Oma heaolu loomist ei tohi kunagi lükata tulevikku. Heaolu koht on siin ja praegu oleviku hetkes. Kui sa ennast kohe õigel ajal piisavalt ei väärtusta või lükkad enese väärtustamist edasi, siis hakkavad elus ilmnema olukorrad, mil kõik su pingutused, üles ehitatud elu ja visiooniga tulevik parema nimel võetakse sinult ära ning raisatakse tühja-tähja või sinu jaoks ebaõiglaste olukordade peale.
Su vaimsed ja materiaalsed ressursid kurnatakse tühjaks, sest neile leitakse võimalus paigutuda ümber kaugele sinna kohta, kus on heaolu loomiseks rohkem vaba ruumi kui sinu elu seda lubab. Seega ära hoia heaolu kogemist enda sees lukus. Hakka endale lubama olemasolevast parimat kohe, mitte alles siis kui “loodetavasti” läheb elu kunagi paremaks.
Mind on elu jooksul saatnud korduv muster, et niipea kui püüan oma elu edendada paremaks, siis võetakse kogemine minu käest ära. Ja, kas ikka võetakse? Äkki ise hoopis annan ära, sest ei paiguta seda heaolusse.
Just eile teatasin oma lähedasele ühe ebaõiglase olukorraga seoses, et mul on südame asemel kivikamakas ja oi-oi-oi kui rahul ma sellega olen.
Seejärel loetlesin ette, kuidas mul on õigus:
Olla mitte vastutulelik. Olla mitte armastav. Olla mitte kõigega nõus. Olla mitte kõigele “Jah” ütleja. Olla mitte kolmanda järguline. Olla mitte selline nagu eeldatakse. Olla mitte kaitseingel ja käehoidja. Olla mitte eneseohverdaja.
Hetkest, mil need teemad endast välja paiskasin mõistsin ma, et pole ennast piisavalt väärtustanud ja need välja paisatud mõtted olid esimesed sammud enese väärtustamise suunas. Ma taipasin, et “hea” inimese moodi elamine, kus lubad endale vähe ja teistele palju saab hea olla ainult teistele, mitte sulle.
Täna pööran olukorra ümber ja otsustan, et luban endale veel rohkem ja alles siis teistele palju, sest me saame teenida teisi läbi enda, mitte me ei teeni ennast läbi teiste.
Me ei ole kellegi sulased ega teenrid. Me oleme loomult vabad hinged, kelle eesmärk on kogeda hingelist elu läbi hingelise maailma. Aga seda saab teha ainult siis kui õpime vastutama enda, mitte teiste elu eest.
Autor: Ilona Karula
Allikas: www.algolemus.com
