Selgub, et alateadvus ei juhi omaenese seaduste järgi mitte ainult me südametööd, vereringet, seedimist ja hingamist, vaid mängib olulist rolli ka selles, millisena end või maailma tajume, mida väärtustame ja kuidas eluga hakkama saame.
Inspitsient hr Alateadvus
Lipton kirjutab oma põnevas raamatus “Spontaanne evolutsioon”: “Kui olete kunagi väitnud, et teis on justkui kaks erinevat inimest, kaks erinevat meelt, siis on teil õigus. Meel, kellel see mõte tekkis, on teie eneseteadvuslik meel – see väike 40-bitine protsessor, mis hoolitseb kognitiivse mõtlemise, isikliku identiteedi ja vaba tahte eest. Just see osa meelest väljendab tahtmisi, soove ja kavatsusi ning ajab seetõttu Jumala naerma. Nali peitub selles, et meele kõnealune tahk kujutab endale ette, et teab, kes me oleme, aga kontrollib heal juhul ainult 5% meie elust.” Ja kes kontrollib ülejäänud 95%? Siin on inspitsient, kes “juhib etendust”, alateadvus ehk minevikus salvestatud programmid.
Programmide all on siin mõeldud minevikus lähedaste poolt meile öeldut, mille põhjal on aja jooksul kujunenud meie arvamus endast, uskumused ja väärtushinnangud (ma ei saa hakkama; armastus teeb haiget; ainult see inimene, kes kõvasti pingutab, on õnne väärt jne). Psühholoogid ja psühhoterapeudid teavad hästi, et sageli põhineb suur osa inimese minapildist just niisugustel lapsepõlvest pärit negatiivsetel uskumustel. Ja kust võtame siis julguse või hingejõu, et oma unistusi ellu viia või elus vajalikke muutusi teha?
Vanemate sõnadest saavad lapse tõekspidamised
Alateadvuslikus meeles on kõige võimsamalt salvestatud programmid need, mis salvestati esimesena ja tänapäeva teadus on kindlaks teinud, et salvestama asume juba looteeas. Lapsepõlves on meie õpetajateks vanemad, õed-vennad, lapsehoidjad. Neid jälgides ja kuulates salvestamegi materjali, mis meie elu hiljem oluliselt kujundab.
Lipton hoiatab: “Enamik vanematest ei mõista, et laps salvestab nende sõnad ja teod pidevalt oma alateadvuslikku meelde, mis sisaldab hulgaliselt mälujälgi varastest elukogemustest. Kui väikese lapsega tõreldakse sageli ja nimetatakse teda “halvaks lapseks”, siis ei saa laps aru, et see on ajutine seisund, mis on seotud tema hiljutise teoga. Lapse noor meel tajub hoopis, et kirjeldatakse tema püsivat seisundit – et ta ongi paha.” Väikesel lapsel, kes selliseid negatiivseid ütlemisi kuuleb, puudub võime kriitiliselt mõelda ja nii saavad neist tema sisemised tõekspidamised.
Alateadvus töötab nagu arvuti
Alateadvuslik meel töötab nagu arvuti – täidab talle antud korraldused ega analüüsi, kas nende eesmärk on hea või mitte. Alateadvus ei erista õiget valest ega kasulikku kahjulikust. Kui sisestad negatiivsed mõtted, saad vastu negatiivsed kogemused! Alateadvus hoolitseb selle eest, et iga talle edastatud kujutlus läheks täide, rakendades selle eesmärgi nimel tööle kõik kogutud teadmised ja kogemused. Kui sul on uskumus, et oled rumal ja saamatu, siis just seda saad elus kogeda – tõmbad justkui kärbsepaber ligi inimesi, kes sind rumalaks ja saamatuks nimetavad, ning olukordi, kus jääd tõepoolest hätta. Ja ehkki sa näed vaeva, et oma unistuste suunas liikuda, saboteerivad sind samal ajal su enda teadmata nähtamatud alateadvuslikud programmid, mis takistavad edu saavutamast.
Võti on teadvustamises
Et saaksime elada täisvereliselt, tuleks need nähtamatud programmid ehk negatiivsed uskumused kustutada või ümber programmeerida. Kuid häda on selles, et me ei teadvusta endale neid programme. Me ei pruugi sugugi mäletada oma vanemaid või õpetajat meile negatiivset kordamas. Ja ometi istuvad need sõnad sügaval me sees ja juhivad meid 95% ajast.
Lipton selgitab: “Sel ajal, kui teadvuslik meel on hõivatud, ei jälgi me oma programmeeritud alateadvuslikke käitumisstrateegiaid. Me ei pööra neile tähelepanu! Seega, kui miski ei lähe nii, nagu plaanisime, adume väga harva, et tegelikult tulenes pettumus meie enda käitumisest. Et me harilikult oma alateadvuslike käitumisviiside mõju ei teadvusta, tekib meil mulje, et oleme väliste jõudude ohvrid.”
Seega, kõigepealt tuleks lapsepõlvest pärit ennasthävitavad uskumused teadvustada, alles siis on võimalik neid muuta. Teadvustamise oluliseks eelduseks on kasvõi pisutki vaikust ja rahu muidu nii hõivatud meeles.
Üks minu lemmikuid, Jiddu Krishnamurti on öelnud: “Kui inimene on metsa eksinud, siis mida ta kõigepealt teeb? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks teha, on sisimas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks.” Ja niisuguses rahus ja selguses suudame tähele panna, millised negatiivsed mõtted me peas tiirlevad, mis mõjuvad laastavalt enesehinnangule ja panevad end ohvrina tundma. Esimese sammuna tuleb meil harjutada igas hetkes kohal olemist. Tean, et see pole lihtne, aga muud teed paremaks enese teadvustamiseks ei ole.
Abiks on sisendused ja kujutlused
Alateadvus ei tee vahet reaalsusel ja kujutlusel ehk kõik see, mis inimene enda meeltes loob, on alateadvuse jaoks reaalsus. Nagu eespool juttu oli, kui inimene arvab end rumalaks ja saamatuks, siis alateadvuse jaoks on see reaalsus ja ta asub seda tõestama. Mida siis teha?
Üks lahendus on korrata endale positiivseid ja ülesehitavaid lauseid: “Olen tark, hakkaja ja ilus”. Nii, nagu alateadvus uskus vanemate sõnu, usub ta samamoodi ka sääraseid väiteid. L. Hay kirjutab: “Piibel ütleb: “Armasta oma ligimest nagu iseennast”. Liiga sageli unustame me viimase sõnapaari – nagu iseennast. Me ei saa armastada kedagi endast väljaspool, kui armastus ei alga meist endast. /—/ Võime valida armastuse, nagu valime viha, vihkamise või kurbuse. Me võime valida armastuse. Ta on valikuvõimalusena koguaeg meis olemas.”
Kui valime näha end targa, hakkaja ja ilusana, kordame seda endale ja kujutleme end nii käitumas, siis viib alateadvus seda pilti ellu ja teeb kõik, et see ka päriselt niimoodi oleks. Ja see alateadliku meele omadus võimaldab kujundada meil endast just nii õnnelik ja armastav inimene, kui me olla soovime.
Mis see meile annab?
Murphy kirjutab: “… sest mida te oma alateadvusesse ka ei istutaks, hakkab kasvama ja omandab kas teie kehas või teie elusfääris oma kuju”. Kõik on me endi kätes – ise istutame, ise korjame viljad! Meis on olemas jõud, et muuta oma elu. Kui teadvustame oma vanu uskumusi, mis meid enam ei teeni, ja julgeme neist lahti lasta, siis võime oma kehas, meeles ja elus tervikuna viia läbi lausa uskumatuid muutusi.
Alateadvusega koostööd tehes pääseme ligi oma tõelistele annetele ja viisidele, kuidas neid kõige paremini kasutada ja täiustada; saame teada oma sügavaimad unistused; oleme terviklikumad ning pääseme ligi oma hingejõule. Ja nii on määratult rohkem kui ainult 5% võim oma saatuse üle otsustada meie endi käes. “Me ei ole siis enam jahmunud õnnetusteohvrid, vaid hakkame ise hea ja armastusväärse uue ilma kaasloojateks ja arhitektideks,” lubab Lipton.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
