Kas tõesti mahetoidul ja tavatoidul pole vahet?

Nii väidab äsja Stanfordi ülikooli tehtud uuring, mille on rahastanud rahvusvahelised hiidkorporatsioonid. Uuring ei võrdle antibiootikumide, herbitsiidide ja pestitsiidide jääkide või kasvuhormoonide sisaldust tava- ja mahetoidus. Ometi on just selles põhierinevus.

Hariduselt sotsioloogina ja poliitika supipaja juures olnuna soovitan: uuri mingi uuringu tulemusi arvestades alati järgi, kes on uuringu rahastanud. Kes tellib muusika, soovib sellega ka mingit sõnumit edastada. Alati saab leida meetodi, mis tõestab seda, mida rahastajal on vaja.

Stanfordi Ülikool on äsja palju kõmu tekitanud mahe- ja tavatoitu võrdleva uuringu avaldanud, kust selgub, et enamasti mahetoit ei sisalda rohkem vitamiine ja mineraalaineid kui tavatoit. Niisiis ninanips nendele, kes on heas usus enda ja oma pere tervise pärast oluliselt kallimat mahekraami ostnud. Kui selle uuringu tagamaid veidi uurida, siis selgub, et selle on rahastanud rahvusvahelised hiidkorporatsioonid nagu Cargill, British Petroleum (BP) ja Goldman Sachs, kelle huvides on toota odavate kemikaalidega kasvatatud toitu võimalikult suures koguses ning võimalikult odavalt.

Ökotoidu turuosa kasv sööb ekstensiivpõllumajanduse tootjatelt aga nende turuosa ja investeering pole enam nii tasuv. Lisaks sellele ei saa keemiatööstused enam oma keemilisi väetisi ega taime- ja putukamürke müüa soovitud mahtudes, sest rahvas nõuab puhast kraami. Paljude tarbijate lapsed ja pereliikmed on allergilised ja inimeste teadlikkus on tõusnud toiduga saadud kemikaalide jääkide ja tervisehädade seostest.

Lisaks kahtlusele uuringu tellijate mõjust uuringu tulemustele on ka uuringu meetodis suur puudujääk. Nimelt Stanfordi uuring ei võrdle antibiootikumide, herbitsiidide ja pestitsiidide jääkide või kasvuhormoonide sisaldust tava- ja mahetoidus. Ometi on just selles põhierinevus kui me räägime terviseriskidest nagu vähk, allergiad või südame ja veresoonkonna haigused. Järjest teadlikumad on tarbijad ka keskkonna riskidest, mida väetiste ja taimekaitsevahendite suured kogused loodusele, eriti veekogudele teevad.

Jah, tavaviljeluse toote kilogrammi hind on odavam, aga kui me oma tervise ja keskkonna saaste rahasse arvutada saaks, siis poleks see üldse odav. Kuni uuringud annavad vastukäivaid tulemusi, võiks toitu ostes eelistada väikest ja kohalikku, sest nii on ökoloogiline jalajälg kindlalt kõige väiksem ja kaup lähemalt tulnuna kõige värskem. Lisaks jääb raha Eesti talunikule, kelle põlde ja karjamaid koos lammaste ja lehmadega meile edaspidigi meeldib imetleda. Maainimene, kes talu peab, elab ju oma saaduste müügist. Kui kõik eelistaks globaalsete turgude odavaimat söögikraami, siis meil talusid ei oleks.

Muidugi näiteks oliivõli või päiksekuivatatud tomateid meie parasvöötme kliimas kasvatada pole võimalik. Neid ostetagu pealegi suurpoodidest aga kuidas sa endale seletad näiliselt odava Hiina küüslaugu või Argentiina pooltoorelt korjatud ja gaasikeskonnas üle 3000 km transpordidtud õunte ostmist kui kohalikku värsket õuna ja muud aiakraami on praegu igal pool saada?

Mahe või mitte on maitseküsimus, aga kust see, mida me sööme, pärit on ja kes seda kasvatab, võiks küll igaüks kaupa ostes mõelda. Meie ostuvalikutest ju loeb, milline on tuleviku põllumajandus.

Miks kohalik ja väiketalu toode tundub kallis? Tavatoit on praegu lihtsalt odav ja millegi arvelt ning selle kasvatamist toetatakse EL maades riiklikult nii suures mahus. Jah, kaudselt maksame me kinni GMO loomasööda ja odavad keemilised väetised, millega meie toitu ja loodust kostitatakse. Kui aga tarbijal oleks valida, kas toetada keemiavaba tootmist, siis huvitav, milline oleks enamuse valik ja kuidas see kogu maailma ökosüsteemi muudaks? Jah, vitamiine saaksime me mahetootest samapalju, seda on meile nüüd tõestatud.

Autor: Kristina Täht

Seotud