On sul olnud mitmeid suhteid ning ikka ja jälle on sinu väljavalitud osutunud lõpuks ühel või teisel moel “halbade” meeste koorekihti kuuluvateks, kes sulle lakkamatult emotsionaalset piina valmistavad? Või on sul hoopiski suhe, mis kulgeb üle kivide ja kändude? Sa armastad teda, sa töötad kogu hingega selle suhte õnnetumisele kaasa. Kogu su vaba energia kaob sinna, aga ikka tundub sulle, et unistus unelmate suhtest jääb aina kaugemale ja kaugemale.
Mina olen läbi aegade olnud üks sellistest naistest, kelle ümber tiirlevad ikka ja jälle sellised mehed, kellel on midagi viga. Nad kõik on olnud äpud, joodikud või ühel või teisel moel ilmutanud minu suhtes üles ükskõiksust, isegi vägivalda. Kõiki neid ma armastasin tohutult või vähemasti sel hetkel tundus mulle nii. Leidsin, et mulle tehakse täiesti teenimata ülekohut. Püüdsin olla neile meele järgi, püüdsin neid aidata. Suhe ja selle problemaatika oli minu elus probleemsete teemade esikümnes kindlal esikohal.
Üksi jäädes läksin ma paanikasse ning hakkasin kiiresti uut kaaslast otsima, kes teeks mind õnnelikuks või suunasin oma jõupingutused sellele, et taastada juba lootusetuks muutunud suhet. Lõpuks olin ma sealmaal, et peale viimast suhet vägivaldse ja emotsionaalselt külma mehega, olin ma ikka üksi, mul oli 3 last, mind valitses tohutu depressioon ning vaimne kurnatus. See mõjus lõpuks ka minu vaimsele ning füüsilisele tervisele.
Hakkasin otsima põhjuseid. Ma sain aru, et viga peab olema minus. Mida mina valesti teen? Miks ma alati satun “valede” meeste otsa. Midagi tuli muuta oma elus. Ma tahtsin saada lahti sellest “needusest” ning lõpuks tunda end elus hästi ja õnnelikuna.
Süüvisin paljudesse erinevatesse psühholoogilist laadi kirjanduse šedöövritesse enne, kui sattus mu lauale R. Norwoodi raamat “Naised, kes armastavad liiga palju”. Raamatut lugedes tekkis äratundmine, ning šokeeriv samastumine selle raamatu tegelastega.
Liig-armastus ei tähenda siinkohal mitte liiga paljude meeste armastamist või tõelise armastuse sügavuse mõõtu, vaid tegelikult tähendab see kramplikke sundmõtteid mehest ning selle kinnisidee nimetamist armastuseks, lubamist sellel kontrollida oma elu, tundeid ning suurt osa meie käitumisest. Me mõistame, et see mõjub halvasti me tervisele ja heolule, kuid ometi oleme võimetud laskma asjadel minna. See tähendab, et me mõõdame oma armastuse astet oma piina sügavusega.
Olin alati arvanud, et probleemid tekkisid koos meestega mu elus. Paraku saab meie suhtekäitumine oma alustalad juba palju aega enne seda. Selle käitumise juured ulatuvad sügavale lapsepõlve.
Minu lapsepõlv ei olnud õnnelik. Ema lahutas minu isast, kui ma olin veel nii väike, et kooselu ma temaga ei mäletagi. Peagi saabus minu ellu kasuisa, kes alati pidas minu õde, kes oli tema lihane laps, palju olulisemaks kui mind.
Ta oli joodik ning vägivaldne ema suhtes. Tihtipeale tuli märatseva mehe juurest paljajalu põgeneda naaberkorterisse varju või väriseda wc-s kui mees kirvega ust lahti kangutas. Ma ei saanud aru emast, kes vaatamata sellele kõigele temast lahku ei läinud, vaid leidis, et kainena oli ju see mees tore ja kahetsev. Ainult, et neid “kaineid” päevi jäi aastatega aina vähemaks.
Aastatega süvenes tal ka vimm minu, kui “mitte oma” suhtes. Pidevalt pidin ma kuulma väljendeid “see sinu laisk plika…. see sinu suur volask”. Ma aina nägin vaeva, et pälvida tunnustust ning kiitust. Ma olin eesrindlik õpilane kiituste ning diplomitega. Sellest ei piisanud. Ma ei aidanud neid kodustes töödes piisavalt. Ma ei koristanud ega teinud midagi piisavalt hästi. 15–aastaselt läksin ma poole kohaga tööle, koristajaks. Minu vanematel ei olnud raha minu väljaminekute jaoks.
Hiljem ei saanud ma pealt vaadata, kuidas minu ema nüpeldatakse. Sellest hetkest peale, kui ma esimest korda tema kaitseks välja astusin, muutus ka minu elu totaalselt – sealtmaalt olid ka minul sinikad kätel ning jalgadel, kord käsi kinni seotud, kord silm sinine.
Tavaliselt järgnes insidendile järgneval päeval pikk vestlus teemal “Koduseid asju välja ei räägita”. Ja mina ei rääkinudki. Mitte keegi mu koolis ei teadnud, mis toimus minu koduseinte vahel. Ma valetasin, et varjata muhkude ning sinikate päritolu.
Hiljem, vanemana, lisandusid veel kasuisa ning ta joodikust sõprade lähenemiskatsed. Ema sel hetkel kodus ei viibinud. Ta oli leidnud endale uue joodikust armastuse, kes elas Tallinnast 100 kilomeetri kaugusel. Praeguseks hetkeks on kasuisa ammu manalateed läinud ning emaga lõpevad katsed puudutada seda teemat tavaliselt “Mida ei mäleta, seda pole olnud”. Hämmastavalt selektiivne on tema mälu, mis puudutab seda ajahetke me elus. Küll aga mäletab ta hästi, kui “raske laps” ma olin, kuidas ma hüsteeriliselt talvel riieteta kodust ära jooksin nii, et ta pidi mööda Lasnamäed mind taga otsima.
Mina aga mäletan seda kui vajadust pälvida tema tunnustust ja tähelepanu. Jah, ta kiitis võõrastele, kui hästi ma õppisin ning kiitles minu saavutustega. Kodus aga oli ta tihtipeale nii oma mehe meelevallas, et kaalus isegi viimase palvel minu internaati paigutamist. Mina ise olin sellega isegi nõus. See oli minule justkui mingi pääsetee väljapääsmatus olukorras. Kahjuks aga otsustati, et siiski on selline ettevõtmine neile liiga kallis. Ühesõnaga, ma ei tundnud, et mind oleks armastatud ning ma nägin pidevalt vaeva, et seda armastust välja teenida.
Oma bioloogilise isaga ei olnud ma lähedane. Nägin teda suviti vahetevahel maal vanaema juures. Ema rääkis temast minule ainult halba. Püüdsin temale rääkida olukorrast, mis meil kodus valitseb, kuid millegipärast ei võtnud tema selles osas midagi ette. Hiljem, juba täiskasvanuna, nendest asjades rääkides ei osanud ka tema mulle selgitust anda, miks ta mind, oma last, ei kaitsnud, ehkki ma teda selleks palusin. Saime pisut lähedasemaks siis, kui ta jäi vanaduses üksi, kuid ma ei tundnud kunagi, et see mees oli minu isa.
Miks ma seda siin räägin? Tundub täiesti ebavajalik? Ka mina arvasin alguses nii. Enamik inimesi, ka minu mehed, ei tea minu lapsepõlvest mitte midagi. Osalt juba selle pärast, et ma ei taha, et nad minu emasse kuidagi eeelarvamustega suhtuma hakkaksid. Teisalt aga olen ise soovinud seda perioodi oma elus mitte meenutada. Tegelikult aga peitubki vastus, miks mul on just nii läinud, lapsepõlves.
Ebafunktsionaalne perekond on see, mille liikmed mängivad jäiku rolle, kus pereliikmed ei ole vabad väljendama kogemuste, soovide, vajaduste kogu spektrit, vaid peavad end piirama, et kohandada end teiste liikmete poolt esitatud soovide järgi.
Kui meie perekond eitab tegelikku olukorda, siis hakkame meie ka seda eitama, nii lapsepõlves kui ka hilisemas elus. Me oleme võimetud märkama, et miski ei ole meie jaoks liiga hea. Olukorrad ja inimesed, keda teised juba loomu poolest väldiksid kui ohtlikke, ebamugavaid või kahjulikke, ei tekita meis vastumeelsust, sest me ei hinda neid realistlikult ega ennast kaitsvalt.
Me ei usalda oma tundeid ega kasuta neid enese juhtimiseks. Selle asemel tõmbab meid just ohtude, intriigide, draamade ja raskuste poole, millest teised, tervema ja tasakaalukama taustaga inimesed eemale hoiaksid. Selle külgetõmbe läbi kahjustume me veelgi, sest paljuski see, mis meid tõmbab, kordab seda, millega me üles kasvasime. Me saame uuesti haiget.
Enamus mehi ei satu suhetest sõltuvusse. Tänu kultuuriliste ja bioloogiliste mõjurite vastastikusele toimele püüavad nad tavaliselt kaitsta ja oma valu vältida pigem väliste kui sisemiste, pigem ebaisikulise kui iskikulise tegevusega. Meestel on kalduvus sundkäitujaks saada pigem töös, spordis või hobides samal ajal kui naistel on kalduvus sundkäitumine suunata suhetesse – võibolla just selliste kahjustatud ja eemalehoidva mehega.
Mõningaid suhtesõltlastele tüüpilisi jooni:
1. Reeglina oled sa pärit ebafuntsionaalsest kodust, kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.
2. Olles tundnud ise vähe tõelist hoolitsust, püüad sa oma täitmata vajadust rahuldada asendavalt, saades ise hoolitsejaks, eriti meestele, kes tunduvad mingil kombel abi vajavat.
3. Kuna sa ei olnud võimeline muutma oma vanemaid soojadeks ja armastavateks hoolitsejateks, mida sa igatsesid, siis vastad sa sügavalt tuttavale, emotsionaalselt ligipääsmatule mehetüübile, keda sa võid püüda oma armastusega muuta.
4. Kartes hülgamist sa teed ükskõik mida, et hoida suhet purunemast.
5. Peaaegu mitte miski ei ole liiga tülikas, aeganõudev ega kallis kui see “aitab meest”, kellega oled seotud.
6. Olles harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi pingutama, et olla meeltmööda. Sa oled valmis kandma rohkem kui 50% süüst, vastutusest ja häbist igasugustes suhetes.
7. Su enesehinnang on ohtlikult madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et sa väärid õnne. Pigem usud sa, et pead välja teenima õiguse elu nautida.
8. Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, olles kogenud lapsepõlves nii vähe turvatunnet, sa maskeerid oma jõupingutusi kui “abivalmidust”, et olukordi ja inimesi oma kontrolli alla hoida.
9. Suhetes oled sa märksa rohkem kontaktis oma unistustega “Kuidas kõik võiks olla” kui tegeliku olukorraga.
10. Sa oled sõltuv meestest ja hingevalust.
11. Sul võib olla nii biokeemilisi kui ka emotsionaalseid eeldusi uimastite, alkoholi ja /või teatud toitude, tavaliselt magusa, kuritarvitamiseks.
12. Tundes tõmmet inimese poole, kelle on probleeme, mis vajavad lahendamist või olles segatud olukordadesse, mis on kaootilised, ebakindlad või emotsionaalselt valusad, hoidud sa keskendumast oma vastutusele iseenda ees.
13. Sul võib olla kalduvus depressiooniperioodideks, mida sa püüad vältida ebastabiilsete suhete poolt pakutava erutuse abil.
14. Sind ei köida mehed, kes on lahked, stabiilsed, usaldusväärsed ja sinust huvitatud. Sulle tunduvad need mehed igavad.
Tihtipeale võtavad suhtesõltlastest naised enda peale vastutuse suhte säilitamise eest. Tavaliselt on tegemist väga vastustustundliku naisega, kellel on kõige saavutusvajadus. Tihtipeale on nad kenad, andekad ja paljudes eluvaldkondades edukad inimesed, kuid kellel vaatamata kõigele on väga madal enesehinnang.
Tutvusin oma teise abikaasaga õpingutel. Ta oli ilus, noor, särav ja magneetiline. Otse loomulikult olin ma armunud ja väga. Kokku kolisime väga kiiresti. Väga kiiresti hakkas ta aga esitama minu kohta erinevaid pretensioone igas eluvaldkonnas. Küll ma töötasin liiga palju, küll käisin liiga palju trennis. Tema nõudmised ja pretensioonid suurenesid pöördvõrdeliselt sellele, mida rohkem ma ta meele järgi olla püüdsin.
Asi läks lõpuks nii hulluks, et peale kahte ühist last ning 5 aastat lahku ja kokkukolimisi ma ei teadnud enam, kes ma olen ja mida ma teen. Aga ikka oli mingi magneetiline tõmme, miks mulle ikka ja alati tundus, et ilma temata on mu elu võimatu.
Andestasin talle isegi vägivalla mu suhtes. Ka kõrvalsuhted. Selle kõige juures tema isegi ei tunnistanud, et need asjad on sellised, mille pärast peaks vabandust paluma. Tal oli absoluudselt igale oma teole ja käitumisele õigustus. Enamikus tema väärtegudes olin mina kaudselt või otseselt süüdi.
Lõpuks me siiski lahutasime, sest tema arvas, et mina ei ole tema jaoks piisavalt hea. Ja isegi pärast kahte eraldi elatud aastat ma tundsin ikka seda seletamatut vajadust olla tema poolt armastatud ja hinnatud.
Mul oli selgelt narkootiline sõltuvus nurjumisele määratud suhetest emotsionaalselt ligipääsmatu mehega. Selle käitumise igat aspekti võib vaadelda kui uimastite kasutamisega sarnast käitumist. Iga suhte päris alguses on esialgne kõrgendatud meeleolu, eufooria ja erutustunne, mil ma uskusin, et minu vajadused armastuse, tähelepanu, ning turvalisuse järgi saavad rahuldatud.
Uskudes seda, muutusin ma üha sõltuvamaks sellest mehest ja suhtest, et üldse end hästi tunda. Olin nagu narkomaan, kes peab uimastit üha rohkem tarbima, sest see avaldab üha vähem mõju. Ma püüdsin kramplikult kinni hoida sellest suhtest, mis kunagi tundus nii ilmeline ja paljutõotav.
Nende endiste aegade hiilguses ümmardasin ma alandlikult oma meest, saamata sealt mingit positiivset nooti. Mind tõmbas seda suhet tarbima üha rohkem, vajades rohkem kontakti, armastust, julgustust, saades seda kõike aga aina vähem ja vähem. Mida hullemaks olukord muutus, seda raskemaks osutus lasta asjadel minna. Isegi lahusoldud aastad ei suutnud võtta minult usku, et asi muutub jälle heaks. Minu suhtenarkomaania toitis ka teisi sõltuvuse vorme, milleks oli heaolu saavutamine liigsöömise abil.
Kui meie lapsepõlvekogemused on valulised, kipume me ebateadlikult taaslooma samasuguseid olukordi läbi kogu oma elu, lootes saavutada nendega toimetulekus meistriklass. Ma vajasin oma vanemat, kes mulle ei vastanud, seetõttu alustasin ma täiskasvanueas suhteid samasuguste inimestega, püüdes nii “võita” sama võitlust armastuse eest. See dünaamika toimis minu puhul, kuna mul oli aina tõmme sobimatute meeste poole.
Mees, kes mind ja minu saatusekaaslasi köidab, ei pea alati olema luuser või joodik või haige. Ehk ei suuda ta inimesega hästi suhelda, võibolla on ta külm või tundetu, kangekaelne või isekas. Võibolla on ta metsik või vastutustundetu või võimetu end siduma.
Igaljuhul, sõltuvalt meie enda päritolust, on see alati mees, kes tundub, et vajab meid. Ta peab sobima meie “mängu”. Ta peab pakkuma meie pidevat võitlust selle nimel, et end hästi ja õnnelikuna tunda. Meid tõmbavad mehed, kes elustavad meie võitluse, mida me pidasime lapsepõlves vanematega, kes ei suutnud meile pakkkuda piisavalt armastust ja heakskiitu. Tihtipeale ka selliset vanemate puhul tundsime me tihti end üksiku ja hüljatuna. Kartes ka hilisemas elus hülgamist, võime me teha ükskõik mida, et meid maha ei jäetaks, sest hülgamine mehe poolt taaselustab lapsepõlves kogetud ahastava hülgamise ja üksioleku tunde.
Kui meie vanemad ei suutnud meid pidada oma armastuse ning tähelepanu vääriliseks, siis ei olegi võimalik see, et me usume, et me olemegi toredad ja head inimesed. Me usume selle asemel, et meil on puudusi ja vigu ning teeme väga ränka tööd, et välja näha headena, sest oma sisimas me väga madala enesehinnangu tõttu me ei usu, et me seda oleme.
Stanton Peele raamatu “Armastus ja sõltuvus” järgi on sõltuvus see, mis nihutab inimese teadvust ja leevendab valuvaigistina ängistustunnet ja valu. Meie teadvuse nihutamiseks ei ole miski sama hea, kui teatud tüüpi armusuhe.
Sellist suhet iseloomustab igatsus teise inimese turvalise kohaloleku järele, mis annab eneseusaldust. See võtab ka võime tegeleda oma elu teiste külgedega. Me kasutame oma klammedumist mehe külge, et vältida valu, tühjust hirmu ja viha. Me kasutame oma suhteid nagu narkootikume, et vältida vaikselt iseendaga istumist.
Tõeliselt kohutav suhe täidab lihtsalt meie jaoks uimasti funktsioone. Ilma meheta, kellele keskenduda, satume me võõrutussündroomi, mis on vägagi sarnased ka tegelikes narkootikumidest võõrutamise sümtomitega. Me võime lahkuminekul jääda justkui haigeks: meil on higistamine, iiveldustunne, külmavärinad, vapped, edasi-tagasi tammumine, sundmõtted, depressioon,unetus, paanika-ja ängistushood. Püüdes neid sümtomeid leevendada, pöördumegi tagasi oma vana partneri juurde või otsime meeleheitlikult uut.
Kuidas naised, kes armastavad liiga palju, leiavad mehed, kellega nad võivad jätkata oma ebaterveid suhtlemismalle, mille nad kujundasid välja lapsepõlves? Kuidas leiab naine, kelle isa ei olnud lähedane, mehe, kelle tähelepanu ta jätkuvalt püüab? Kuidas õnnestub vägivaldsest perest pärit oleval naisel paari heita mehega, kes teda peksab? Kuidas leiab alkohooliku peres üleskasvanud naisterahvas endale mehe, kellel on, või varsti areneb, alkoholismihaigus?
Vastus peitub selles, et me valime alateadlikult oma kaaslaseks inimese, kellega me suudame tunda samu tundeid ning puutume kokku samade ülesannetega, millega me puutusime kokku lapsepõlves. Me tunneme oma lapsepõlvest pärit õhustikku hästi. See on nagu tants, mille samme ja manöövreid me tunneme ning see loob meile tuttava õhustiku. See tuttav õhustik assotseerub meil tavaliselt armastusena. See aitab meid tunda õigesti, mugavalt ja koduselt, ehkki need tunded võivad olla ebamugavad, me tunneme just neid kõige paremini.
Me tunneme sellise mehega, kes võimaldab meil tantsida tantsu, mida me nii hästi oskame, kokkukuuluvustunnet. See on justkui luku-võtme sobivus nii mehele kui ka naisele tuttavate ja omaste käitumismallide vahel. See on tung luua ja taaselustada mineviku lõpetamata kogemusi.
Miks aga on nii raske lõpetada neid suhteid? Kui sa armastad liiga palju, siis tuleneb see sellest, et sa püüad üle saada lapsepõlve pärinevaist vanadest hirmudest, vihast, pettumusest, valust. Katkestamine tähendaks sel juhul loobuda võimalusest muuta heaks olukorrad, kus sulle on liiga tehtud. Need on alateadlikud psühholoogilised alustalad, mis võimaldavad seletada sinu tungi olla koos temaga vaatamata valule ja ei lase sul õiglaselt hinnata oma teadliku kogemuse intensiivsust.
Kui naine püüab lahti rebida mehest, keda ta liialt armastab, on tunne, nagu tormaksid tuhanded voldid valusat elektrit läbi ta kõigi närvirakkude. Tuttav tühjus voogab ja keerleb ta ümber, tõmmates teda sügavikku, kohta, kus tema lapsepõlve õudus ikka veel pesitseb ning ta on kindel, et upub valusse.
Liigarmastamine on haigus. Kuidas aga sellest haigusest vabaneda? See ei ole kerge, kuid järgides kindlas järjekorras järjekindlalt teatud samme, või liikuda kindalt positiivse tulemuse suunas.
1. Otsi abi.
Abi otsimine hõlmab kõike alates eneseabi raamatutest nõustajateni välja. Tee seda kõike vaid iseenda jaoks. Jälgides neid samme, muutub sinu vaatenurk. Mees lakkab olemast probleem ning tema maha jätmine lakkab olemast lahendus. Suhtest saab lihtsalt üks pisike kaalutlemistväärt asjaolu, millega tuleb tegeleda, arutledes kuidas oma elu elada. Kas sa usud, et väärid paremat elu, kui sul hetkel on? Alusta algusest ning otsi abi.
2. Tee iseenda tervenemisest oma elu peamine prioriteet.
Kaugele sa oled nõus minema, et panna mees muutuma? Nüüd pööra sellesamase energia jõud iseendale. See on pühendumine iseendale. Õppida ennast väärtustama, ole valmis investeerima oma tervenemisesse nii rahalisi kui ka ajalisi ressursse.
3. Leia omasuguseid.
Koos jagatud kogemuste ning edusammude najal toetatakse kõvasti tervenemisprotsessi. Kokkusaamised ei tohiks olla nutulaul erinevate õnnetuste üle, vaid koht, kus töödatakse iseenda tervise kallal ning tunnustatakse grupiliikmete edusamme. Võibolla sa näed, kuidas teised kasutavad oma elus tehnikad, mis töötavad ning saad ise läbi nende targemaks ning tugevamaks.
4. Arenda oma vaimsust igapäevastes tegemistes.
See nõuab valmisolekut, mitte usku. Ilma vaimsuse arenguta on peaaegu võimatu vabaneda teiste elu juhtimisest ning kontrollist. Ka positiivsed enesesisendused võivad muuta su elu. Loo need endale ise või leia eneseabiõpikutest. Ütle endale iga päev, et sul läheb iga päevaga aina paremini ning su elus on palju rõõmu, heaolu ning eneseteostust.
5. Lõpeta mehe juhtimine ning kontrollimine.
Pööra vähem tähelepanu sellele, mida tema teeb ning keskendu rohkem oma elule. See tähendab irdumist. Sa lased temal tegeleda tema oma käitumise tagajärgedega. Sa pead loobuma mõttest – kui tema muutub, siis olen ma õnnelik. Tema ei pruugi kunagi muutuda, aga sina õpid olema õnnelik nii või teisiti. Sul tuleb lahti lasta ka enese näitamisest “abivalmina”. See on justkui unustuse otsimine enesekiitmise uimasuses. Lase lahti teiste probleemidest ning aita iseennast.
6. Õpi mitte laskma ennast mängudesse ahvatleda.
See tähendab, et kuigi sul on kiusatus vastata viisil, mis hoiab mängu käimas ning võimaldab sul hiljem end määratleda just selles rollis, mille sa endale valid, kas siis ohver või päästja. Vastad sa hoopis viisil, mis lõpetab mängu. See tähendab, et sa ei lasku vaidlustesse, mille puhul sa sisimas tead, et see ei vii kuhugile.
7. Vaata oma probleemidele ning puudustele julgelt näkku.
Enamus meist, kes me armastame liiga palju, on oma hädade ning teiste süüdistamise püünises õnnetuste pärast, salates samal ajal oma vigu ja valikuid. Nähes oma probleeme ja edu mitte kellegi teise omana, kui vaid iseenda, võtad sa ise vastutuse enda valikute eest ja kohtud uut tüüpi valikuvõimalustega.
8. Arenda endas kõike, mis vajab arendamist
See tähendab, et sa ei oota oma ellu muudatusi enne kui oma eluga edasi lähed. Sa ei oota meespoole toetust enne kui eluga edasi lähed. Kata kõik vabandused – nii majanduslikud kui emotsionaalsed. Mõtle, kuidas sa teeksid oma asju siiis, kui sa ei oleks temaga isegi mitte tuttav.
Sa avastad, et sul on võimalik ka ilma temata oma elu laabuma panna ning hakkad kasutama ka teisi valikuvõimalusi. Tegele oma huvialadega. Ela aktiivselt oma elu. Proovi kasvõi üht tuliuut tegevust igal nädalal, et selgitada välja, mis sulle tegelikult pinget pakub. Sul ei ole vaja partnerit, kes oleks su vastand, et sa saaksid oma elu tasakaalu viia. Sul ei ole vaja teda, et tuua oma ellu lõbu ja erutust. Iseenda arendamine annab sulle, kui partnerile paremad eeldused, sest sa oled täielikult end väljendav ja loov naine. Sa ei ole ilma meheta ebatäiuslik ning sa ei tunne, et oleksid selle pärast hirmunud. Paradoksaalsel kombel, mida vähem sa partnerit vajad, seda paremaks partneriks sa saad ja seda tervemate partneritega te vastastikku üksteist kütkestate.
9. Muutu isekaks.
Sa asetad oma heaolu, soovid, töö, plaanid ja tegevused esimesele, mitte viimasele kohale. Sa tegeled endaga enne, mitte pärast kui teiste vajadused on rahuldatud. Isekaks muutumine nõuab arusaamist, et sinu väärtus on suur, sinu anded väärivad arendamist, sinu eneseteostus on sama tähtis kui iga teise oma ja et sinu parim “mina” on parim kink, mida on sul anda maailmale ja neile, kes on sulle kalleimad.
10. Jaga oma kogemusi ning teadmisi.
Sellega aitad sa ka teistel terveneda ja säilitad iseenese tervenemise.
Liialt armastamise skeemist, kuhu oleme sattunud, pole olemas otseteed välja. See on varakult õpitud ja hästi harjutatud käitumismuster, sellest loobuda on hirmutav. Kui me sellest mustrist loobuda ei suuda, siis seisame kogu oma ülejäänud elu silmitsi pideva võitlusega.
Valikud on meie teha. Kui me alustame tervenemisteed, siis oleme võimelised muutuma naisest, kes armastab kedagi teist nii palju, et see teeb haiget, naiseks, kes armastab iseennast piisavalt, et sellele valule lõpp teha.
Autor: Kelli Moon
