Kas sa oled minu jaoks olemas?

Ma tahaks küsida, kui kaua nad on teineteist kuulnud ilma kuulamata, kuid selleks ei teki võimalust. Noor abielupaar, kes minu diivanil istub, on haaratud järjekordsesse süüdistamise, rünnaku, vasturünnaku ja kaitsesse tõmbumise keerisesse. Mistahes teemat nad ka ei puudutaks – kardinate valimisest raha, seksi ja sugulasteni – ei kuule kumbki ühtegi sõna, mida teine just ütles. Siiski, nad kuulevad sõnu, kuid ainult selleks, et kasutada neid vastulöögi andmiseks. Kulmukortsutused, silmapööritused, pearaputused ja tähendusrikkad ohked saadavad nende „vestlust“ ja ütlevad rohkem kui sõnad ka siis, kui üks on verbaalselt vait. Kummagi kehakeel väljendab võimetust aktsepteerida enda omast erinevat reaalsust. Nad on eksperdid selles, mida teine teeb või ütleb juba ammu enne, kui partner suu avab, nii et igasugune vestlus kaotab mõtte. Vestlust, dialoogi, tegelikult polegi, mõlemad räägivad ainult teisest või teise eest, tühistades seda, mida partner ütleb. Nad on kinni jäänud oma tavalisse ringtantsu, tundes ise end lõksus oleva ja järjest rohkem frustreerituna, kirjutab Liina Lehtla lehel Holistika.ee.

Ometi on mul hea meel, et nad mulle seda kõike näitavad. See, mis toimub kodus, etendub nüüd teraapiakabinetis, andes mulle võimaluse suunata oma sekkumine täpselt õigesse kohta. Ma olen jõudnud juba märgata, et vaatamata vastastikusele rahulolematusele, teevad nad aeg-ajalt ikka väikseid pakkumisi taasühinemiseks. Kuid kumbki ei haara sellest võimalusest. Kui suhe on jõudnud punkti, kus ollakse nii harjunud rünnakutega, et nahk on sellest paksuks muutunud, ei märgata enam positiivset ega tunta ära pehmet puududust. Nad ootavad, et mina aitaksin neil välja uurida, kas siit on tagasiteed ühenduse ja teineteise juurde.

Konflikti puudumine ei tähenda veel õnnelikku suhet

Tavaline on arvata, et konflikt hävitab suhte ja probleemide puhul ei oska partnerid erimeelsusi lahendada, neil puuduvad selleks oskused. Ometi teab iga suhteterapeut ja kahjuks ka paljud paarid oma kogemusest, et konfliktide puudumine ei tähenda veel läheduse olemasolu ja head suhet.
Psühholoog ja paarisuhteekspert John M. Gottman väidab, et kõik paarid tülitsevad, kuid õnnelikud paarid ei kasuta neid võtteid, mida traditsioonilises paariteraapias esile tõstetakse. Teooriad, mis keskenduvad halvale käitumisele ja suhtlemisoskuste puudumisele, pööravad tähelepanu paarisuhte probleemide sümptomitele, mitte põhjustele – hirmule emotsionaalse hülgamise ees. Just see päästab valla kriitika, nõudmised, vaidlused ja vaikimise. Need on peaaegu alati alateadlik protest eemaldumise vastu, püüe partnerit tagasi kutsuda, isegi sundida teda endaga kontaktis olema.

Seega me ei alusta suhtlemisoskuste parandamisest, mis iroonilisel kombel võib välja viia selleni, et inimesed õpivad üksteisest rafineeritumalt ja tsiviliseeritumalt eemalduma. Pealegi suudavad nad õpitut rakendada vaid niikaua, kuni kõik on rahulik. Niipea, kui emotsioonid lakke lendavad, kaovad peast kõik teadmised, kokkulepped, otsused ja head kavatsused. Mitte sellepärast, et nad ei taha või nad ei hooli, vaid kuna nad ei suuda. „Jah, see kõik on väga hea ja kasulik!“ ütlevad nad, „Aga ainult seni, kuni ma pole tõeliselt vihane! (hirmunud, endast väljas, …)“

Suhtlus mulle olulise inimesega võib tõepoolest ohustada mu emotsionaalset turvatunnet sedavõrd, et kaob sisemine tasakaal, analüüsivõime ja juhtimise võtavad üle aju vanemad osad, mis hoolitsevad baasiliste vajaduste eest, nagu kaitstus ja eluspüsimine. Seda olekut kirjeldatakse mõistega „kiindumuspaanika“. Oluline on meeles pidada, et piir turvalise ja ohtliku vahel on igaühe jaoks individuaalne ja subjektiivne, see sõltub nii inimese isiklikust ajaloost kui oleviku kontekstist. Kiindumuspaanika viitab võitle-põgene-tardu seisundile, kus tegutsetakse vastavalt ellujäämise stsenaariumile.

Väikeste laste vanemad teavad, et sel hetkel, kui laps on täielikult tunnetest vallutatud, pole mõtet talle loengut pidada ega mõistlikke argumente esitada. Sama kehtib ka täiskasvanu kohta.

„Mõtle oma partnerist kiindumuspaanika hetkel kui inimesest, kes on ilma peata!“, meenub mulle kellegi soovitus. Igaüks saab aru, et nii stressis väikelapse kui peata täiskasvanuni jõudmiseks on vaja kasutada märksa algelisemaid lähenemisi kui arukas vestlus.

Kas sa oled minu jaoks olemas?

Psühholoog ja kiindumusteooria rajaja John Bowlby ühendas bioloogia ja selle, kes me oleme, selgitades, kuidas meie närvisüsteem töötab koostöös sotsiaalse interaktsiooni mustritega.

Bowlby põhjendas, miks me inimestena käitume suhteolukordades nagu me käitume ning andis kätte suuna, kuidas suhteid juhtida, parandada ja kujundada. Ta kirjeldas, kuidas inimesed on läbi aastatuhandete ellu jäänud üksteisele häälestudes, märke lugedes, lähedale hoides ja vastastikku toetudes.

Pole siis imestada, et armastatud inimese kriitika käivitab meis häirekella, sest see on otsene ohumärk meie aju jaoks. Kui viidata, et partner ei suuda sellega toime tulla ja tõmbub eemale, et end kaitsta ja koguda, suhtutakse sellesse uskumatult: „Aga täiskasvanud inimene peaks ju ometi suutma tagasisidet vastu võtta, kas pole?!?“ Konks on aga selles, et partner, kes on minu turvalise ühenduse allikas, on minus pettunud. Aju ütleb mulle, et elementaarse kuuluvus- ja turvatunde nimel on hädasti vaja säilitada selle inimese heakskiitu, kellele ma kõige enam loodan, kellest sõltun.

See on meie, inimeste, iidne kohastumismehhanism. Me vajame teiste hoolitsust kauem kui ükski teine imetaja, me teame, et kui ma hüüan ja keegi ei tule, siis ma suren. Meie pikaajaline haavatavus tõrjumise, väljajätmise, mahajätmise suhtes on vorminud meie närvisüsteemi teatud viisil, mis toidab neid sotsiaalseid draamasid, mida lähisuhetes kogeme. Ühenduse katkemine kellegagi, kellest me emotsionaalselt sõltume, teeb haiget ja see, kuidas me seda käsitleme, näitab, kui palju see side meie jaoks tähendab.

Oleme harjunud mõtlema, et paarid tülitsevad raha, laste, kodutööde ja seksi pärast, kuid paarisuhteekspert, autor ja teadlane Sue Johnson ütleb, et nad ei tee seda mitte. Ta ütleb, et tülide taga on alati ainult üks asi, mis paneb paarid kinni jääma oma eskaleeruvasse suhtemustrisse – see on tõrjumise ja hülgamise hirm. See hirm tekib emotsionaalse ühenduse katkemisest ja turvatunde kaotusest, kui omavaheline side käriseb ja vastus küsimusele „kas sa oled minu jaoks olemas, kas ma olen sulle kõige tähtsam?“ on „ei“ või „võib-olla“.

Seega ma tean, et enne, kui nad suudavad teineteist päriselt kuulata, pean ma neil aitama seda hirmu maha keerata ning mõista, kus nad kinni jäävad, kus nad muutuvad teineteisele täiesti kättesaamatuks või lausa ohtlikuks. Võib arvata, et neil pole aimugi, milline on nende vastastikuse rahulolematuse mõju teineteisele.

Negatiivsetel mustritel on positiivne eesmärk

Lähisuhte kriisis pole näha mitte ainult seda, mis suhet kulutab, näiteks konfliktis teineteise vastu pöördumist, vaid ka seda, mis suhtest puudub. Sideme lagunemine algab emotsionaalse toetuse puudumisest ja toimub alati sarnase skeemi järgi:

Esimeses etapis algab ühenduse kadumine, järjest vähemaks jääb teineteisele häälestumist ja sellega kaasnevat emotsionaalset tundlikkust. Seetõttu suureneb haavatavus ja vajadus emotsionaalse seotuse järele muutub üha tungivamaks.

Teises etapis suureneb tülide võimalus, kuna partneritel on palju reaktiivseid emotsioone, mida nad ei mõista ning teineteisega ei olda enam samal lainel. Mida enam side kaob, seda enam eskaleeruvad vihased protestid ja kinnistutakse negatiivsetesse mustritesse, näiteks nõudlikkus-tagasitõmbumine, mis hävitavad igasuguse emotsionaalse turvatunde. See on protest asetleidva kaugenemise vastu.

Kolmandas etapis, kui mõlemad kaotavad emotsionaalse tasakaalu ja jõutakse kiindumuspaanikasse, jäädakse üha äärmuslikumalt kinni impulsiivsesse raevu-kaitseseisundi mustrisse. Haavumiste parandamine muutub üha keerulisemaks. Lohutust pakkuva läheduse puudumine toidab usaldamatust ja lahkhelisid ja iga läbikukkunud üritus sidet taastada, süvendab lõhet veelgi.

Kui emotsionaalne nälg muutub normiks, kui solvav kriitika ja kangekaelne kaitseseisund saavad valdavaks, muutub meie vaatenurk. Lähimast sõbrast saab võõras või vaenlane. Kui nüüd kumbki ei võta riski, et katkestada seda tupikusse jõudnud suhtlust ega siruta mõnel muul moel kätt teineteise poole, pole lõpuks enam võimalik sidet parandada ja tekib eraldumine.
„Heatahtliku, intiimse ja toetava suhtluse puudus on nagu viirus, mis haarab kogu keha. Konflikt on nagu põletik, mis tekib viiruse tagajärjel – see on püüd lahendada partneri emotsionaalse tundetuse probleemi“, ütleb Sue Johnson.

Sellised mustrid käivituvad kõigi vahel, kes üksteisele midagi tähendavad, nii paarisuhetes, suhetes vanemate, õdede-vendade kui sugulastega. Samuti sõprade, töökaaslaste, kogukonnaliikmete ja nendega, kellega ühiseid harrastusi jagame. Pöördepunktiks on siin suhete jõudmine teatud läheduseni, mis paraku muudab meid nende inimeste suhtes ka sõltuvamaks, tundlikumaks, haavatavamaks. Tülid lõppevad siis, kui me enam üksteisele korda ei lähe.
„Võib-olla peaksime lõpetama selle nähtuse nimetamise negatiivseks mustriks, kui selleni jõudmine tähendab väga positiivset asja – sa oled mulle tähtis ja mulle on oluline sinuga hästi läbi saada?“, pakkus kolleeg, „Seda võiks võtta kui komplimenti!“

Siiski, kui miski on normaalne ja tavaline, ei tähenda see kohe, et ka optimaalne ja kasulik. Paar minu vastuvõtul saab teatud kergendust, kui ma nende olukorra ära seletan, kuid nad soovivad leida ka väljapääsu oma haigettegevast suhtedünaamikast.

Iseseisvume koos teistega, mitte teistest

Millalgi möödunud sajandil, vaimustusime sõltumatu indiviidi ideest, kes on sellisena terviklik ja täiuslik. Inimeste kasvav majanduslik sõltumatus üksteisest ainult toetas seda. Individuaalsust ja kellegi vajamist hakati käsitlema kui vastandeid, mida need muidugi pole.

Ometi istub see arvamus meis vaatamata tuhandetele uuringutele, mis tõestavad vastupidist – mida turvalisem ja tugevam on meie ühendus teistega, seda tugevam on meie minatunne, seda iseseisvamad, enesekindlamad ja toimetulevamad me oleme. See tähendab, et me individualiseerume, eristume koos teistega, mitte teistest.

„Meil, psühholoogidel, on siin vaja vastutust võtta, sest me ei näinud suurt pilti“, ütleb Sue Johnson. „Me nägime justkui ainult ühte väikest osa elevandist, nii nagu me nägime vajadusi, mis negatiivsel moel väljendatuna toovad meile suhetes ainult häda kaela. Mis on muidugi tõsi. Kuid täna, käsitledes suhteid, mida võiks sildistada üleseotuiks või kaassõltuvuslikeks, keskendume me põhjusele nende nähtuste taga. Ja see põhjus on alati üks – ärevus. Me aitame seda ärevust lahti mõtestada, liikudes selle sisse ja sellega kaasa, aitame seda väljendada ja reguleerida viisil, mis on ülesehitav, mitte destruktiivne enda ja teiste jaoks. Inimesed kasvavad läbi selle ja nende suhted kasvavad samuti“.

See, mis paneb inimesi ärevusse kinni jääma, on mure oma suhte pärast. Ja kui ärevus kord juba pead tõstab, muutuvad mõned meist rahulolematuks, ärritunuks ja kontrollivaks ning teised tõmbuvad endasse, panevad suu kinni, muutuvad tuimaks ja kättesaamatuks. Kumbki viis pole kuigi kasulik saamaks seda, mida vajame.

Soovides olla iseseisvad ja sõltumatud, püüame eitada loomulikku vajadust reguleerida oma emotsioone teiste abil. Jah, eneseregulatsioon on ka oluline ja vajalik, kuid füsioloogiliselt võtab see nii palju rohkem aega ja ressurssi, et see pole ainsa strateegiana jätkusuutlik. Neuroteadus kinnitab, et koos-reguleerimise ajal erituvad erinevad kemikaalid kui eneseregulatsioonil, mis muuhulgas toetavad ka südame tööd ja meie üldfüüsilist tervist, mõjudes lõdvestavalt ja tervendavalt.

„Meie kehale on kasulik maha rahuneda väiksema võimaliku ajaga, sest pikalt kaitseseisundis olemiseks vajab meie aju liiga palju hapnikku“, räägib psühhiaater ja neuroteadlane Stephen Porges. „Inimese võime kasutada emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks sotsiaalseid suhteid, puudutust, hoolimist ja hoolitsemist, on lühim tee rahuseisundisse“.

Olla kaitstud või olla ühenduses?

Kuidagi oleme jõudnud sinnamaani, et häbeneme oma igatsust läheduse ja ühenduse järele, pidades seda nõrkuseks ja ebaküpsuseks, mida tuleb iga hinna eest teineteise – eriti oma partneri – eest varjata. Kui meil on külm või nälg, ei ütle me endale, et pole sul viga midagi, lihtsalt ära taha süüa või külmeta edasi. Kui meil on aga läheduse puudus, siis kipume pidama end nõudlikuks ja klammerduvaks. Näeme oma loomulikku inimvajadust patoloogilisena, kuigi vajadus seotuse järele on samasugune vajadus kui õhu, toidu, puhkuse ja peavarju järele.

Teadlased on leidnud, et meie aju registreerib emotsionaalset tõrjumist samamoodi nagu füüsilist valu. Arusaadav, et mõned valivad siis pigem isolatsiooni selle asemel, et otsida kontakti. Meil pole aimugi, kuidas suhetest õigesti rääkida. Kuna puudub toimiv mudel ühenduse saavutamiseks, siis püüame selle vajaduse üldse välja lülitada ja kohaneme üksi hakkama saama, sest mis meil üle jääb. Kuid ühenduse vajadust ei saa välja lülitada! Aga pole ime, et me soovime seda teha, sest see vajadus muudab meid nii haavatavaks. Kui ma ainult suudaks leida viisi lähedust mitte vajada, siis ma ei saaks haiget!

Meie kaks vastandlikku vajadust – olla kaitstud ja olla ühenduses, panevad meid saatma üksteisele vastuolulisi signaale, kuna keha automaatsed kaitsemehhanismid jäävad teele ette.
Kui meie paarisuhtes pole piisavalt emotsionaalset turvalisust, siis me ei pöördu partneri poole, et väljendada talle selgesõnaliselt oma üksildust: „Ma olen märganud, et me oleme teineteisele kaugeks jäämas, see teeb mind murelikuks… Ja mul on raske seda sulle isegi öelda, sest sul paistab nii kiire olevat… Aga ma tõesti igatsen meie ühiseid õhtupoolikuid!“

Selle asemel maskeerime oma sõnumi kriitilisse rünnakusse, hoolega jälgides, et mu tõelised tunded kuskilt välja ei paistaks: „Mul oli igavesti vilets päev ja sinust pole ka midagi kasu! Ma arvasin, et me teeme koos õhtusööki, aga ilmselgelt on sul teised plaanid! Ja üleüldse, millal sina viimati…“. Kõrgendatud tooni ja ärrituse taustal on varjatud lootus-ootus, et sa näed minu vajadust toetuse ja lohutuse järele, kuuled mu tegelikku küsimust „Kus sa oled? Ma ei leia sind ja see teeb mind ärevaks!“, kuid muidugi sa ei näe. See, mida sa näed, on see, et olen sulle ohtlik ja sa tahaks mind pigem vältida.

Nii me püstitame müüre sinna, kus oleks vaja rajada sildu. Ja selles pole midagi imelikku, kui me küsime oma vajaduste rahuldamist haamer käes.

Kui poleks põgenejat, poleks ka jälitajat

Paarisuhtes on tihtipeale koos kaks inimest, kes on kohastunud ärevusele reageerima täiesti vastandlikul viisil. Partneriteks „sattuvad“ keegi, kes enda maandamiseks vajab rääkimist ja kontakti ning keegi, kes rahunemiseks vajab pigem üksiolemist ja distantsi. Siinkohal pikemalt tagamaid selgitamata, on oluline siiski märkida, et kumbki pole õige või vale, parem või halvem, need on lihtsalt erinevad viisid pinge kuhjudes tekkiva ärevuse kontrollimiseks. See, et üks partneritest tülis pealtnäha rahulikuks jääb ning hääle tõstmise asemel toast lahkub, ei ole iseenesest märk tema suuremast ratsionaalsusest, küpsusest või tundetusest nagu hääleka partneri käitumine pole märk tema suuremast ebaküpsusest ega emotsionaalsusest. Mõlemad on emotsionaalsed, kuid tulevad sellega toime erinevaid strateegiaid kasutades.

Kuigi nii tavaline on süüdistada üksteist vastavas käitumises, mis erineb minu omast ja mida ma ei mõista, on kasulik teadvustada, et me ei vali oma kohastumisstrateegiat vabatahtlikult. Oleme selle omandanud kui kõige kasulikuma käitumisviisi nendes oludes, kus üles kasvasime – selleks, et täita oma erinevaid vajadusi kõige optimaalsemal viisil, selles kontekstis, nende inimestega. See, et kunagine kohastumus enam nüüd, täiskasvanuna ja paarisuhtes, oma eesmärki ei täida, on iseasi. Kuid see on juba järgmise artikli teema.

Paradoks on selles, kui poleks eemaldujat siis poleks ka jälitajat. Kui ühe partneri kriitika tekitab teises hirmu ning ta püüab valusaid märkusi tõrjuda eemale tõmbudes, siis tunneb omakorda teine, et teda ei panda tähele ja karjub veel kõvemini. Mida suletum on üks, seda kõvemini peab teine koputama, et endast märku anda. Kuid end müüre püstitades kaitsta püüdes, müürib eemalduja end lõpuks vangi.

Hirmutav üksindus

Lihtne on näha tülis süüdlasena seda, kelle käitumine rohkem silma ja kõrva hakkab. Justkui saaksime tülitseda üksi, ilma teise „abita“! Me teeme seda koos. Kui hakkame partneri sõnumile, mida tajume süüdistusena, reageerima tavapäraselt tagasitõmbumisena, on selle mõju ohtlikumgi kui kriitikal. Pole midagi valesti, kui korraks tagasi tõmbume, kui on vaja mõtteid koguda, et taas tasakaal leida, kuid see ei tohi muutuda normiks.
Oma suhte-teekonnal me vahel komistame ja teeme korraks pausi, et tasakaal tagasi saada. Kui ootame liiga kaua, võib partneril tekkida tunne, et me ei soovigi koos edasi liikuda, ta sattub sellest ärevusse, vihastab ja hakkab protestima. Järgneb konflikt.

Igasugune reageering tundub parem kui reageeringu puudumine. Seepärast mõjub suhtele surmavalt selline eemaletõmbumine, kus partner justkui kivistub, muutub rahulikuks, vaikseks ja täiesti ligipääsmatuks. See annab tunde seotuse täielikust eitamisest, tekib hirm olla tähtsusetu ja hüljatud. Kui üks osaline mängust lahkub, ei saa edasi mängida. Tekib emotsionaalne plahvatus, mis võib sageli väljenduda raevuna või ägeda leinana.
Inimesed on sageli üllatunud: kas mitte millegi tegemisel võib olla selline mõju? Olles silmitsi reaktsiooni puudumisega, saamata mingitki leevendust oma hüljatustundele, vajume kõik lõpuks meeleheitesse. Sellise kõige ürgsema ohu korral reageerime kõik ühtviisi, pole vahet, kas oleme 7-kuused või 57-aastased. Stressi mitmekordistab paradoks, et partner on füüsiliselt kohal. See õõnestab lootust, et ühenduse taastamiseks saaks midagi tõhusalt ette võtta. See muudab abituks.

Eeltoodu põhjendab, miks tülis aja maha võtmise nõuanne võib sellisena olla pigem kahjulik kui abistav. Eemalduja arvab, et ta kaitseb vaikimise või lahkumisega suhet, kuid tegelikult seab selle hoopis ohtu. Kui üks partneritest tunneb, et ta ei taha või ei suuda enam teisega kontaktis olla, siis ta ei pea end sundima, küll aga selgitama, kus ta parajasti on ning väljendama avatust naasta, muidu täidab partner puuduvad lüngad kõige hullema võimaliku stsenaariumiga. Ja seda saab öelda viisil, mis ei aja partnerit hirmust segi: „See kõik toimub liiga kiiresti! Ma ei tahtnud sind üksi jätta… Ma lihtsalt sattusin segadusse. Ma pean korraks sellest eemale saama… Ma olen mures, et sa oled minus pettunud! Aga mul on vaja endale veidi ruumi, võtta aeglasemalt, et veidi hinge tõmmata“.

Teadmine, kuidas lähedaselt abi paluda, on inimliku seotuse üks olulisematest oskustest. Kuid avatus kalli inimese vajadustele on sama oluline, et tekiks ühine pühendumus.

Tundmatud tunded

Ikka veel ei vaadata armastussuhetele kui millelegi, mis on mõistetavad ja õpitavad, millelegi, mida saab kavatsuslikult toita ja vormida. Pigem valitseb mingi müstiline spontaansuse müüt, see kas on või pole, me langeme selle sisse ja siis jälle välja – ja meil pole aimugi miks ja kuidas. Eriti abistav pole ka müüt hingesugulasest, kes on vaja vaid üles leida, et siis elada temaga õnnelikult „kuni surm meid lahutab“.
Sue Johnson ütleb: „Armastust ei saa nõuda, osta või tellida, see on tants, mille algatavad emotsionaalsed signaalid, mida me saame õppida. Oma emotsionaalse reaalsuse sõnastamine ja selle selgesõnaline jagamine oma partneriga, on baasiline oskus armastussuhte püsimiseks. See muudab meid üksteise jaoks kättesaadavamaks, nii et meil on lihtsam olla empaatiline ja teisele kohasemalt reageerida“.

On leitud, et mitte tülide sagedus, vaid see, kuivõrd teineteisele väljendatakse kiindumust, positiivset toetust ja emotsionaalset tundlikkust, on oluline. Lahku lähevad need, kes tundeid vähem välja näitavad ja on vastastikku tundetumad. Ehk armastust ei õõnesta niivõrd konfliktid, erimeelsusi on võimalik taluda, kui suhe pakub toetust ja kiindumust.

Tunnete jagamine on põhiteemaks igas armastussuhtes. Paraku oleme alles esimene põlvkond, kes peab suhetes tunnetest rääkima ning enamikul meist pole selleks mingit kasutatavat mudelit ega eeskuju. Oma õrnematest tunnetest pole inimestel mugav isegi mõelda, saati neid veel partneriga jagada. Tunded on nagu tundmatu maa, kuhu ei usaldata oma jalga tõsta ja mida pigem välditakse. Oleme kohmakad ja kohmetud oma emotsionaalseid reageeringuid sõnadesse pannes ning kardame, et partner ärritub meie peale ja pettub meis, kui me midagi valesti ütleme. Rääkimata sellest, et kõigepealt on meil endal vaja märgata ja eristada oma tundeid, kuis muidu me neist rääkida saame.

Õnneks on praktilisest vaatepunktist oluline orienteeruda vaid kolmes põhitundes. Need on kurbus, häbi ja hirm tõrjumise ja mahajätmise ees. Nimetame neid esmasteks tunneteks. Eelnevas sai juba viidatud, kuidas oma esmaste, õrnemate tunnete tundmine, muudab meid haavatavaks, mistõttu kasvatame nende peale mõne tugevama tunde, näiteks viha. Seda nimetame teiseseks tundeks ja paljude jaoks on nende näitamine märksa turvalisem ja tuttavam.
Siiski, mida enam suudame väljendada oma emotsionaalset kogemust selgete täpsete sõnadega, seda lihtsam on meil sellega toime tulla. Seda ebatõenäolisemalt muutume depressiivseks või ärevaks. Suutes oma tundeid nimetada, saame justkui jalge alla pinna, mis meid maandab. See omakorda aitab olla paremini ühenduses ja avatud oma partneriga.

Klientidega arutades kuuleb sageli „Aga me ju räägime kogu aeg!“ või „Ma ju räägin talle, mida ma tunnen!“ Kui aga uurima hakata, selgub, et sõna „tunnen“ on kasutuses hoopis oma arvamuste, hinnangute ja nõudmiste väljendamiseks partneri suunal. Öeldakse: „Ma tunnen, et sa ei armasta mind enam!“, mitte „Ma tunnen üksindust“.

Suutes selle kõik lahti mõtestada, oskame lõpuks küsida, mida me vajame. Ja kui oleme teineteise suhtes avatud, pühendunud ja tundlikud, siis pole meil vaja nõustumist iga ettepaneku ja ajastusega, piisab, kui sa ütled: „Jah, praegu on mul kiire, aga ma olen ikka olemas. Mina vajan ka neid koosolemise hetki sinuga. Ja sa oled ikka mulle oluline. Ja me teeme midagi koos nädalavahetusel“.

Armastuse tõusud ja mõõnad

Heas suhtes suudame ise täita lüngad, mis tekivad partneri ajutisest emotsionaalsest puudumisest, täites tühimikud varasemate positiivsete tunnetega ja leppida, et partneri tähelepanematusel on igati mõistlikud põhjused. Seda kõike aga lühiajaliselt ja juhul, kui teame, et saame vajadusel ühenduse taastada.
Armastus ei tähenda alalist kooskõlas olemist, nagu ka ebakõla pole märk armastuse puudumisest. Armastus on protsess, mis liigub pidevalt harmooniast ebakõlasse, vastastikusest tundlikkusest tundetusse ja jälle tagasi. Teadus ütleb, et selline ebakõla on vältimatu ja normaalne, isegi jahmatavalt tavapärane. Me lihtsalt ei pane teineteise signaale enamiku ajast tähelegi, nagu me enamasti ei pane tähele ka seda, kuidas me automaatselt neid ajutisi ühenduse katkemisi silume.

Seega pole vaja keskenduda mitte erimeelsuste vältimisele, vaid arendada oskust märgata ja parandada igapäevaseid ühenduse katkemisi enne, kui need suurteks lõhedeks muutuvad.

Armastus pole staatiline, tal on oma tõusud ja mõõnad. Ja selleks, et armastus kestaks, tuleb seda tõsiasja taibata ning ülereageerimise asemel hakata sündmusi ennetama. Ühenduse puudumise hetkedega on vaja õppida tegelema positiivsemal viisil, keskendudes endale, mitte partnerile. Oma hirmudest ja haavatavusest tuleb õppida rääkima selgelt ja ausalt. See on hoopis teine toon, kui öelda: „Ma hakkan ärrituma, sest see kõik on sinu süü!“

Igas ühenduses on eralduse hetki. Kuid senikaua, kuni on olemas tee üksindusest välja ja võimalus ühendust taastada, saab muuta koosolemise taas turvaliseks. Keegi ei suuda kogu aeg olla tundlik ja avatud, alati on vaja abi partnerilt. Läheduse loomine on midagi, mida tehakse koos partneriga. Mõlemad aitavad üksteist vastastikku emotsionaalse tasakaalu hoidmisel ja taastamisel, ise avanedes ja teise jaoks kohal olles. Selline kontakt rahustab närvisüsteemi maha, misjärel on võimalik rääkida igal teemal, mis meie vahel on.

Me tahame muutust, aga mitte esimesena muutuda. Tõeline suhtlus ei saa alata enne, kui vähemalt üks osapool maha rahuneb ja võtab vastutuse oma osa eest suhtes. Võime esimesena käe ulatada, et luua emotsionaalselt rahulikum õhkkond, milles saab hakata üksteist kuulama. Vähehaaval, riske võttes ja oma haavatavusega silmitsi seistes, suureneb usaldus nii partneri kui iseenda vastu.

Autor: Liina Lehtla, holistilise regressiooni terapeut, paari- ja pereterapeut

Allikas: Holistika.ee

Seotud