Haridus kasvatuseta loob riskiühiskonna
Mõistete sõda
Budistliku arusaama järgi on inimsoo patt ja õnnetuste allikas iha, viha ja teadmatus. Sõda ja võitlus väljendavad äärmusteni jõudnud viha ja iha – seista millegi eest ja kellegi vastu. Põhjuseks enamasti, et keegi pole rahul, tahab laieneda, tahab rohkem, tahab võimu. Võideldakse olemasolu õiguse, eluruumi ja ressursside pärast ning väärtuste ja ideoloogiate nimel. Sõdides kedagi tapetakse ja kahjustatakse, võetakse ära, lükatakse mängust välja.
Inimese võime luua sümboolset tegelikkust teeb võimalikuks, et sõda võib sündida ka mõistete vahel, taustaks huvigruppide erimeelsused. Sedalaadi sõja tulemusel lükatakse mängust välja ja võimalikku unustusse mõned mõisted, tavaliselt ühe või teise ideoloogia huvides. Ideoloogiad on domineerimise nimel olnud võitlusjalal läbi ajaloo. Keel paindub üsna kiiresti peale jäänud ideoloogia mõistestiku järgi. Haridusteenuse tarbimine, standardid ja kvaliteedinäitajad, mõõdikud, evalveerimine, formaat, jõustamine, tehnoloogiad, efektiivsus, väljundid, tööjõud tööjõuturule – need mõisted väljendavad majandusmõtlemise võimutsemist hariduse ja kasvatuse eluruumis. Teadupärast jääb sõjaväljale alati langenuid ja haavatuid, ning sellel väljal võime leida murtud tiibadega filosoofia, õigluse, humanismi, moraali ja ilu jumalannad.
Taas pälvib arutlemist, kuidas on vaenujalale kehutatud üksteises sisalduvad ja üksteist tingivad mõisted haridus ja kasvatus. Nõukogude ikkest vabanenud eestlase võitlusvaim pani need mõisted vastamisi kohe – kasvatus kui vaenuliku ideoloogia tööriist loodeti unustada juba 90. aastate algul ning kogu maa viljastada haridusega. Juba neil aastail kasutas rida pedagoogikateadlasi järjekindlalt vaid hariduse mõistet. Kasvatus sai nn naftaliinihõngulise halvakõlalise maine, millest edukate põlvkonnad võidukalt nagu paigatud põlvpükstest välja kasvasid. Inglise keele tulemine sai relvaks kasvatuse mõiste vastaste sõdalaste käes, ja võttis ikka kaua aega enne kui education-mõiste avaramat tähendusvälja (võrrelduna eestikeelse haridusega) teadvustama hakati. Nimelt suudab see suure keele üleilmse levikuga mõiste enesesse hõlmata sisu, mille jaoks maakeeli on vaja läinud kaht mõistet: haridus ja kasvatus. Ja nii ka lähiümbruse keeltes: kasvatus ja sivistys, obrazovanie i vospitanije, Bildung und Erziehung. Samas ei pruugi need ei etümoloogialt ega tähenduselt olla meiekeelsetega üksüheses vastavuses, ammugi ei hõlma meie haridus ingliskeelse education-mõiste tähendusala. (Edgar Krulli viitel (esitatud hariduse listi kirjas 17. 02. k.a.) on Hilda Taba ainsas eesti keeles ilmunud artiklis mõiste education tõlgitud kasvatuseks) Lahing aga pole lõppenud. Nii nagu kord Anna Haava päevil suruti eesti keel pööningule või köögikeeleks, jätkub sama kasvatuse mõistega: kool õpetagu, kodu kasvatagu. Olgu või tulemuseks koolitulistamine, millest ei usuta, et see ainsaks või viimaseks jääb. Sest selle eeldustega ei osata, ei soovita, ei suudeta tegelda.
Kasvatuse eluruum ja eluõigus
Kasvatuse kui kultuuri-ilminguga on paraku aga nii, et ta ei kao, mõeldagu temast kuidas tahes. Sest pole ükski laps saanud täiskasvanuks kasvatuseta ega jätkuks kasvatuseta ka inimkonna lugu. Kasvatus on kultuuris elav jõud, on öelnud 20. sajandi alguse hermeneutikud, mitte malk võimuka täiskasvanu käes, nagu on ehk arvanud kasvatust halvast küljest tunda saanud tädi Maali. Kasvatuse eluruum on kultuurilis-ühiskondlik tähendusväli, ta elab vanaemade lugudes, ilukirjanduses, vanasõnades, kommetes, väärtustes, lauludes, tõekspidamistes, filosoofilistes traktaatides, igaühe kodus, minevikus ja tulevikus. Millisena see kasvatus seal elab ja on, selle teadvustamist ehk päevavalgele toomist väljendab aastasadade pikkune kasvatuse mõttelugu, millest tänaseks on välja kujunenud kasvatusteadused. Kõige selle sisuks, nii teadustes kui mujal on inimelu suuna ning inimest vääristava sisu küsimused ja tegevused selle nimel. Niisiis, kasvatus ise ei kao, küll aga võib ta mõju muutuda taas nähtamatuks ja inimene sellevõrra abitumaks ning rumalamaks.
Mingil hetkel sai võimalikuks talletada ja levitada teadmisi infokandjatel, mingil hetkel ei olnud enam võimalik ühiskonnaeluks vajalikku pagasit edasi anda kogemuse teel, ja lapsed tuli kooli saata. Kujunes haridus ühiskondliku ülesandena ja inimese kohustusena enese ees. Mõistagi on hariduse lugu pikk, keeruline ja mitmekihiline ning pälvinud süvafilosoofilisi vaatlusi (kunagist kasvatuse ja hariduse ühtsust väljendab nt. kreekakeelne mõiste paideia). Harimatusest on üha keerukamaks muutuvate ühiskondade jaoks saanud suurim riskitegur. Kasvatus on ikka olnud nii inimese sisemiste kui ühiskondlikult avalike haridusprotsesside saatja. Kasvatuse kategooriates mõeldes üritatakse mõista inimest (ka vääriti, paraku), siin huvitutakse inimesest, siin luuakse tema teadvusse pinnas, mis vääristaks hariduse.
Allakirjutanu jaoks on kasvatus suhe ja suhete loomine. Suhe täiskasvanute ning arengule püüdleja vahel hakkab suunama nende suhete laadi, mis kujunevad vältimatult – looduse, kultuuri, teiste inimeste, väärtuste, füüsikaliste jõudude, sooja ja külma, nooruse ja vanaduse, tehnoloogilise tsivilisatsiooni, jne. jne. vahel. Ka suhe haridusse algab kasvatusest. Milline see suhe saab olema, sellise näo saab inimeste elu. Sest inimelu tähendab elu suhetes. Mõistagi hakkab nende suhete laadi määrama ka haridus, küll aga vaid vastuvõtliku ning hästi hooldatud pinnase olemasolul.
Mis siis aga mureks, kui kasvatus niikuinii ei kao? Ei muud, kui mõneti feodaalset ilmakorda meenutav asjade seis. Sest ka siis oli kasvatus oma mõjudega nähtamatu ja teadvustamatu. Kui kasvatus oma mõjudega muutub taas teadvustamatuks ja nähtamatuks, pole ka võimalik vabaneda tema kahjustustest, võimukusest, vägivaldsusest, alandustest, piiratud arusaamadest, autoritaarsest ilmakorrast. Ja pole võimalik ära tunda, äratada ja hoida kasvatuse inimest vääristavat kaunist potentsiaali. Praegu on kasvatuse mõiste paljudest riiklikult olulistest dokumentidest kadunud, nagu näiteks elukestva õppe strateegia, mida samastatakse haridusstrateegiaga. Ning on oht tema kadumiseks akadeemilisest repertuaarist kui uurimist ja õpetamist vääriv tõsiasi. Praegu veel on käibel kasvatusteaduste mõiste, ent kui mõiste ise kaob ülikoolide allasutuste nimedest (Tartus juhtus see juba ammu, Tallinn on minemas seda teed), siis – kuniks? Ka pedagoogika-mõiste kasutusala on tuntavalt ahenenud. Kui mõistena jõudu koguv haridusteadus tegeleb sotsiaalkultuuriliselt kujunenud süsteemi ja kõige sellega kaasnevaga, siis kasvatusteaduste osaks on ka inimene ja kõik isiksuseks kujunemisega seonduv. Kas kes keda või mõlemad koos ja oma tähendusruumis?
Esitaksin kiirloetelus mõned valdkonnad koos küsimusega lugejaile: kas on need haridus- või kasvatusteaduste uurimisala? Lapsepõlveuuringud. Laste heaolu uuringud. Identiteediuuringud. Kasvatussuhte uuringud ja selle teoretiseeringud. Vanemluse uuringud. Kasvatusstiil ja kasvatuskultuurid. Kasvatuse kahjustused ja represseeriv kasvatus. Vägivaldsus kasvatuses ja haridusinstitutsioonides.. Enesemääratlus-enesehinnang-eneseteostus ja selle uuringud. Isiksuse subjektiivne reaalsus ehk teadvussisude uuringud. Sotsiaalsed rühmad ja rühmasisesed suhted, koos- ja kaasolemine. Ühiskondliku mentaalsuse ja kasvatuse mõjusuhe. Inimsuhteuuringud kasvatusinstitutsioonides. Koolikultuur ja vari-õpe. Soolisus ja soostereotüüpide kujunemine. Väärtused ja nendega seotud uuringud. Tunnete väljendusvormid ja tundekasvatus. Kasvatus loovuseks.
Kultuurmaades on need teemad saanud õigustuse olla uuritud, teadvustatud, õpetatud – olla ühiskondlikult vaadeldavad. Kasvatuse muutuvate esinemisvormide ning nende mõjude pidev teadvustamine näitab kätte ohtlikud arengud ja avardab mõistmist inimesest tervikuna. Eriti ettearvamatus digimaailmas on see oluline. Laia leviala saanud lapsekesksuse mõiste ja praktikad on just sedalaadi teadvustamise vili.
Argiarusaamade lihtsustused kui ühiskondlik risk
Kuivõrd kasvatus tähendusena elab suuresti ka igamehe/naise argiteadvuses, on vahest just see tema tunnustamatuse peamise süü kandjaks. Argiarusaamades keeruline lihtsustatakse, kasvatusest saab piits ja präänik, meelitused ja meelevald. Täiskasvanu tahaks unustada, et ta pandi kord nurka ja jäeti torditükist ilma. Sest see tähendaks meenutada oma jõuetust, tahte murdmist ja tugevama üleolekut. On piinlik, ei taha. Nii võib halbade mälestustega argiarusaam tekitada selle kandjas sõdalase kasvatuse mõiste vastu. Ka haridusel on igamehe/naise argiteadvuses oma koht, eriti nn heal haridusel. Haridust mõistetakse (analoogiliselt nõukogude ajaga) kui teadmisi-oskusi-vilumusi, mille omandamist riik kontrollib. Uus vabariigi aeg on loetelusse lisanud ka väärtused. Eelnev on kirjas meie ametlikus haridusseaduses. Veel mõistetakse hariduse all haridusinstitutsioone, õppekava, õppeprotsessi, hariduspoliitikat, koolikorraldust, pädevusi, haridusastmeid ja nende pedagoogikat jms. See on ju tähtis. Ja tohibki unustada, et enne neid kõiki ja praegugi on neid ümbritsemas ju kasvatus.
Mida rohkem teadmisi-oskusi, seda parem haridus, arvatakse argiarusaamades. Paraku ei leia sealt enam seost: mida parem haridus, seda parem (eetilisem, hoolivam, tundlikum, mõistvam jne.) inimene. Nn. “hea haridus” on justkui seljatanud kasvatuse, milles sisaldub vägi kujundada inimene nii heaks kui halvaks. Sest tänapäevasest hariduse argitasandi mõistest (mitte Bildungi tähenduses, vt. haridusleksikon) on eetiline dimensioon (paraku globaalsema ilminguna) kadunud juba ammu. Ja kas mitte hariduse hiljutine ühtsus kasvatusega ei hoidnud seda seal alal?
Ka kool kasvatab, teadvustame seda või mitte. See õpetaja, kes väidab, et tema asi on tundi anda ja kodu asi kasvatada, kasvatab kitsast ükskõikset vastutusvaba suhtumist. Viimaste aastakümnete kooliteoreetilises kirjanduses on kõneldud kooli aura murenemisest ja koolide tähendusest tühjenemisest, samuti koolide muutumisest industriaalettevõtte laadis toodangut andvateks asutusteks, kus on alaväärtustatud tunded ja inimese terviklikkus. Kui koolile identiteedi andjaks kujunevad vaid formaalsed sooritused ja kooli roll piirdub vaid õppimisega (olgu kasvõi nn muutunud õpikäsituse laadis), tekitab see kasvatustegelikkuse, kust halvimal juhul võivad väljuda katkised poolikud iseenesest teadmatuses indiviidid. Sest midagi olulist jäi unarusse. Koolikasvatus on saanud küll varjunimed nagu õppimise juhtimine ja õppija toetamine. Ent – milleks ikkagi?
Haridus kasvatuseta või oskamatu kasvatus on üks neid asjaolusid, mis Ulrich Becki viidatud mõttes teeb ühiskonnast riskiühiskonna. Kalk väärtusvaba arvestuslik mõistus valmistab veelgi paremaid relvi kaaskondlastega sõdimiseks, veelgi kavalamaid süsteeme inimeste allutamiseks ning ajupesuks. Tehnoloogiate kui kõiki-probleeme-lahendava ime jumaldajad võiksid korraks mõelda, mida on korda saatnud nüüdsed infotehnoloogilised vahendid islamisõdalaste käes. Võiks ju mõttes kõrvutada, kuivõrd on nuiade, taprite ja mõõkade ajastust edasi arenenud sõjapidamise tehnika ja kuivõrd sellega võrreldes inimese eetiline suutlikkus mitte sõdu pidada ning lahendada probleeme dialoogis.
Praegusega on argiarusaamad tihti seljatamas professionaalseid arusaamu. Mitmetes valdkondades pole ju enam teadjaid-liidreid, vaid arvamusliidrid. Liidristaatuse annab arvajale võimupositsioon ja paraku ka sooline kuuluvus. Sügavad kahjustused on eesti kasvatustegelikkusele põhjustanud kohalik teaduspoliitika, mis ühtlaselt on tinginud mistahes teadusala tulemuste väljaküüditamise maalt (vaid publikatsioon ingliskeelses indekseeritud väljaandes on teadus, mis tagab teadlase staatuse ja palga), küsimata selle järele, kuivõrd vajab üht või teist uurimisala kohalik kultuuriruum. Selle viljaks on pedagoogilise üldsuse süvenev suutmatus lugeda erialaseid abstraheerival tasandil kirjutatud tekste ning samal tasandil arutleda ning kirjutada.
Ärkasin kord hommikul ja küsisin, kuhu on nad jäänud? Mõtlen siin neid vägevaid suurelt ja avaralt mõtlevaid koolimehi- ja naisi, kes vedasid mahukaid uurimiskursusi Värskas 1980. aastail, kes käivitasid Õpetajate Kongressi ja lugematud mõttetalgud, kes aastakümneid hoidsid alal haridusfoorumit, andsid välja ridamisi kogumikke, teoreetilis-filosoofilisi artikleid ja säilitasid elusana süvitsi probleeme analüüsiva haridus- ning kasvatusdiskursuse. Nad tegid seda vabatahtlikult. Nad on vanaks jäänud ja lahkunud. Kes on need, kes tulevad järel? Kui teaks.
Haridus ja kasvatus on otsekui veidras sõltuvusseoses kaksikud. Kui tõrjume kasvatuse, saame harimatuse, ja harimatus tõrjub kasvatuse, ühtaegu haridust ennast taandades. Just hariduse nimel tuleks säilitada kasvatuse eluõigus. Nende mõtete lõpetuseks kutsuksin lugejaid ning eriti neid, kellest midagi sõltub, siin edasi diskuteerima ja väljendama oma (loodetavalt teadmispõhiseid) seisukohti nende mõistete vahekorra selgitamiseks. Et mõisted jõuaksid rahujalale võrdses avalikus eluõiguses.
Autor: Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane, Tallinna Ülikooli pedagoogikadotsent
Artikkel ilmus Õpetajate Lehes aprillis 2015
Uue ühiskonna loomise neljas konverents “Hariduse – vabade inimeste värav tulevikku” peeti 23. aprillil Haapsalus ja 24. aprillil Pärnus. Sel laupäeval, 30. aprillil kell 11-17 lõpetab selle hooaja konverentside sarja hariduskonverents Tallinnas hotell Euroopa suures saalis. Avaettekande peab professor Tero Autio (Luksemburgi ülikool), üles astuvad professor Ülo Vooglaid, dotsent Tiiu Kuurme (Tallinna ülikool), Rea Raus (Tampere ülikool) ja Villu Mengel (Pärnu Herbert Hahni kool), konverents võetakse kokku Saale Kareda juhitud paneeldiskussiooniga.
Lisainfo ettekannete kohta leiab kodulehelt uusyhiskond.org ja facebookist.
Kuula lisaks ka konverentsi üht esinejat, kasvatusteadlast ja jätkusuutliku arengu asjatundjat Rea Rausi rääkimas teemal “Jätkusuutlik areng planeedil Maa” Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
