Emaüsas oli kaks beebit. Üks küsis teiselt: “Kas sa usud elusse peale sündi?”
Teine vastas: “Miks sa küsid, muidugi usun. Peab olema midagi peale sündi. Võib-olla me oleme siin selleks, et valmistuda selleks, mis tuleb pärast?”
“Jama”, ütles esimene. “Ei ole olemas mingit elu peale sündi. Milline elu see küll olla saaks?”.
Teine ütles: “Ma ei tea, kuid ilmselt on seal rohkem valgust kui siin. Võib-olla me kõnnime oma kahel jalal ja sööme oma suuga. Meil võib olla isegi veel mingeid meeli, mida me praegu ei tea.”
Esimene vastas: “See on absurd! Kõndimine on võimatu. Ja suuga söömine? Naeruväärne! Nabanöör annab meile kogu toidu mida me vajame. Aga nabanöör on ju nii lühike. Elu peale Väljumist on loogiliselt võimatu.”
Teine veenis: “Ma arvan, et kindlasti on seal midagi ja võib-olla on see lihtsalt erinev kui siin. Võib-olla me ei vaja enam seda füüsilist nabanööri seal?”
Esimene vastas: “Lollus. Ja pealegi kui seal on elu, siis miks ei ole keegi kunagi sealt naasnud? Väljumine on elu lõpp ja peale seda ei ole midagi peale pimeduse ja vaikuse ja unustuse. See ei vii meid kuhugi.”
“No ma ei tea, ” ütles teine beebi, “kuid kindlasti me kohtume Emaga ja ta hoolitseb meie eest.”
Esimene vastas: “Ema? Kas sa tõesti usud Emasse? See on naeruväärne! Kui ema peaks eksisteerima, kus ta siis praegu on?”
Teine ütles “Ta on kõikjal meie ümber. Me oleme Temast ümbritsetud. Meie oleme osa Temast. Me elame Temas. Ilma Temata seda maailma poleks ja ei saakski olla.”
Esimene beebi: “Ma ei näe Teda, seega loogiliselt on ainuvõimalik, et teda polegi olemas.”
Sellele vastas teine: “Mõnikord kui sa oled vaikuses, keskendud ja tõeliselt kuulad, võid sa tunda Tema olemasolu, kuulda Tema armastavat häält, hüüdmas ülalt sinu suunas.”
Allikas: Mari Metsalliku Facebooki leht
