Kindlasti tead mõnda sellist inimest, kes räägib kohe esimesel kohtumisel avameelselt ära kõige intiimsemad detailid oma elust või teeb lakkamatult selliseid asju, mida ta tegelikult üldse ei soovi. Näiteks külas olles sunnib end sööma toitu, mis talle üldse ei maitse või mis teeb ta koguni haigeks. Kuid suurest soovist teistele meeldida ta ikkagi teeb seda. Kindlasti tead sa mõnda sellist kolleegi, kes alati on nõus enda heaolu arvelt tegema ületunde, teeb nädalavahetuseti või öösiti tööd ja ei ütle kunagi ei järgmisele bossi antud käsklusele. Vahel on need inimesed selle juures ise õnnetud ja väsinud, kuid vahel on see lausa auasi, et nad nii palju tööd rabavad. Kõik need on näited puuduvatest või logisevatest piiridest.
Milleks on sulle vaja piire?
Pia Mellody kohaselt piirid kaitsevad sind ja aitavad hoida teisi sinu ruumi tungimast ja kuritarvitamast. Samuti aitavad need hoida sind tungimast teiste ruumi ja teisi kuritarvitamast. Piirid annavad võimaluse kujundada arusaam sellest, kes me oleme.
Välised piirid aitavad valida teistega suheldes sobivat kaugust (keha, seksuaalsus, omand) ja sisemised piirid kaitsevad meie mõtlemist, tundeid ja käitumist ning tagavad selle adekvaatse toimimise.
Kui su sisemised piirid on paigas, siis sa vastutad oma tegude, tunnete ja mõtete eest ning ei süüdista teisi ega manipuleeri või kontrolli neid. Sa teed vahet enda ja teiste inimeste vahel, teades, et kontrollida ja muuta saad sa vaid enda tegusid, mõtteid ja tundeid.
Millised on puudulikud piirid ja millised on terviklikud?
Mõned näited kahjustunud või puuduvatest piiridest on sellised: lähed vastuollu omaenda väärtustega, et teistele meeldida; võimaldad endalt võtta nii palju kui annab võtta; annad ise ennastohverdavalt; lased teistel oma elu juhtida; usud, et teised on võimelised ära arvama sinu vajadusi ja soove; eeldad, et teised täidavad su vajadusi automaatselt; kuritarvitad toitu, alkoholi või muid mõnuaineid; jne.
Vahel on inimestel piiride asemel lausa müürid. Mõni inimene näiteks räägib lakkamatult, näib nagu nende jutuvada ei vaibugi kunagi. Mõni inimene on aga pidevalt vait, ta on tõmbunud oma kesta ning peidab oma tundeid. Selliste inimeste kohta ei oska tihtilugu midagi arvata. Enda ümber ehitatud müürid ei luba luua tõeliselt lähedast suhet mitte kellegagi. Selle tulemusena tekib üksildus ja eraldatus teistest.
Seevastu terviklikud piirid on paindlikud, kaitstes sind, kui seda on vaja ja võimaldades lähedust ja haavatavaust kui vaja. Need võimaldavad olla kaitstud väärkohtlemise eest ja soovi korral võimaldavad olla intiimsed ja haavatavad teiste inimestega. Kui sa soovid kellegagi lähedast suhet, siis paratamatult on selleks vaja lasta see inimene endale lähemale. Selleks tuleb sul endal olla haavatavam ja samas usaldav. Lähedases suhtes oleva inimesega julged sa rääkida ja arutada oma südameasju. Me kõik vajame lähedust, armastust ja ühendust ja selle saavutamiseks on vaja teatud olukordades või teatud inimestega suheldes oma piire koomale tõmmata.
Kust me saame endale piirid?
Piirid ja respekt teiste inimeste piiride vastu võetakse üle vanematelt. Häired piirides tekivad siis, kui laps on liialt kaitstud või täitsa kaitseta jäänud. Düsfunktsionaalses peres on lapse piirid kindlasti paigast ära. Düsfunktsionaalsus perekonnas tähendab väärkohtlemist, mis võib olla füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne. Kui füüsiline väärkohtlemine on tihtilugu üheselt mõistetav, siis näiteks emotsionaalne väärkohtlemine on palju raskemini äratuntav. Näiteks Robert Burney kohasel on emotsioonide allasurumine düsfuntksionaalne. Tunded peavad olema liikumises ja voolamises. Tunnetel on alati meile mingi sõnum. Nad näitavad meile teed, kuhu suunas tuleb liikuda, et oma vajadusi rahuldada. Burney leiab, et tegelikult on ühiskonnas tervikuna nii palju valearvamusi, mille järgi elamine on düsfunktsionaalne. Näiteks uskumused, et mehed ei nuta või ei tohi karta ja naised ei tohi olla vihased või agressiivsed on emotsionaalses mõttes ebaaus. Kui ühiskondlik standard piirab meil tunda terve rida tundeid, siis nii õpitakse olema ebaausad ja düsfuntksionaalsed. Kuid ometi just ausust ja ehedust vajame me kõige enam, sest see annab edasi reaalsust sellest, kuidas asjad tegelikult on.
Siinkohal olen täiesti nõus Robert Burney seisukohaga. Tõepoolest on meie ümber palju ebaausust ning pidevat vajadust moonutada reaalsust. Massiline on arusaam sellest, et inimesed ei tohi teatud tundeid tunda või pole sobilik neid väljendada. Tõepoolest on oluline leida konstruktiivne viis oma tunnete väljendamiseks, kuid absoluutselt igaühel meist, ka lastel, on õigus tunda seda, mida ta tunneb. Samuti on igaühel õigus öelda välja oma tundeid ja mõtteid ning õigus küsida seda, mida ta vajab. Kuna piirid on iga terve suhte puhul üliolulised, siis on tõeliselt kasulik saada neist teadlikuks ning vajadusel neid laiendada või kitsendada. Kui sa ei ole kodust kaasa saanud terviklikke piire või need on mõnes kohas puudulikud, siis sul on võimalik neid nüüd täiskasvanuna muuta ja kohendada. Seal, kus enne puudusid piirid täielikult, tuleks ise tõmmata piirid ja võimalik, et mõnda piiri tuleb nihutada kaugemal või lähemale.
Jesper Juuli kohasel võtab oma piiride tundmaõppimine aega. Mõne piiri äratundmine on kergem, näiteks oma füüsilise isikliku ruumi äratundmine. Sa tajud kohe, kui keegi võõras inimene on astunud füüsiliselt liiga lähedale sulle. Samas paljusid piire tajume esmakordselt alles siis, kui keegi on neist üle astunud. See ongi paradoksaalne, et ennast tundma õppida, tulebki kogeda nende piiridesse sissesõitmist. Samamoodi õpime teiste piire tundma neile kogemata otsa komistades. Õnneks aitavad ühiskonnas kehtivad viisakusreeglid meil hoida teatavat distantsi võõrastega suheldes, et me pidevalt ei sõidaks kellelegi sisse. Vastasel juhul muutuks elu kaoseks päris kiiresti. Samas lähedaste inimestega oleme me palju intiimsemad ning käib pidev oma piiride kompamine ja neist teadlikuks saamine.
Mida paremini me ennast ja oma piire tunneme, seda paremini oskame end väljendada ja seda suuremat rahuldust pakuvad inimsuhted nii endale kui teisele poolele. Mulle tundub, et oma piiridest teadlikuks saamisele aitab suuresti kaasa oma tunnete jälgimine. Näiteks viha tekib tihti siis, kui keegi on su piiridest üle astunud, sind vääriti kohelnud või olnud ebaõiglane. Viha on üks suurepärane abimees piiride tuvastamiseks. Üleüldiselt tuleb rohkem hakata pakkuma endale seda, mida sa tõeliselt soovid ja vajad, samas jäädes hoolivaks teiste inimeste suhtes. Usalda oma tundeid ja luba neil rääkida oma lugu ning seeläbi hakkad tähele panema aina rohkem ka oma piire.
Lõpetuseks tahan jagada sinuga ühte suurepärast näidet emotsionaalse ahistamise kohta. Robert Burney toob oma raamatus järgmise näite:
“Ema nutab magamistoas, 3-aastane laps tuleb sisse. Talle tundub, et ema sureb kohe ära. Ta tunneb hirmu ja ütleb: “Emme, sa oled kallis” Ema vaatab last, tema silmad lähevad armastusest soojaks ja ta naeratab. Ta ütleb lapsele: ” Kullake, sina oled emmele ka väga kallis. Sa oled mu armas põnn. Tule ja tee emmele üks kalli! Sa teed alati emme olemise heaks!”
Kas see on liigutav stseen? Ei. See on emotsionaalne ahistamine. Laps on just saanud oma süsteemi info sellest, et tema võimuses on emme elu päästa. Laps tunneb, et tal on väge ja seetõttu ka vastutus selles eest, kuidas emme end tunneb. Selline suhe, kus laps tunneb vastutust oma vanema emotsionaalsete vajaduste rahuldamise eest, on emotsionaalne ahistamine. Terve, hästi toimiv, küps täiskasvanu selgitab lapsele, et see on täitsa OK, et emme nutab. Nutmine on inimeste jaoks normaalne ja terve nähtus, kui nad tunnevad kurbust või valu. Küps täiskasvanu on lapsele rollimudeliks ja näitab talle, et kõik emotsioonid on lubatud – kurbus ja viha ja hirm, rõõm ja õnn.”
Mind pani selle näite lugemine sügavalt mõtlema, millises ühiskonnas me elame ja kust küll on saanud alguse kõik need väärarusaamad tunnete kohta. Samuti julgustab mind selle näite lugemine olema ausam ja siiram iseenda ja oma lapse ja teiste kallite vastu. Rohkem siirust ja julgust lubada endal olla nagu me oleme!
Allikas: Metamorfoosid.ee
