Nagu ilmneb, on olemas geenid, mis on seotud õnnelikkusega, ja geenid, mis on seotud negatiivse mõtlemise ja ärevusega. Teisisõnu, mõned inimesed on lihtsalt sündinud õnnelikemana kui teised.
Erinevad teadlased on hinnanud pärilikkuse osakaaluks 30-70%. Aga isegi need teadlased, kelle arvates pärilikkus on kõrgeima osakaaluga, möönavad, et see, kui õnnelikuna inimene end hetkel tunneb, sõltub umbes pooles osas olukorrast. Teiste sõnadega, isegi inimene, kes on sündinud madalama õnnelikkuse tasemega, võib olla üsna õnnelik, kui midagi head juhtub. Seega, tuleb kindlustada heade asjade juhtumine.
Igal juhul ei seo teie geenid teid mingi kindla õnnelikkuse tasemega, pigem kindlustavad nad teatud õnnelikkuse ampluaa. Ja teil on võimalik õppida, kuidas püsida selle ülemises tipus.
Kuid on veel üks erinevus õnnelike ja reeglina õnnetute inimeste ajude vahel. Wisconsin-Madisoni ülikooli neuropsühholoog Richard Davidson avastas, et inimesed, kellel domineerib prefrontaalse ajukoore vasak pool, on enesekindlad, optimistlikud ja rõõmsad, samal ajal kui inimesed, kellel domineerib prefrontaalse ajukoore parem pool, kalduvad olema umbusklikumad, pessimistlikumad, ja õnnetumad.
Umbes kolmandik inimestest on vasakdominantsed, kolmandik neutraalsed ja kolmandik paremdominantsed. Lühikeses perspektiivis ei muutu domineeriv seoses olukorraga, kuida ta on osa teie isiksusest. Pikemas perspektiivis on aga võimalik õppida, kuidas lülituda parempoolsest domineerimisest vasakpoolsele domineerimisele.
Davidson leidis sellele kinnitust, viies läbi katseid 10- aastaste lastega, keda ta oli uurinud ka imikutena, ja avastas, et paljudel juhtudel oli domineeriv pool muutunud. Tõenäoliselt kõige veenvam tõend oli mees, kellel oli tugevaim vasakpoolse prefrontaalse ajukoore mõju, mida Davidson oli 20 aasta jooksul uurinud. See mees oli Tiibeti munk, kes oli mediteerinud enam, kui 10 000 tundi.
Allikas: Paul Jenneri raamat “Õnn. Õigus olla õnnelik”
