1. Salatsemine ja eitamine
Mitte ainult otsene valu, mida düsfunktsionaalne pere lapsele põhjustas, pole see, mis teeb toimunuga silmitsi seismise raskeks. Kui probleem ei olnud just selline, mis avalikuks sai – mõrv, maani täis rentslis vedelev vanem, politsei kutsumisega päädinud peksmine –, on toksilise koduse õhkkonna võtmesõnad salatsemine, eitamine ja kallutamine. See tähendab mitut asja. See tähendab, et sellest, mis oli valesti – verepilastus, vägivald, alkohol –, ei räägitud ja laps kahtles omaenda tunnete õigsuses. Ta oli perekondliku kattevarju vang ning ka teda sunniti salatsema. Kui ta tahtis tõde päevavalgele tuua, toimunut sõnadesse panna, tõugati ta välja.
Düsfunktsionaalsetest peredest pärit täiskasvanutel on sageli lapsepõlve ümber amneesiamüür; nad ei ole sisimas justkui oma traumast teadlikud. Kui sa oma lapsepõlve ei mäleta, oli sul tõenäoliselt lapsepõlv, mida ei kannata mäletada. Nii võid sa oma lapsepõlve idealiseerida, ehkki mälestused lähevad vastuollu tõenditega, et su praegune elu ja suhted ei toimi: su lapsepõlv oli nii halb, et sa mäletad sellest ainult head. Kui mäletad oma lapsepõlve üdini halvana, siis ka see on kaitsemehhanism. Täiesti toksilistest kodudest pärit lapsed on praeguseks vaimuhaiglas, vanglas, alatasa baaris või juba surnud. Kui oled piisavalt terve, et ostsid selle raamatu, oli su kodu mingil määral funktsioneeriv.
Minu suguvõsas väljendus düsfunktsionaalsus ülefunktsioneerivuses. Isa oli surnud ja kui mu ema suri, jättes maha üheksa last – mina olin kuuene –, ei rääkinud me sellest. See ei olnud otseselt saladus, keegi lihtsalt ei võtnud seda jutuks ega nutnud selle üle. Me vaid töötasime koidust ehani, palvetasime ja täitsime oma aja igasuguste asjadega. Me ei lasknud endil leinata ega oma kaotusvalu teadvustada. Selle eitamise eest maksin hiljem sellega, et lõin mitu suhet depressioonis naistega, kes võtsid minu teadvustamata depressiooni „enda kanda“, kusjuures mina neid nende masenduse pärast kritiseerisin.
2. Sul on vildakas enesekuvand
Düsfunktsionaalsete perede lastele, kes on lapsepõlvest ilma jäetud, keda ei ole nähtud nendena, kes nad on, saab osaks hülgamine või liigne kaitsmine kõige ekstreemsemal kujul. Neid ei peegeldata kunagi, nende vajadused allutatakse perekonna omadele ning nii keelatakse neile võimalus arendada välja oma isiklik identiteet, mille asemel loovad nad tegelaskujusid või rolle, mis aitavad neil toime tulla.
Mõõdukus ja sobilikkus on traumeeritud lapse jaoks võõrad mõisted; vähendaja-võimendaja kohastumus toimib täistuuridel. Täiskasvanu tunneb end kas väärtusetuna või on tal oma olulisusest ülespuhutud ettekujutus. Tema piirid on liiga laiad või lausa lämbumiseni kokku tõmmatud. Ta on kas liigkohanev ning läheb kõige ja kõigiga kaasa või sõdib igasuguste nõudmiste vastu. Traumeeritud lapsel ei ole probleemide lahendamise oskusi, sest ta reageerib, mitte ei tegutse. Impulsid ja instinktid seljatavad mõtlemise ja planeerimise. Suutmata end korrektselt, ilma liialduste ja pisendamiseta tunnetada, ei tea ta, mida tahab, ega ole tal ka vahendeid selle saavutamiseks.
Ka siin esineb sooline komponent, mis kõigele muule omalt poolt juurde lisab. Meestele avaldatav surve olla tugev seguneb eitusega, võimendades nende endassetõmbumist. Ka kultuur võimendab vägivallakalduvusi. Naise õpitud oskus tundeid tunda võimendab ülitundlikkust ümbritseva suhtes. Ja kultuur soodustab kalduvust kaassõltuvusele.
Igapäevaelulisi mustreid piiratakse ja surutakse alla, neid valitsevad teadvustamata reeglid ja hirmud, jäigad uskumused, maagiline mõtteviis ja äralõigatud tunded. Sisemine laps jäeti ellujäämise huvides maha, aga see laps nõuab kogu hingest tähelepanu.
Küsisin kord ühelt kliendilt, miks ta jätkuvalt oma partneri peale ägestub. Ta hakkas kohe süüdistama mehe käitumist ja väitis, et too on tema vägivallatsemise ära teeninud. Käisin rohkem peale ja küsisin, mis eesmärki need konfliktid tema jaoks teenivad, ent sellele ei osanud ta midagi vastata. Siis osutasin asjaolule, et igasugusel käitumisel on eesmärk ja et tema käitumine hoiab teda seismast silmitsi reaalsusega, mis on tema loodud kohutavast olukorrast veelgi jubedam. „Kui lähed toidupoodi, ükskõik kui väga sulle sinna minna ei meeldi, hoiab see sind nälga suremast,“ seletasin oma mõtet illustreerides. Siis sai ta aru, mis toimub. „See on ainus viis tema tähelepanu saada. Kui ma olen kena või teda ei häiri, ignoreerib ta mind. Kui ma olen endast väljas ja süüdistan teda, tülitseb ta minuga ja mul on siis tunne, et ta pöörab mulle tähelepanu. Tülitsemisega kaasnev valu on talutavam kui eiramine. Eiramine tekitab tunde, et ma hakkan surema. Ma ei oska kuidagi teistmoodi talle lähedale pääseda.“
3. Sinu suhteid kummitab lapsepõlvekodust pärit probleemide vaim
Tõmme korrata suhetes lapsepõlvemustreid on eriti vastupandamatu traumeeritud lapse jaoks, kelle jäikus ja fikseeritud uskumused kitsendavad suuresti pilti sellest, mida lähisuhtelt oodata. Meie suhtemudelid, ükskõik kui vildakad, on ainus, mida me teame. Kogemust tuleb korrigeerida kogemusega ja terveneda püüdes kaldume me vältimatult lapsepõlve õhkkonna poole. Ent kuna meil ei ole läheduse loomise jaoks oskusi, seda nii liigsõltuvana kui ka liigkaugenenuna, ning kuna meie alateadlik kaabeldus on meid minevikku kinni tinutanud, ei ole me suutelised seisma silmitsi oleviku reaalsusega ega leidma lahendusi.
4. Sa tunned harva rõõmu ja naudinguid
Ükskõik kui raske, stressirohke või keeruline elu ka aeg-ajalt ei ole, enamik inimesi suudab ikkagi nalja peale naerda, nautida vanni või sõbra jutustatud lugu, imetleda päikeseloojangut või ennastunustavalt armatseda. Ent anhedoonia – võimetus naudingut tunda – ei ole düsfunktsionaalsetest peredest pärit inimeste seas harv nähtus.
Timothy isa oli alkohoolik ja töönarkomaan ning tema ema, kes oli küll alati „esinduslikult“ riides ja meigitud, et kogukonnas oma „head nime“ hoida, oli kroonilises depressioonis. Timothyst endast sai samuti töönarkomaan ja pärast Vietnamis sõdimist hakkas ta kahekümnendate eluaastate keskpaiku narkootikume tarvitama. Teraapiasse tuli ta pärast seda, kui tema tüdruksõber kaebas, et ta ei küsi kunagi seksi. Timothy rääkis, et ei tunne vahekorra ajal kunagi midagi mõnusat, nii et see ei huvitanud teda eriti. Ta väitis, et pärast narkootikumidest loobumist ei naudi ta üldse midagi – ei toitu, jooke, seksi ega hobisid. Tema ainus kirg oli töö ja ta oli jõudnud järeldusele, et see kinnismõte oli saanud narkootikumide asemel tema tuimastiks.
Timothy ja teised temasugused on kaotanud kontakti oma eluenergiaga, mis pakub kõige oivalisemaid naudinguid. Traumeeritud täiskasvanu jaoks ei ole lihtsaid rõõme olemas. Kuna naudingu ja valu tundmise võime on köndistatud, äratab tuimestatud naudinguretseptorid ainult intensiivne kinnismõtteline trenn, joomine, šoppamine, söömine, seks või oht – sageli alkoholi või narkootikumide kaasabil.
5. Sa oled sõltlane
Kui jood või tarvitad narkootikume, mängid hasartmänge, töötad kuusteist tundi päevas, teed ainiti trenni või sööd, siis täidad sellega haigutavat tühimikku, mis ähvardab sind endasse imeda, ainsal viisil, mida oskad ette võtta. Tõenäoliselt oled pärit düsfunktsionaalsest kodust.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Harville Hendrixi raamatust „Püsiva armastuse käsiraamat“.
