Kas soovid olla õnnelik või saada õnnelikuks?

Käisin kevadel Holistika Instituudis kuulamas Jaapani naistearsti dr Akira Ikegawa loengut teemal "Looteiga, sünd ja mälu". Loeng oli väga põnev, kuna selgitas teaduslikult midagi, mida olin aimanud, aga ei julgenud uskuda. Doktor Akira Ikegawa on aastaid uurinud kuni 6-aastaste laste mälestusi ajast, mil nad olid ema kõhus, samuti sünnihetkest. Oma sündi mäletas 41% lastest, ema kõhus olemist suisa 53%. Lisaks on ta uuringu tulemusena jõudnud järelduseni, et inimese hing valib keha ja elutee. Veel enam, hing valib täpse aja, mil tal on kõige parem sündida, ning selle pere, kuhu ta soovib sündida.

Ta tõi mitmeid näiteid sellest, mida väikesed lapsed on rääkinud ema kõhus olemise ajast, enda sünnist või isegi eelmisest elust. Kel on rohkem huvi, siis saab guugeldada raamatut: I Remember When I Was In Mommy’s Tummy.

Just sellelt loengult jäi mulle meelde küsimus: Kas soovid olla õnnelik või saada õnnelikuks? Dr Ikegawa rääkis, et lapsed ja täiskasvanud mõistavad seda erinevalt. Lapsed räägivad, et nad soovivad olla õnnelikud. Täna. Siin ja praegu, just selles hetkes. Samas kui täiskasvanud ütlevad, et soovivad saada õnnelikuks. See mõte jäi mind saatma ning tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Meil on lastelt palju õppida. Laps sünnib siia niiöelda puhta lehena. Jah, tal on juba pagas kõhus olemise ajast ja võib-olla ka eelmistest eludest. Aga laps sünnib armastava, hooliva, uudishimuliku ja heana. Ta teab, kuidas olla hetkes, siin ja praegu. Ja siis mingi hetk toimub muutus ja laps hakkab muretsema. Tuleviku pärast. Endas kahtlema. Mõtlema sellele, mida teised temast arvavad. Kust see tuleb? Kellele see kuulub?

Olen märganud, et minu 8-aastastel tütardel on see muutus juba toimunud. Ilmselt olen ise näidanud eeskuju tuleviku pärast muretsemisega. Ilmselt on oma osa koolil, sõpradel, teistel lähedastel inimestel nende elus. Kuidas saan neid toetada, et nad julgeksid olla nemad ise just sellistena, nagu nad on? Usun, et ainult eeskuju näidates ja enda väärtuste järgi elades. Kui ise julgen olla mina ise, muretsemata, mis teised minust arvavad. Kui ise valin olla hetkes nendega koos, mitte oma mõtetes või homses päevas. Kui ise julgen taas olla lapselik, nautida elu pisikesi rõõmusid. Ja andes lastele valikuid, mitte neid õpetades.

Dr Ikegawa rääkis, et juba beebidele saab anda valikuid. Näiteks kummast rinnast nad soovivad piima juua. Samas tuleb lastele seada ka piire, et neil oleks turvaline. Lapsed ise teavad, milline on nende jaoks õige tee. Tuleb vaid osata kuulata, märgata, olla kohal, nendega koos. Luues ühendust ja usaldust. Lihtsalt olla olemas, olla toeks. Usun, et see ongi kooskasvamine.

Lapsed sünnivad siia maailma, et luua muutust, mida meil täna on vaja. Nad näitavad, kuhu suunas inimkonnana peaksime liikuma. Nad ei saa seda teha, kui tapame nende sünnipärase loovuse. Peaksime olema toeks, et nad leiaksid enda tee ja julgeksid seda astuda, armastades ennast ja teisi. Kui hakkame lapsi õpetama ja suruma peale vanu uskumusi, siis maailm ei liigu ju edasi. Siis jääme kinni.

Mulle tundub, et vajame täna kõige rohkem empaatiat, armastust, hoolivust. Saame seda muutust luua, aktsepteerides teisi inimesi sellistena, nagu nad on. Päriselt ja ehedana. Kõigil on oma tee ja mitte keegi teine ei saa öelda, milline see on. Ja see on igati okei, kui sa täna täpselt ei tea. Esimene samm on olla aus iseenda vastu, vaadata endale sügavalt silma ja küsida: kuidas saan olla õnnelik täna, siin ja praegu?

Õnnelik aju: 4 tehnikat, kuidas suurendada oma elus õnnetunnet

Muretsedes pidevalt eilse ja homse pärast, lased sa käest võimaluse olla õnnelik siin ja praegu

8 viisi, kuidas pakkuda endale rohkem rõõmu ja rahulolu

Harmoonia ja tasakaal: tervenda oma hinge positiivsete mõtetega

Seotud