Minu meelest on see elav näide sellest, et meil pole mitte palju kõrge moraaliga inimesi, vaid meie ühiskonnas kardetakse seda, mida keegi arvata võib. Pereema, kes Eestis on musternäidis, aga Egiptuse palmi all naudib tõmmu mehe kirglikku haaret, pole mingi uudis või üllatus. Miks tema kõrged väärtused lõõmava päikse all järsku kaotsi lähevad? Vaevalt et keegi tänapäeval ka tegelikult kardab põrgut või Jumala karistust. Kristlased väidavad, et needki, kes masturbeerivad, lähevad otseteed põrgusse. Sellisel juhul peaks taevas tühi olema.
Mida või keda inimesed siis ikkagi kardavad? Ikka teisi inimesi. Ja just sellest on alguse saanud tänapäeva topeltmoraal. Millal teid viimati valdas kiusatustunne? Mis oli TEGELIK põhjus, miks te kiusatusele järele ei andnud? Ükskõik mis kiusatusega siis tegu ka polnud, miks te seda ei teinud?Kui te oleksite 101% kindel, et mitte keegi mitte kunagi teada ei saaks, kas te siis oleksite asjaga kaasa läinud?
Muidugi tahaksime me kõik väita, et see pole nii, aga olgembenese vastu ausad! Mida see tegelikult näitab? Me jõuame selleni, et me ei ela iseendale, me elame teistele inimestele, suvaliste inimeste taktikepi järgi. Inimene on tegelikult oma olemuselt paras loom, keda on sajandite jooksul üritatud erineval moel taltsutada. Religioon on olnud üks võimsamaid mõjuvahendeid, kus Jumalast on loodud kuvand kui kellestki karistavast jõust.
Aga miks siis “pattu” ei tee ka paduateistid? Asi pole Jumalas või tema kümnes käsus või keelus, asi on ikka selles, et inimeseloom kardab teist inimest. Inimene on ju sotsiaalne isend ja kui sa lähed vastuollu ühiskonnas loodud reeglitega, oled sooritanud sotsiaalse suitsiidi. See ongi viinud olukorrani, kus kõik käivad nööri mööda, mida palja silmaga ei erista.
Eriliselt hea näide on poliitikud. Nende karjäär sõltub otseselt sellest, mida teised neist arvavad. Ja just sellepärast ongi just poliitikas kõige enam silmakirjalikkust ning valet. Just poliitikute hulgas on kõige enam logisevaid pereelusid, lahutamata jäänud abielusid, sest lahutus tähendaks ühiskonna viltuvaatamist. Päris nukker. Sellepärast ma kunagi ei norigi poliitikute kallal, vaid pigem tunnen südamest kaasa, sest paljud neist on iseenda vangid. Õnnetud hinged, kes paberilipakal olevate linnukeste pärast ei saa iial nautida tegelikku õnne ja armastust. Mõelgem sellele, kas on olemas patused ja pühakud või saab inimkonna siiski jagada inimesteks, kes julgevad jääda iseendaks, seda nii kuuma päikse all kui ka kodumaiste tormituulte kütkes, ja inimesteks, kes kannavad oma maski sünnihetkest surmatunnini.
Allikas: Kadri Luik “Julgus mõelda, julgus öelda” (2), kirjastus Pilgrim
