Ma leian, et õnne, õndsuse ja rahu kogemine ei peitu selles, kuidas elada ja midagi teha, vaid õnne, õndsuse ja rahu kogemine sõltub sellest, kuidas midagi kogeda. Sealjuures elada võib ju igat moodi, seda enam kui elu mõte on elada hingest kogu hingele ning inimolemuses kehastumise mõte on saada maiseid elamusi. Sealjuures sügav hingeline kogemine on alati millegi ilu kogemine ning ilu sisaldub ju kõiges, mis on läbi armastuse loodud.
Ma olen nii tüdinud nendest kannatuste ja kasinuse juttudest, kuidas “valgustumiseks” tuleb askeetlikesse tingimustesse kuhugi metsa või pimedasse koopasse ära kaduda, kuidas raha on paha ja meelelahutus on mürk. Jah, minu jaoks ideaalses maailmas eksisteerib ka omakasupüüdmatu, omanditundetu vabadus, mil kõik hinged saavad ennast läbi inimolemuse täie potentsiaaliga väljendada ehk igaüks teeb seda, mis on tema hinge anne ning maailm toimibki läbi kogukondliku toetuse, mil me ise katame üksteise vajadusi, et puudusi ei eksisteerikski. Kuid, kas ka siis oleksid samuti maised naudingud kurjast või ollakse kurjad ainult selle peale, mida raha eest saab?
Suvel märkasin ühe enesearengu laagri toidupilti, millel oli tatraplöga ja silt seal juures, et maitsetu tatar on meele parandamiseks. Mind valdas hämming, kust otsast peaks kehv toit meie meelt virgutama? Kas meele virgutus ei ole mitte see, kui sa paned oma armastuse toidu sisse, pakud toitu läbi armastuse ehk teed seda kaunilt ja sööd läbi tänutunde ehk suudad kogeda hinge läbi toitu. Mul on tunne, et see laagri korraldaja püüdis hoopis odavalt läbi ajada ja ei viitsinud süüa teha ning peitis kogu loo “kõrge vaimsuse” muinasjutu taha.
Ma olen loomult hedonist, uskudes, et heaolu peaks ületama kannatused. Ma ei suuda kuidagi omaks võtta uskumust, kuidas koledus, maitsetus ja kasinus peaks viima meid õndsuse ja rahuni. Kui koopas on vaikne ja pime, siis jõuame iseendasse? Kogenud meditatsiooni juhendajana julgen ma väita ka vastupidist. Inimene on tõeliselt professionaalne mediteerija siis, kui ta suudab linnakära, müra ja kõigi segavate faktorite keskel eemalduda kõigist ja kõigest ning kaduda iseendasse. Kui läbi elu elamise liigutakse endani. Teadlikult muudetud teadvusseisundis kaovad nagunii maised hääled, helid ja ego ning kõike seda treenides eemaldub inimene lõpuks ka iseenda piirangutest, milleks on tavateadvuse juures olev hirm, saamahimu ja omanditunne. Muidugi kõik meetodid on õiged, ainult teekonnad sihtpuntki on erinevad, milleks mina olen valinud naudingud.
Samamoodi ei mõista ma osasid kasimata inimesi, kes ökonduse taha poevad. Kas selleks, et olla võimalikult maalähedane looduse sõber peab käima ringi väljaveninud auklikus kampsunis, rasvaste juuste ja higiste kaenlaalustega? Ma ei tee nalja, aga täpselt samamoodi nagu parfüümipilvekesed, olen ka mitu sellist looduse sõpra meditatsioonist minema saatnud, sest teised ei pea sinu kehalõhna pahvakas istuma. Kas seep, vesi ja korralikud riided on kurjast? Tuletan siinkohal meelde, et sinu välimus, ükskõik kui primitiivne võib tunduda selle tähtsustamine, on samamoodi sinuhinge seisundipeegeldus. Ka kodu puhtus ja sind ümbritsevad suhted on Sisemise Mina peegeldus. Ei ole me kuidagi teistest paremad, üllamad ega puhtama hingega kui välisuses peegeldub räpasus.
Vaimsus – see ei tähenda esoteerikat, ökondust ega askeetlikkust. Vaimsus – see tähendab ainult seda, kui midagi tehakse läbi oma VAIMU ja kogetakse midagi läbi oma HINGE. Mõni täiesti tavaline restoranipidaja, florist või poemüüja, kes ei tea midagi neist asjust, aga kes läbi sisemise vaistu kasutab oma täielikku potentsiaali ehk väljendab hinge jõudu oma inimolemuses läbi maiste tegemiste ja kogemuste, võib tunduvalt vaimsem inimene olla kui see, kes loeb lõputult eneseabiraamatuid, põgeneb Indiasse kirgastuma või elab “maalähedase” räpasuse keskel.
Vaimne tugevus ei tähenda kannatusi. Vaimselt tugev on see, kelle sees on palju vaimu ehk vaimenergiat kohal, kes on maksimaalses otseühenduses oma kõrgema minaga, läbi mille väljendubki hinge potentsiaal selles inimkehas. Maised kogemused võivad olla igasugused, küsimus on selles, kuidas meie hing midagi kogeb ja kas ta läbi armastuse ikka kogeb.
Tõeline kirgastumine on jõudmine sinna, kuhu on vaja jõuda. Nii et võtkem vabamalt. Elu on elamiseks, oma hinge kogemiseks. Las olla naudingud ja ilu, aga tulgu kõik see vägivallatult ja läbi armastuse.
Allikas: Muuda oma elu: sinu jõupunkt asub praeguses hetkes
Teaduslikult tõestatud: heade mõtete ja tunnete väli loob positiivset reaalsust
Teadlased kinnitavad: armastus on parim ravim
10 inspireerivat mõtet elust, armastusest ja õnnest
