Kui kaua me tahame olla õpipoisid ja koolis käia või jäädagi igavese üliõpilase rolli? Mingil hetkel tahab igaüks olla ise oma elu president ja oma elu kujundada!
� Kliendi kogemus. Vahel mulle tundub, et isa ei tegelenud minuga sellepärast, et ta ei suutnud taluda seda vastutust, mis lapsega kaasneb. Lihtsam oli eemalduda ja käia hästi palju tööl. Oma tööd oskas ta hästi ja seal sai ka tunnustust. Minust ta ei hoolinud, nii näis mulle, aga kui hiljem teraapias selle teemaga tegelesin, sain aru, et isa vältis minuga olemist, sest kartis minuga olla. Ka sain aru, et isa kartis vastutada abielu eest, ta oskas hästi vaid oma tööd. Tal endal polnud eeskujuks toimivat peremudelit ja nii jätkas ta samamoodi nagu tema isa, kes samuti ei julgenud vastutada oma pere eest.
Esmalt tuleks tegeleda sellega, mida vastutus tähendab ja miks seda tegema peab. Vastutus tuleb võtta enda heaolu, tervise ja üldise õigluse pärast. Kui prügikastist toituv inimene on oma eluga rahul ja tema ainuke vastutus enda ees on leida ööseks soe magamiskoht, siis see on tema elu ja abi pakkumine tavaliselt ei toimi.
Millised on sinu isiklikud elustandardid ja mis on sinu vastutusala? Kui sa tead, mida sa vajad elult, kui see on selge, siis pole ka hirmu vastutada. Võttes endale vastutuse või andes mingid asjad kellelegi teisele vastutada, kardame kõige rohkem hinnanguid ja tagajärgi.
Meil on vastutus oma lapse eest, suhte eest, jne, ja kui see kogum on liiga suur, siis on kohal ka hirm, sest mitte kunagi ei suuda me kõiki ja kõike kontrollida.
Üks oskus, mida oleks väga vaja, on usaldamine. Usaldades protsesse, aega ja kõiksust – alles siis saabub vabadus ehk selline elu, kus pole liigseid hirme. Kui minatunnetus on mingil põhjusel puudulik, on oma elu eest vastutuse võtmine keeruline. Sageli võtavad inimesed, kes kardavad ise vastutada, endale ohvrirolli ning kasutavad mõnikord partnerit nagu karku kaenla all, pannes samas kõige ebameeldiva eest oma elus vastutuse teistele.
Meid on vahel ka kasvatatud niimoodi, et ei tekigi võimalust ise vastutada ja saada aru, mida vastutamine tegelikult tähendab. Lapsena, kui meie teod ei meeldinud meie vanematele, sunniti meid vabandama. Täiskasvanud inimene peaks ise julgelt vabandama, kui tal on julgust võtta vastutus, asju muuta või parandada. Täiskasvanud inimene ei tohiks kasutada mingeid õigustusi, kui tema tegevus väärib vabandamist.
Muutus saab alguse inimese valmisolekust muutustega tegeleda ja muutunud olukordades toime tulla. Me ei saa elus üksinda hakkama. Mitte keegi meist ei sirguks täiskasvanuks, kui keegi poleks meie eest hoolitsenud beebina, või meid poleks armastatud. Ka täiskasvanuna me vajame teisi, kuidagimoodi ei saaks me täiesti üksinda hakkama. Ei tunnete koha pealt ega ka materiaalselt. Seepärast meil ongi tekkinud ühiskondlikud süsteemid, kuidas maailmas toime tulla.
Alguses tegime koostööd ellujäämise nimel, aja jooksul muutusid ühiskondlikud suhted keerulisemaks. Kunagi oli nii, et igaüks otsis omale toitu ja ulualust ise, aga siis hakati märkama, et üks oskab paremini küttida, teine söödavaid asju korjata, kolmas eluasemeid ehitada ja nii me hakkasimegi koos tegutsema, keegi oskas midagi rohkem ja paremini, oma vastutusala oli kerge ja selge eristada, me hoolitsesime üksteise eest.
Püüdke iga päeva elada nii, et mitte korrata neid tegusid, mida kahetsete. Suhtuge minevikku kui oma õppetundi. Meie vastutus on mõista, mida oma partnerilt ja suhtelt tegelikult sisimas ootame. Me kardame seda, mida me ei tea ega suuda näha. Hirmu tundes me kas ründame või põgeneme. Märgates seda mustrit, mida kordame oma suhetes, oleks mõistlik võtta paus, istuda iseendaga ning hakata mõtisklema selle üle, mida ma tegelikult kardan ja mille eest ei suuda veel võtta vastutust.
Mõelge, kuidas teie peres on ellu, tööde tegemisse, eneseteostusesse ja puhkusesse suhtutud? Ja mõtisklege ka üldisemat laadi teemadel, miks ma olen siia maailma tulnud? Kas ma suhtun vastupanuga sellesse küsimusse, kas selles on liiga palju vastutust, millega ma ei taha ega suuda veel tegeleda?
Hirm ebaõnnestumise ees on suur ja vastutuse võtmine oma õnne eest keeruline. Mõnigi kord on kergem paigal püsida ja mitte midagi teha. Mis paneb meid tegelikult vastutust võtma? Kas ainult hirm karistuse ees ajendab meid oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama? Või on see siiski midagi enamat? Mõtiskle selle üle. K
ui me keskenduksime vaid eksimishirmule, ei saaks me ealeski midagi konkreetselt tehtud, hirm lihtsalt halvaks meid. Mida siis saaksime teha kohe nüüd? Jälgi millal ja mis olukordades sa kasutad järgmisi väiteid.
• Olen liiga vana / olen liiga noor.
• Ei saa, kuna olen sündinud sellisena, sellises keskkonnas, peres, maailmas…
• Ei oska / ei õpi ära.
• Ma ei saa seda teha, kuna ma ei oska seda veel täiuslikult teha.
Võta paber ja pliiats, ning kirjuta alljärgnevatele küsimustele vastused – usalda mind, see toimib.
• Millist tegevust naudid kõige enam?
• Mis paneb sinu elu voolama praegusel hetkel, millest saad elujõudu?
• Kui sinu kasutuses oleks kogu aeg ja võimalused, siis mida sa tahaksid teha või saavutada?
• Kellelt sa võiksid paluda abi?
• Mida saaksid kohe praegu teha vastavalt oma unistustele?
• Asu tegutsema! Alusta kohe!
Vabaneda on vaja kõigist piiravatest hirmudest ja eneses kahtlemisest. Enesekindlus ja tegutsemine oma õnne huvides, rikastab sind ja maailma. Ja kui teised juhtuvad küsima, et kas sa teed endaga midagi, et tundud kõike suutvat ja ei karda vastutust, siis saad neile rääkida, kuidas sa oma hirmuga koostööd tegid ja temast vabanesid. Isiklikku vastutust võttes saame teha otsuseid, mida me ise päriselt tahame.
Autor: Pille Teearu
Allikas: Pille Teearu “Tunneme tundeid”, kirjastus Pilgrim
