti ajakirjas Paradoks. Pingerida täiendavad veel tol ajal ilmunud Hommikuleht ja Eesti Elu. See materjal ilmus – kui ajakirjandusžanridest rääkida – uudistena, laiendatud uudistena, lugejakirjadena, harvemini kommentaaride ja intervjuudena (küll aga varjatud intervjuudena).
Meedia kaasabil kujundati õnnetuse ümber üleloomulikkuse aura. Mitmel korral kirjutati laevahukust kui prohvetlikust endest. Laevahukumotiivist viimsepäevaendena (Ots 1994) ja laevahukust kui karistusest jumalavastalisuse eest (Paradoks nr. 11/12, 1994) või Russalka deemonlikust mõjust (Vint 1994) räägiti katastroofijärgsetel kuudel nagu täiesti enesestmõistetavatest asjadest. Liivimaa Kuller (Väljaots 1994), Liivimaa Kroonika (Karp 1994) ja Paradoks (nr. 15/16, 1994) avaldasid loo kahest väikesest tüdrukust, kes nägid ette Estonia hukku. Ei ole midagi uut siin päikse all – karistuse ja kättemaksu religioosne motiiv iseloomustab ka Titanicu katastroofi järgset folkloori.4
Eesti Ekspressis (25. XI 1994) ilmus uudis “Estonia katastroofi omapäraseimast versioonist”. Kriminaalpolitseisse oli laekunud kaebus, kus väideti, et teatud sõnad ja tähed nädalalehe TV-Nädal reklaamides on seotud 28. septembri laevahukuga. Nimelt oli TV-Nädala esikaanel suurelt tähestiku 28. täht (vihje laevahuku kuupäevale) Ä, mille täpid oli kujundaja paigutanud viltu täpselt samasse asendisse, nagu reisilaev Estonia merepõhja langes, suures kirjas seisis samas ka sõna Lloyd, mis oli Estline’i laeva edasikindlustuse võtnud firma. (Tegelikult oli kaanel Ameerika 1920. aastate tummfilmikoomiku Harold Lloydi filmide reklaam.)
Avaliku tähelepanu võitmiseks ja informatsioonivaakumi täitmiseks käitus massimeedia tihti ettearvamatult, avaldades mis tahes folklooriilmelisi kirjutisi. Kriitilise alltekstiga teateid otsis avalikkus meediauudistest ka ise. Nädal pärast õnnetust avati Tartus arvutifirma Korel maja, millest ilmus ajalehes lühiuudis (Postimees, 5. X 1994). Mingi välise sarnasuse järgi laevaga hakati seda maja rahvasuus kutsuma valgeks laevaks ja uppunud Estoniaks ning peeti seda justkui halvaks endeks firmale.
Ka noore Eesti riigi käekäigule ei ennustanud rahvasuu midagi head, sest põhja oli läinud ju samanimeline laev. Nimemaagiast kirjutati pärast katastroofi pressis mitmel puhul, tuues esile nime tähenduse vanas rahvausundis (Paradoks nr. 13/ 14,1994; Soosaar 1994). Kõik see tuletab meelde iselaadset meedia ja folkloori vahelist mängu, millest on kirjutanud Donald Allport Bird aastaid tagasi. Tema vaadeldud juhtumi puhul sai lugu alguse kõmu-uudisest Paul McCartney oletatava surma kohta.5
Estonia huku järel ilmus ajakirjanduses ka lugu, kus laevahukku põhjendati numeroloogiliselt. Lugejakirjade rubriigis nädalalehes Liivimaa Kuller (10. XI 1994) taandab kirjutise “Õnnetuse number 6 ja “Estonia” katastroof” autor numeroloogiale toetudes kogu süü juhtunu pärast numbrile 6. Tema väitel on ka teistesse suurtesse katastroofidesse (Tšernobõli ja Hirošima katastroof, küüditamised ning näljahädad) segatud alati see õnnetu arv. Paljud esitatud arvud ja tehted selles lugejakirjas ei klapi ning sellele juhib tähelepanu ka toimetajapoolne kommentaar. Lugu ise aga ikkagi avaldati, sest tegemist oli kõmulist materjali eelistava lehega. Üldiselt kehtib reegel, et kui muidu informatsiooni napib, siis kasvab pressis ambivalentsete lugude (põhimõttel: ei ole usutav, aga midagi selles siiski on) osatähtsus.
Katastroofijärgne periood on astroloogide, sensitiivide ja ravitsejate hiilgeaeg. Seegi leidis omakorda vastukaja pressis. Avaldati intervjuusid selle ala tuntumate inimestega Eestis. Arhiiviandmed ja õnnetusejärgselt ilmunud materjalid vahendavad arvamust, et enamik laevahukust puudutatud inimesi otsis abi sensitiividelt ja ennustajatelt.6 Rasketel ja segastel aegadel on seda ikka rohkem tehtud. Turvalisest rutiinist ilmajäänud inimene leiab väljapääsu pöördumises traditsioonilise usundi poole. Järsud ühiskonnamuutusedki põhjustavad sageli avalikkuse suuremat huvi ufode, nõidumise, ennustamise ja alternatiivmeditsiini vastu. Pruugib ainult meelde tuletada sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemise aega, kui justkui lainena hakkasid ilmuma esimesed parapsühholoogilised ajalehed, ajakirjad, kui avalikkuse ette toodi hulgana raporteid kontaktidest ufodega ning meedia hakkas vahendama kõike tänapäeva ennustajate ning ravitsejatega seotut.7 Suulises pärimuses ringles ja enamikus lehtedest avaldati tagantjärele ka viide selle kohta, nagu oleks vene astroloog Pavel Globa 28. septembri ohvriterohket laevaõnnetust juba nädal varem avalikul esinemisel ennustanud. Tegelikult oli tegemist ühe ajalehe poolt “vabalt” tõlgendatud informatsiooniga, mis asjaolude mõjul kuju muutis.8 See ennustus oli üldtuntud ja sellest räägiti palju veel mõni aeg pärast katastroofi. Rahvasuus muutus see veelgi teemakohasemaks, täienedes aja jooksul uute detailidega. Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvas 1997. aastal üleskirjutatud teates öeldakse, et …eestlasi pidi tabama kolm õnnetust. Esimene oli Estonia katastroof ja teine Kurkse õnnetus ning kolmas tuleb järgmisel aastal (EFA II 23, 223/4 < Tartu).
Vahetult pärast katastroofi eri paigus spontaanselt tekkinud ja räägitud hukkumisended puudutasid katastroofi üldisemalt:
Seletamatu juhtumi rääkis minu mehe vennanaine (snd. 1956). Tema oli seda kuulnud jälle oma tuttava tuttavalt. Annelinnas olid mitmed inimesed näinud kummalist valgusviirgu, mis liikus ühe maja akendes ülevalt alla, justnagu vajuks valgus või laevavalgus. See oli 28. septembri õhtul. (EFA II 3, 407 < Tartu).
Väljaspool meediat, aga näiteks ka meediainimeste endi hulgas levisid ühest perest lähtuvad (perekesksed) õnnetusega seotud lood:
Mehe töökaaslane rääkis töö juures peale õnnetust niisuguse loo. Tema sugulane noormees pidi minema 28. õhtul maale vanaema juurde. Vähemalt teadsid nii kõik omaksed. Selle asemel läks poiss aga ühepäevasele Stockholmi reisile koos paari sõbraga. Vanaema, kes sellest midagi ei teadnud, hakkas samal õhtul piiblit lugema. Võttis selle täiesti juhuslikust kohast lahti ja sattus laevaõnnetuse peale. – Vanemad ei saanudki juhtunust enne teada, kui poiss ise koju tuli ja rääkis. Tema kaks sõpra ei tulnud aga enam kunagi (informant oli noor ajakirjanik, süžee on kirja pandud käesoleva artikli autori ajakirjanikust abikaasa jutu järgi – EFA II 3, 407/8).
Kirjakohaga ennustamine on rahvauskumustes tänapäevani tuntud ja Eesti igapäevaelus meelelahutuslikuna säilinud. Seda tuleb tänapäeval ette ka lastefolklooris.
Suuliselt vahendati ka ajakirjanduses avaldatud pääsenute-lugusid, nii neid, kus katsumusest eluga välja tuldi, kui ka neid, kus merereis mingil põhjusel ära jäi. Niisuguseid lugusid ringles nii Eesti kui rahvusvahelises pressis, samuti interneti vahendusel. Eesti ajakirjanduses ilmunuid refereerib kokkuvõtvalt Paradoks (nr. 15/16, 1994). Enamik meedias avaldatud lugusid toetub siiski reaalpõhjusele, st. sõit jäi ära mingi otsese reaalse takistuse tõttu (katkine autokumm, puudulikud dokumendid vms.). Ilmar Soomerele kohe pärast õnnetust saadetud materjal annab aga ehk aimu, missugused jutud ennetest, paraelamustest ja unenägudest tol ajal tegelikult ringlesid (vt. Soomere 1994).
Eesti postkaart (Digipress Est. /P&S/ Printall)
kannab praegu ainult ühte sõnumit.
Meediamuistendid
1. Kõmulised jutud, mis laeva hukkumise arvatavate põhjuste kohta rahvasuus liikusid, olid ajendatud meedias ilmunud materjalidest. Nad levisid väga kiiresti ja väga laialdaselt kohe pärast õnnetust. Tuleb nõustuda eesti katastroofianalüütiku Enno Reinsaluga, et kuigi ajakirjanduses on katastroofi tehnogeensed põhjused kesksena tähelepanu all, ei saavutata hukkumise asjaolude üle kõigest hoolimata kunagi üksmeelt (Reinsalu 1994). Nii jääb paljugi küsimusi alatiseks lahtiseks, andes ainet igavesteks arutlusteks ja jäädes püsima rahva teadvusse ja pärimustesse.
Ka kõmulembeseim 1994. aastal Eestis ilmunud ajaleht andis endale aru, et paljud pakutud laevahukupõhjused kuuluvad folkloori valdkonda. Kõige täielikum nimekiri kõmuainesest, mis Poliitiline põhjus. Tagurlikud jõud tahtsid …
… valmistada ette Eesti annekteerimist …
… terroriakti ilmsikstulekul Lääneriikide viha Jeltsini peale tõmmata
… kahjustades rahvusvaheliselt Eesti mainet
… ajades eestlased ja rootslased omavahel tülli
… vähendades välisturistide ja välisinvestorite tungi Eestisse
… tekitades Eestile suurt materiaalset kahju
… impeeriumi lagunemise eest eestlastele kätte maksta
Torpeedo
Pomm laeva vööris seisnud autos
Terroriakt
Konkureeriv firma tahtis murda “Estline’i” monopoli
Majanduslik põhjus
“Estline” tahtis saada kätte kindlustussummad
Palestiinlaste kättemaks: eestlased olid ostnud juutidelt relvi
Lätlaste kadedus: siiamaani puudub laevaühendus Stockholmiga
Terroristide käsilane laevas, kes asetas pommi(d) visiiri ja aparelli vahele ning tegi muud kurja
Katastroof: terroriakt
… näidata koht kätte 70le laevas reisinud Rootsi kriminaalpolitseinikule, kes olid käinud Tallinna kolleegidega maffiavastast võitlust koordineerimas
Kriminaalne põhjus. Mafioosod tahtsid …
… ähvardada “Estline’i”, kes ei maksnud lunaraha
… ähvardada konkureerivat maffiagruppi, kes vedas “Estonia” pardal narkootikume
Komandosilla akud ei andnud elektrit: asukoht tuli arvutada sekstandi ja sirkliga. SOS-signaali ei saadud edastada. Paljud päästeparved ei täitunud õhuga.
Maniakaalne põhjus, selleks et …
… õnnetu armastuse eest kätte maksta
… Herostratose kombel kuulsaks saada
… ennast eriti efektselt tappa
Rootsi-Vene
Kokkupõrge millegi tehnoloogilisega
Allveelaev
Navigatsiooniveaga laev
Meremiin
Ujuvpontoon
Väline põhjus Force majeure
Väike, tormi tõttu hüljatud salakaubalaev, Lendav hollandlane
Pealveelaev
Kokkupõrge millegi looduslikuga
Valaskala
Hiidlaine
Katastroof: õnnetus
Stabilisaatorid vedasid alt
Autoteki vahesein ei sulgunud hermeetiliselt
Metall “väsis”
Tehniline viga
Ajalehe “Post” 1994. a. 28. oktoobri numbri järgi.
Sadam ei edastanud tormihoiatust
“Estonia” pööramisel ümber tüürpoordi aitasid lained laeva veel kiiremini ümber lükata
Laev kaldus tormi puhul sõidetavast kursist 18 km kõrvale. Laeva laius oli 24 m, uppumise korral oleks mingi osa jäänud
ikkagi välja;
“Estonia” sõitis karidele;
“Estonia” sõitis omaenda süü tõttu väikesest laevast üle
Sisemine põhjus
“Estonia” sõitis liiga kiiresti
Navigatsiooniviga
Autosid ei kinnitatud tugevalt, need pääsesid liikuma
Rasked veoautod kinnitati kõik parema poordi äärde > kreen; juba keskööks oli kogu vesi pumbatud vasakpoolsetesse tankidesse
“Estonia” vööris seisnud autos plahvatas salakaup (germaanium, skandium või teesium reageeris hapnikuga)
Tehniline kontroll oli puudulik
Ekspluatatsiooniviga huku põhjuste kohta pärast katastroofi ringles, on toodud 28. oktoobril ajalehes Post ilmunud artiklis “Miks uppus Estonia” graafilise skeemina alapealkirja rahvapärimus all: laeva hukutas Vene allveelaev; laeva lasi õhku konkureeriv maffiajõuk; laeva kapten hukutas ise laeva, kuna vedas narkootikume ja kartis Rootsi tolli; laevafirma hukutas ise laeva, sest tahtis kätte saada kindlustussummad; laev hukkus terroriakti tagajärjel jne. jne. Niisuguste sensatsiooniuudiste üle arutleti palju ja hoolimata hilisemast ametlikust versioonist (lõpparuanne avaldati 1998) põhjustasid nad kindla usu, et midagi seletamatut ja segast peitub niisuguse suure ja turvalisena tunduva laeva hukkumises ikkagi. Veel 1998. aastal üleskirjutatud juttudest on see selgesti näha:
(Estonia hukkumise kohta.) Minu lähedases tutvusringkonnas oldi küll veendunud, et see kindlasti oli kas salakaup või vene miin. Keegi ei uskunud, et seal võis olla midagi muud (EFA 132, 27 < Tartu).
2. Tavaliselt liitis jutustaja siia Estonia teise kapteni Arvo Pihti salapärase kadumise loo, kes oli õnnetuse ajal reisijana laeval, keda nähti laevalael päästeveste jagamas ja kes esialgu oli ka päästetute nimekirjas. Telerist nägid videoklippi tema toimetamisest haiglasse väidetavalt ka tema meeskonnakaaslased. Pärast kadus ta päästetute nimekirjast ning ka kõnealust videot ei leitud. Koos temaga kadusid veel mõned esialgu päästetute nimekirjas olnud reisijad. Paljudest avaldatud lugudest jäi kõlama mõte, et kapten Piht on elus ja varjab end millegipärast maailma eest. Sellest räägitakse rahvasuus praeguseni.
See massimeedia poolt tekitatud ja muistendiks võimendatud lugu meenutab tänapäeva moodsaid jutte kuskil ikka veel elavast Elvis Presleyst, president John Kennedyst, Aristoteles Onassisest või printsess Dianast. Nii nagu aastakümneid pärast Teist maailmasõda räägiti ellujäänud ja ennast kusagil varjavast Adolf Hitlerist, Martin Bormannist või lähiajal Tartus – Tšetšeeni Vabariigi esimesest presidendist Džohhar Dudajevist.
Parvlaev “Estonia” huku kohta on arvamisi väga palju, kuid üks arvamus ikkagi on, et midagi kahtlast oli, sest Rootsis olnud politseisi rohkesti laeva ootamas, ja teiseks asjaks on need kaks õde (kaksikud), kes olid kapten Pihtiga koos päästepaatis, sest need olid ju päästetud, ja miks kadus see osa (mõeldud on videod) peale ühe korra näitamist. Rahva sees on kindel, et need inimesed on kusagil, oleksid ära surnud, siis oleksid surnult kätte antud, ja see jäeb, et nad kõrvaldati, kuid milleks, eks see kapten teadis midagi. (Informant on 70-aastane naine; EFA II 25, 80/1 < Kihnu 1998).
Spekulatsioone laeva hukkumise võimalike põhjuste kohta
avaldas ajaleht “Eesti Elu” (8. nov. 1994).
3. Uskumuslik muistend selle kohta, et ufo viis inimesed minema on ajakirjanduses avaldatud materjalide otsene edasiarendus. Ühe hukkumisversioonina oli ajakirjanduses üldiselt pakutud kokkupõrget allveelaevaga, mitmetes tabloidlehtedes transformeerus allveelaev tundmatuks ujuvaks objektiks. Bermuda kolmnurga ja tulnukateteema ümber arutleti pressis mitmel korral. Lisaks kirjutati sellest, et ei leitud laipu ning et osa algul pääsenuks loetuid (kapten Piht jt.) on kadunud. Eesti Elu kirjutab 6. detsembril 1994:
ESTONIA-katastroofiga on kaasnenud palju küsitavat. Kus on praegu need inimesed, keda nähti päästetute hulgas ja kes hiljem salapärasel viisil kadusid või surnud olid? Selle kohta pole seniajani mingeid lisaselgitusi antud. Kogu see andmete salastamine on kummaline. See näitab otseselt, et tegevuses on mustad jõud.
Ja kirjapanek arhiivist:
.. .Seda, et need kosmosesse viidi, rääkis mingi meestegelane üle-eelmise aasta sensitiivide päeval Tartus. Aga võib-olla ta ei valetanudki, sest ma lugesin kuskilt uudisgrupist mingit Rootsist leitud ja eesti keelde vahendatud artiklit, kus tuukrid imestasid, et Estonialt on nii vähe laipu leitud…(EFA I 32, 26 < Tartu 1998).
Neis lugudes võib näha ka humanistlikku aspekti: järelikult on need inimesed kusagil olemas, vahest isegi elus.
4. Eelmise looga on otseselt seotud jutud sellest, kuidas laevajäänud helistavad pärast õnnetust mobiiltelefoniga koju. Needki lood said algtõuke meediast, kus lugejate tundeid säästmata arutleti, kas ja kui kaua kajutisse õhupatja jäänud inimene suudab vastu pidada. Neid lugusid räägiti nii Eestis, Soomes kui Rootsis.
Ühest küljest on see meediamuistend, teisalt seostub see vanemast rahvausundist pärit hingekujutelmaga, mis memoraadi vormis meie keskel edasi elab. Õnnetult surnute hinged ei saa rahu ja tüütavad omakseid. Mobiiltelefon teispoolse maailmaga kontakti loojana annab uskumusele uudse ja tänapäevainimesele vastuvõetavama konteksti. Sama teema esineb ka paljudes teistes Estonia-ainelistes memoraatides. Usk, et lähedane võib kusagil veel elus olla, on neis üldine.
Folklorist Reet Hiiemäe pani 1998. aastal välitööl kirja järgmise loo (informant on 56-aastane naine):
Kuu aega enne Estonia hukku, mu tütar Lea jäi ka sinna, siis kuu aega enne pesin ükskord lauda ees piimanõusid ja äkki kuulen, et ema hüüab: Leida! Leida! Vaatasin ruttu välja, aga mitte midagi. Ema on ammu surnud ja küll ma siis mõtlesin, et mida ema mulle öelda tahtis. Eks ta seda tahtiski. Ühe sensitiivi käest küsisin ka, aga tema ei teadnud. See oli talvel, siis just telekas jooksis see film “Uskumatud lood”. Abikaasa läks Tallinna sel hommikul. Mina Iäksin ja hakkasin neid heinu küünist võtma ja mul tuli niisugune hirm ja põlved värisesid. Ja terve päev oli selline pinge, et ei saanud üldse olla. Ja siis õhtul sai paar pitsi konjakit võetud, siis läks paremaks. Muidugi olin ma laudalakka kartnud, see on nagu mingite jõudude paik. Aga pärast Estoniat ma enam ei karda, et küll siis nüüd Lea käib ka kodus, teda ma ju ei karda. Aga mitu sensitiivi on mulle öelnud, et Lea on tegelikult kusagil elus. Ja ükskord oligi, ma olin sauna ees, pesin pesu, kuulen: Emme! Kuulan uuesti, kaks korda veel, siis enam ei hüüdnud, aga ma teadsin – Lea hüüdis mind. See on ju minu ema kodu, ta hirmsasti hoidis seda, siis sellepärast vast tuligi (EFA I 32, 25 < Valgamaa).
Estoniast Titanicu ja titanitsismini ning Urmas Alenderi lugu
Paide ühisgümnaasiumi õpetajal on laulutund 6. klassis. Tunnis arutatakse selle üle, mis on muusikateatrid ja kus neid leida. Tuleb välja, et Tallinnas on ka, ainult… Reinule ei tule meelde teatri nimi. Klass püüab aidata, sosistatakse, et üks sellenimeline reisilaev ka hukkus hiljuti. “Titanic!” on Rein õnnelik.
Kas niisugune lugu ka tegelikult juhtus või mitte, on muidugi raske öelda, igatahes on see lõbusa pajatusena koolielust 1998. aastal ühe rahvaluule arhiivi korrespondendi poolt üles kirjutatud. Kui võimsad peavad olema kujutelmad rohkem kui 80 aastat tagasi kusagil Atlandil hukkunud laevast, et suudavad varjutada veel sellel kümnendil ja siinsamas lähikonnas meie kaasmaalaste ning naabritega asetleidnud traagika?! Või on põhjus milleski muus?
Titanic upub jätkuvasti ka 20. sajandi lõpus ja viimati elasid seda läbi kümned miljonid inimesed, vaadates James Cameroni filmi. Nii või teisiti oleme kõik Titanicu reisijad ja õnnetusest on saanud suur äri meedia ja meelelahutusmaailmas.
Kunagine seebireklaam “Vinolia seep ja Titanic – kõrgeim standard
tualett-tarvete hulgas ja suurim mugavus merel”.
Titanic või õigemini titanitsism on kujunenud tänapäevamaailmas omamoodi rahvusvaheliseks kultuurifenomeniks, mis on sublimeerunud teatud tähenduste, sõnumite ja märkide kandjaks, hõlmates kultuurispektrit madalast kuni kõrgkultuurini, popkultuurist tarbekultuurini. Näiteks 1998. aasta suvel võisid soovijad Haapsalu kuursaalis süüa eelroana salatit “Titanic” (kapsasalat, mis meenutas laeva) või lugeda ajalehest artiklit Eesti ühe suurema panga ebaõnnestumistest “Hoiugrupp vajus nagu Titanic”, kuhu oli illustratsioonina lisatud foto Willy Stoeweri üldtuntud uppuva Titanicu maalist (Vedler 1998), või arutleda teemal, millal valmib Tallinnas uus ööklubi Titanic jne. Märksõna Titanic alt võime leida ilukirjandust, populaarteaduslikku kirjandust, filme, kujutavat kunsti, heliloomingut, rahvapärimust, poeeme, grafitit, koomikseid, karikatuure, arvutimänge jne. Meedia ekspluateeris Titanicut teatud sõnumite ja tähenduste kandjana niihästi kunagi Herald of Free Enterprise’i kui ka nüüd Estonia õnnetuse puhul. Peale laeva enda kordusid ka niisugused katastroofi visuaalsed ja tekstilised motiivid, nagu päästevestid, tantsuorkester, tekitoolid, jäämäed. Oma klišeelisuses saavutasid nad omamoodi metafoorilise jõu (McCaughan 1998: 137). Muidugi on 20. sajandi suurimat merekatastroofi aidanud elus hoida ka Titanicu Ajalooline Ühing (Titanic Historical Society), kuhu kuulub tuhandeid inimesi igalt poolt maailmast. Titanicust “kaevatakse välja” üha uusi seiku ja seni varjul olnud asjaolusid.
Eesti meedias avaldati pärast Estonia hukkumist rohkesti materjale ka Titanicu huku kohta. Kahe katastroofi asjaoludes leiti palju sarnast. Analoogiat ei otsitud ainult reaalsetest seikadest, vaid teadlikult või ebateadlikult kõrvutati ka neid muistendeid, uskumusi ja meediahoiakuid, mis mõlemal juhul tekkisid.
Näiteks üldtuntud dramaatiline lugu, titanikoloogide üks arutlusteemasid: legend, et orkester mängis Titanicul viimse hetkeni ja viimane esitatud lugu oli Nearer, My God, to Thee (Jumal, sul ligemal). Selle kunagi Ameerika meedia võimendatud loo psühholoogilist tausta ning juuri valgustab lähemalt Wyn Craig Wade (Wade 1986: 62-63).9 Looga Titanicu orkestrist aga haakub üks Estonia-muistend, mis sai alguse küünilisevõitu uudisest ajalehes Post:
Ühe ärapääsenud pealtnägija kirjelduse kohaselt olevat Urmas Alender 28. septembri saatuslikul ööl olnud kella 1 paiku purjus. Kui laev vajus küljele, siis sattusid paljud korstna peale seisma. Ka Alender hoidnud korstnast kinni. Ja mida ta tegi – ta laulis! Alender olevat täiest kõrist üle tuuleiilide laulnud. Nii meie kuulus trubaduur põhja läkski – uljalt tormi trotsides. Ujuda ta ei osanud (Liiva 1994).
Suulises pärimuses leidub lühenenud variant samast loost, üles kirjutatud 1998. aastal Tartus:
Olen kuulnud selliseid legende, et Urmas Alender kallistas laevahuku ajal korstent ja lõi laulu (EFA 132, 26 < Tartu 1998).
Urmas Alender oli ilmselt eesti üldsusele kõige tuntum ja armastatum persoon laevas. Pärast õnnetust avaldati trükisõnas veel mitmeid artikleid seoses Urmas Alenderile pühendatud kontserdiga ja heliplaadi ilmumisega ning tihti rõhutati sealjuures, et laulja looming ja õnnetuse-eelne käitumine viitasid fataalsele ettemääratusele.10 Lauljast jutustavates kirjutistes kasutatakse selliseid lauseid nagu:
Urmas Alenderi apokalüptiline lõpp reisilaeval Estonia muutis ta legendiks, Eesti Morrisoniks (Laulik 1994).
Ka Alenderi-lugu sai tiivad tänu ajakirjandusele, tõenäoliselt toimis seejuures analoogia Titanicu orkestri looga. Ilmselt sobis see inimeste ettekujutusega Urmas Alenderist ja tema viimastest minutitest laeval.
Titanicu ja tema orkestri motiiv muide kordub teistes žanrides, näiteks Soomest (Ulla Lipponeni kogu Soome rahvaluule arhiivis) ja Rootsist kogutud Estonia-naljades:
– Mikä vuosi silloin kun Titanic upposi ja mikä vuosi kun Estonia upposi.
– Silloin kun Titanic upposi, vuosi pohia ja silloin kun Estonia upposi vuosi keulaportti (sõnamäng lähtub soome sõna vuosi kahemõttelisusest, mis tähendab nii ‘aasta’ kui ‘laskis läbi’; M47, 144-1);
– Mis orkester mängis Estonial?
– Ei tea!
– Vennad Sügavad (Broderna Djup) (rootsikeelses vastuses on kasutatud lühinaljades tuntud sõnamängu, mis viitab kaubamärgile “7 UP”; Hanberger 1996: 116).
Meedia poolt üldisest üksiku fokuseerimine (mis on ju ka popkultuurile omane) konkretiseerib jutuaine ja aitab luua lähedasemat ning turvalisemat keskkonda. Õnnetuses leitakse alati oma patuoinad ja kangelased. Kunagi Titanicul kõlanud rüütellikud käsklused Be British ja Women and children first tekitavad veel praegugi sentimentaalseid ja patriootlikke tundeid. Kapten Smithist usuti, et ta päästis lapse, enne kui läks põhja koos laevaga (McCaughan 1998: 140). Ameerika ajakirjanduse kaudu sai tuntuks keegi proua Straus, kes jäi oma abikaasaga, kuigi ohvitser palus teda paati. Kogu elu vaevas ajakirjanduse poolt lendulastud kõmu abielupaar Dickinson Bishopeid. Nimelt usuti, nagu oleks härra Dickinson laevalt pääsemiseks ja koha saamiseks päästepaati riietanud end naiseks (Wade 1986: 324-5).
Estonia huku järel püüdis ajakirjandus luua ilusat lugu kahe noore rootslase pääsemisest ja teineteiseleidmisest (vt. Harstedt 1996).11 Nägin ka ise TV-reportaaži haiglast, kus Kent Harstedt kirjeldas enda ja Sara pääsemist tormisel merel. Siin tõusevad esile helged motiivid: kahe võõra inimese üksteiseabistamine ja optimism, kui nad enne laevalt tormisesse merre hüppamist kokku lepivad, et kohtuvad ja söövad pärast pääsemist lõunat Stockholmi luksusrestoranis. See lugu võimaldas üldsusel end emotsionaalselt “maha laadida”, traagilisest õnnetusest midagi positiivset ja ilusat leida, et lõpuks tasakaalu ja turvatunnet saavutada.
Lõpetuseks
Tekkinud pärimus peegeldas kriisisituatsiooni kaht tahku, mis täiendasid üksteist ja põimusid omavahel, aga olid siiski selgelt eristatavad. Ühelt poolt üksikisiku üleelamised ja nende avaldumine individuaalse jutustuse, uskumuse või käitumise kaudu. Teiselt poolt kriis ühiskonnas ja selle vastukajad meedias. Rahvasuus ringlesid tähenduslikud unenäod, ended, memoraadid, usundilised ja kõmulised muistendid. Meedia vahendas ja võimendas ühiskonna suhtumist ja hoiakuid ning andis uusi eeskujusid pärimuse tekkeks.
Muidugi on igal Estonia-muistendil nii oma psühholoogiline kui ka folkloristlik tagamaa. Folkloristlikust aspektist toetuvad nad valmis struktuuridele ja nn. kollektiivsele mälule, mis on mütoloogias või (jutu)motiivistikus juba varem olemas. Varasemast tuntud instrumentaariumi (motiivid, fragmendid jms.) kasutamisega folklooris kaasajastatakse süžee ja selle üldtuntus annab materjalile suurema mõjujõu. Õnnetult hukkunute hingede käigud elavate juurde või kontaktivõtmine elavatega, tänapäeva popkultuuris võimendunud surnutekultuse äärmuslik vorm, kus surnut elavaks peetakse, kirjakohaga ennustamine või kirjandusest võimendatud Titanicu orkestri-motiivi kasutamine jms. viitavad sellele.
Psühholoogilisest aspektist on igasuguste mütoloogiate ja uskumuste osa katastroofide selgitamisel paratamatu, sest inimmõistus püüab juhtunut ka vähese algmaterjali põhjal seletada.
Kriisi üle elades otsitakse kindlustunnet, mille annavad muistendid, tähendused, ended ja mitmesugused muud mütoloogilised konstruktsioonid. Meedia osaks jääb siin kaasaaitaja, kiire levitaja ja vahendaja roll.
Psühholoogiliselt vähem tähtis ei ole ka õnnetusest rääkimine, et toimunust vabaneda ja distantseeruda. Seda aspekti on rõhutanud kriisiolukordades tekkinud naljandite uurijad12 ja ka professor Juhan Peegel, kes kirjutab Teise maailmasõja aegse sõdurisõnavara kujunemisest:
Tekib taotlus üle olla, üle ka sellest kõige hirmsamast, pisendada, naeruvääristada ümbernimetamisega raskusi ja ohte ning turgutada nõnda oma vastupanujõudu, leida hingeline tasakaal. Sel kombel satub sünge tegelikkus ümbernimetatuna teise, üleolevalt kontrastsesse valgusse ja võib luua psüühiliselt teise, soodsama õhkkonna (Peegel 1976: 340).
Estonia õnnetuse järgses kriisisituatsioonis rääkisid oma elamustest ja vahendasid kuuldut ka need sotsiaalsed rühmad, näiteks nooremapoolsed (20-40-aastased) mehed, kes tänapäeva ühiskonnas muidu sellisesse üleloomuliku alltekstiga pärimusse, nagu endelised unenäod ja paraelamused, eelarvamusega suhtuvad. Kaks esimest õnnetusjärgset kuud oli kõige aktiivsem aeg nende narratiivide levikus. Jutud levisid, võiks öelda, plahvatuslikult. Kolmandal kuul hakkas õnnetusteema ajakirjandusest taanduma. Ühiskond oli oma kriisi välja elanud, aktiivsemasse käibesse jäid veel mõned kõmulised jutud, mida ajakirjandus aeg-ajalt meelde aitas tuletada (laevahuku põhjustest, kapten Pihti kadumisest jms.), ning kitsamasse ringi ja perepärimusse põhiliselt usundilise alltekstiga jutud, ka pääsemislood.
Autor: Eda Kalmre
Allikas: laevahukk Läänemerel” (Eesti Ekspress 1994) ja Witte, Henning 1999. Uppunud tõde. Uued faktid ja teooriad reisilaeva Estonia huku kohta. Tallinn.
3. Eesti keeles: K. Harstedt. See, mida ei saanud juhtuda. Tallinn 1996.
4. Pärast Titanicu hukkumist levisid Belfasti laevatehases ja väljaspool seda uskumused, nagu oleks Titanic hukkunud mitmete needuste tõttu. Laeva värvija olevat kirjutanud laevakerele enne värvimist sõnad: “Let God sink this vessel if He can!” (vt. McCaughan 1998: 141-142). Katoliiklastest tööliste hulgast läks käibele ka jutt, nagu oleks laeva number 3909 ON tagurpidi lugedes (“NO Pope”) väljendanud eitavat suhtumist paavsti ning see ja laev ise olnud kuradist mõjutatud. Titanic kui religioosne metafoor assotsieerub iseäranis protestantliku fundamentalismiga. Tänapäeval Põhja-Iirimaal levinud religioossete sektide sõnum baseerub just Titanicu hukkumisel. Õnnetust kasutatakse ära kui ideaalset propagandistlikku deviisi, mille abil räägitakse jumala sõnumist, isiklikust karistusest jumalavastasuse eest ning uuestisünnist (vt. Hayes 1994: 194-196; Plunkett 1978: 311-313; McCaughan 1998: 143).
5. Kõmu levis laialdaselt ja andis alust mitmesugustele pseudofolkloorsetele uskumustele ja legendidele ning maagilistele mängudele (vt. Bird 1976: 290-293).
6. Paljud ERA-s leiduvad Estonia huku kohta käivad tekstid sisaldavad teadet või jutustusi ennustaja juures käimisest. Sensitiiv Veeliks Jalakas tegeles Estonial hukkunute vaimudega, aidates neil omaste palvel rahupaika leida. (Andmed pärinevad 1997. aasta Maaema Messi kataloogist (The Mother Earth Fair, lk. 26-27.)
7. Samu ilminguid Lätis on kirjeldanud folklorist Guntis Pakalns (vt. 1995: 2).
8. Vene ajakirja Argumentõ i Faktõ uurimistöö tulemusena selgus, et Pavel Globa ennustas oma 22. septembri avalikul esinemisel kaluritele loodusstiihia poolt tekitatud ebameeldivusi märtsis, 28. septembriks ennustas ta aga hoopis autokatastroofi.
9. A. A. Dick, Kanada reisija, kes eluga pääses, ütles oma intervjuus, et viimane mälestus, kui nad uppuvale laevale tagasi vaatasid, olid laevalael vaikselt seisvad ja oma lõppu ootavad mehed ning orkestri viimane lugu “Jumal sul ligemal”. Paraku oli see ainult poeetiline visioon, mis võeti avalikkuse poolt omaks ja mõjus kuidagi rahustavalt üldises õnnetuse poolt tekitatud kaoses. Tegelikult leidis kinnitust ainult see, et orkester tõepoolest mängis lõpuni, aga viimane lugu oli tol ajal üpris moodne ja tunduvalt robustsema meloodiaga “Sügis(unistus)” (Songe d’automne). Autori arvates võis proua Dick mäletada ja oma jutustusse põimida ühe teise, 1905. aastal asetleidnud laevahuku, kus ellujäänud laevalt Valencia laulsid “Jumal sul ligemal”. Seda kuuldi paadist, mis neid päästma tuli. Ilus lugu kinnistus inimese mälus ja on leidnud kasutamist nii filminduses kui kirjanduses. Laul ise aga muutus pärast õnnetust menuhitiks. On tähenduslik, et sedasama lugu tuletavad vahetult enne Estonia hukku meelde rootslastest reisijad, kui veedavad aega laeva kõikuvas baaris (vt Harstedt 1996: 36-37).
10. Näiteks intervjuu tema isaga BNS-i väljaandes Mayday Estonia II. Aasta hiljem ilmus pealkirja all Artur Alender: Mu poeg tundis hukkumist ette. Samadele emotsioonidele mängis ka Vahur Kersna 1994. aasta 9. oktoobri saates “Hommikutelevisioon”.
11. Rootsi folkloristi Maria Hanbergeri suulise informatsiooni järgi oli see lugu Rootsi meedias ja jutuainesena rohkem käibel kui Eestis.
12. Nt. Dundes & Hauschild 1983 – Auschwitzi koonduslaagri naljad; Oring 1987 – lühinaljad kosmosesüstik Challengeri katastroofist; Hanberger 1996 – parvlaev Estonia katastroofi ja Mattias Flinki massimõrva järel tekkinud lühinaljad.
