See on tegevus, mida mina olen harrastanud. Pärast pikki ja raskeid tööpäevi käisin iga päev poes snäkke ostmas justkui enda premeerimiseks, kuigi reaalsuses ma otsisin lihtsalt toidust lohutust. Selle asemel et mõelda, kuidas oma tööpäevi lühemaks teha või endale paremini toeks olla, ma lihtsalt sõin oma tunded ära. See on tegelikult ju ajutine lahendus, sest järgmine päev olin jälle kassajärjekorras, snäkid ostukorvis!
Kui oleme stressis, hakkab keha automaatselt nõudma kõrge suhkru-, rasvavõi soolasisaldusega toite, nagu šokolaadi, saiakesi, burgerit, krõpsu, suhkrujooke, jäätist jms. Tegelikult on meid juba imikueast saati õpetatud oma emotsioone toiduga rahuldama. Kui beebi nutab, siis tihti esimene asi, mis tehakse, on tema toitmine (beebi puhul võibki see olla nutu põhjus). Samuti väikelastena, kui meiega midagi juhtus, näiteks kukkusime või läksime kellegagi tülli, siis sageli anti meie rahustamiseks midagi magusat – ja see on meie kehamälus sees. Selles ei ole muidugi midagi valesti, kuid mõningatel juhtudel lasevad inimesed oma emotsioonidel end üle võtta, mis tekitavad harjumusi, millest on raske lahti saada. Mida teadlikum sa oma harjumustest oled, seda kergem on sul neid ka muuta.
Iga päev ei ole positiivne. Meie tujud ja sisemaailm kõiguvad pidevalt ja mida teadlikumad endast oleme, seda kergem on ennast mõista ning emotsiooni dega toime tulla. Kui sa ei ole oma emotsioonidega tuttav, siis võidki leida end pea iga päev automaatselt lohutust otsimas kommi- või krõpsupaki põhjast, märkamatult süüa kaks-kolm portsu õhtusöögi ajal teleka ees või päev läbi juua karastusjooke selleks, et end alateadlikult lohutada. Muidugi tuleb neid hetki ette, aga me räägime siin sellisest olukorrast, kui sellest on saanud liiga sage ja ebavajalik harjumus.
Märgid, mis näitavad, et sa oled emotsionaalne sööja:
• Sa jätkad söömist isegi siis, kui tunned, et kõht on täis.
• Tunned süüd peale söömist.
• Sa tunned, et järgmine päev pead end „lunastama“ ehk vähem ja väga-väga tervislikult sööma.
• Sa kasutad söömist, et põgeneda reaalsusest – paned oma lemmiksarja käima ja sööd korraga ära paki krõpsu ja topsi jäätist.
• Mõnikord sa isegi ei märka, et midagi sööd – näiteks haarad kiirelt paar kommi kaasa, kui kodust välja lähed.
Kui sa oled emotsionaalne sööja nagu meie, siis alusta sellest, et hakkad rohkem oma sisemaailmale keskenduma. Kui märkad end järjekordselt mõtlematult söömas, siis küsi endalt: mis emotsioon mu sees praegu on; kas selleks on viha, kurbus, üksindustunne või ärevus?
Kui tajud, mis emotsioon sind valdab, siis proovi mõelda, mida sa hetkel vajad, et selle emotsiooniga toime tulla. Võta hetk ja lase oma emotsioonidel välja tulla – kirjuta kõik välja, helista kellelegi ja räägi temaga, istu vaikuses ja tunneta, mida sa hetkel tunned. Võibolla tahad hoopis end välja nutta, karjuda, röökida? Äkki on sul vaja tantsida, joosta ja hüpata, et saaksid ärevuse oma kehast välja raputada? Või olla vaikuses ja mediteerida?
Kui hakkad lisaks oma emotsioonidele ennast piitsutama ja kritiseerima selle eest, et sa sõid, siis tekitad endas veel rohkem konflikte ja ebakindlust. Ära keskendu esialgu ainult toidule, vaid hakka tegema tööd oma emotsioonidega. Kui üritad lihtsalt vähem süüa ning sellega ebaõnnestud, siis tunned end tõenäoliselt järjekordselt halvasti. Kuhu see viib? Ebakindlus – stress – negatiivsed emotsioonid – lohutamine toiduga … Uus sama surnud ring. Õpi hoopis oma emotsioone analüüsima ja juhtima ning seejärel tegele toitumise muutmisega
Kui sulle tõesti meeldib pärast stressirohket päeva jäätist süüa, siis tee seda, aga proovi näiteks mõnda tervislikumat jäätist või lisa värskeid marju, et luua tasakaal. Niimoodi saad oma magusaisu rahuldatud, aga lisaks veel tervislikke vitamiine ja antioksüdante ja äkki tunned end juba sellepärast paremini, et andsid kehale midagi väärtuslikku ja kandsid enda eest hoolt. Sama on krõpsudega. Söö väiksem kogus ja lõika kõrvale värskeid köögivilju. Ära unusta olla tänulik ka selle pisikese sammu ja muutuse eest!
Pea meeles, et emotsionaalne söömine ei ole HALB asi. Me kõik teeme seda. Me kõik väärime tähistamist, toetust ja turvatunnet ja mõnikord on just toit see, mis seda pakub. Kui sa aga tunned, et see on sinu jaoks liiga sagedane probleem, siis võta hetk, töötle oma emotsioone ja leia teistsugune väljund.
Emotsionaalne söömine on ka igavusest söömine. Arvame, et paljud teavad seda tunnet, kui sa lihtsalt sööd ja sööd ning tegelikult teed seda puhtast igavusest. Sa saad ise ka aru, et tegelikult ei ole kõht tühi, aga suu tahaks nagu ikka edasi käia ja järsku oledki pool oma külmkappi tühjaks söönud (väike liialdus muidugi). Kindlasti oleme kõik olnud ka mõnel üritusel, kus tunneme igavust ning istume snäkilaua ääres – käsi käib iga mõne sekundi tagant krõpsukausis ja pea ongi kauss tühi.
Kui sa tead, et oled üks neist, kes igavusest või märkamatult sööb, siis proovi end sel hetkel tabada. Kui avastad, et oled jälle köögi poole minemas, et midagi näksida, siis peatu ja küsi endalt: kas mul on tegelikult ka kõht tühi või ma tahan lihtsalt midagi näksida? Igavusest söömine on harjumus, aga sinu kätes on seda harjumust muuta. Alguses on muidugi raske end teolt tabada, raske end ümber veenda, et sa tegelikult ei vaja hetkel rohkem süüa, aga see tuleb ajaga. Sa oled tugevam kui su automaatsed harjumused ja sa saad neid muuta! Muidugi ei ole vale ka see, kui soovidki midagi näksida, sest vahepalad on vägagi oluline osa toitumisest, aga hetkel me räägime sellest olukorrast, kus sa TEAD, et sa sööd igavusest, mitte füüsilisest vajadusest. Mõni päev ongi keha rohkem näljane ja sa tahadki rohkem näksida ning see on täiesti normaalne. Kui sa aga tunned, et seda tuleb ette iga päev, siis hakka otsima naudingut muust kohast.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Simone Viidase ja Ingel Prii raamatust „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“.
