Ma tahaks küsida, kui kaua nad on teineteist kuulnud ilma kuulamata, kuid selleks ei teki võimalust. Noor abielupaar, kes minu diivanil istub, on haaratud järjekordsesse süüdistamise, rünnaku, vasturünnaku ja kaitsesse tõmbumise keerisesse. Mistahes teemat nad ka ei puudutaks – kardinate valimisest raha, seksi ja sugulasteni – ei kuule kumbki ühtegi sõna, mida teine just ütles. Siiski, nad kuulevad sõnu, kuid ainult selleks, et kasutada neid vastulöögi andmiseks. Kulmukortsutused, silmapööritused, pearaputused ja tähendusrikkad ohked saadavad nende „vestlust“ ja ütlevad rohkem kui sõnad ka siis, kui üks on verbaalselt vait. Kummagi kehakeel väljendab võimetust aktsepteerida enda omast erinevat reaalsust. Nad on eksperdid selles, mida teine teeb või ütleb juba ammu enne, kui partner suu avab, nii et igasugune vestlus kaotab mõtte. Vestlust, dialoogi, tegelikult polegi, mõlemad räägivad ainult teisest või teise eest, tühistades seda, mida partner ütleb. Nad on kinni jäänud oma tavalisse ringtantsu, tundes ise end lõksus oleva ja järjest rohkem frustreerituna, kirjutab holistilise regressiooni ning paari- ja pereterapeut Liina Lehtla.
Ometi on mul hea meel, et nad mulle seda kõike näitavad. See, mis toimub kodus, etendub nüüd teraapiakabinetis, andes mulle võimaluse suunata oma sekkumine täpselt õigesse kohta. Ma olen jõudnud juba märgata, et vaatamata vastastikusele rahulolematusele, teevad nad aeg-ajalt ikka väikseid pakkumisi taasühinemiseks.
