Ma tunnen seda paljudes loomeinimestes, kes on lõpetamas mingit projekti, mida nad on tahtnud teha juba aastaid. Ma tunnen selle ära endas, kui püüan leida tasakaalu, mis tundub emade käest pidevalt ära lipsavat. Ja ma jälgin seda oma poegades, kelle kogu olemus sügeleb ebamugavustundes, kui nad jõuavad kasvamise järgmisesse staadiumisse.
Sügisel kutsub loodus meid pöörduma sissepoole, kui valmistume nagu puud, mis lehti langetavad, lahti laskma sellest, mis meile enam ei sobi. Aga kevadel, mis on sügise vastand, kutsutakse meid samuti jälgima, millised seisma jäänud kohad on paljastunud meie talveunes ja laskma neil minna.
See on teistsugune minnalaskmine kui sügisel, mitte niivõrd lahtilaskmine kui arusaamine, et uus ajajärk on käeulatuses ning et seda vastu võtta, peame läbima ebamugava „sügeleva“ staadiumi, nagu ajaksime nahka. Välismaailm on õidepuhkemise ja suve pühitsemise lävel ning kui me hoolikalt vaatame, siis näeme, et ka meie sisemaailm on ühtaegu ebamugav ja ootusest elevil.
Mõnikord on see rahutus kutse tegudele. Me haarame olukorrast kinni ja näeme, et selles on veel võimalusi, mis paluvad avastamist. Aga vahel ei lase meie kalduvus lahendada ja parandada asju meil lihtsalt jälgida seda rahutust ja uskuda, et läbi selle jälgimise sünnib midagi uut.
