“Peame tegelema asjadega, mis tekitavad õnne, sest kui see on olemas, siis on meilgi kõik olemas, ning kui seda pole, teeme me kõik selle saavutamiseks.”
Epikuros
Kes küll tahaks kannatada? Kas keegi ärkab hommikuti üles, mõeldes “Ma soovin, et saaksin kogu päeva vaid kannatada”? Me kõik püüdleme teadlikult ja alateadlikult, osavalt või kohmakalt, kirglikult või rahulikult, seikluslikult või rutiinselt selle poole, et olla õnnelikumad ja vähem kannatada. Kuid siiski segame tõelise õnne sageli ära lihtsalt meeldivate emotsioonide otsimisega.
Igal päeval oma elus leiame tuhat erinevat viisi intensiivselt elamiseks, sõprus- ja armusuhete loomiseks, enese rikastamiseks, armastatud inimeste kaitsmiseks ning kahjutekitajate eemalhoidmiseks. Pühendame neile ülesannetele aega ja energiat, sest loodame, et nõnda loome nii endale kui teistele rahuldustunnet ja heaolu.
Ükskõik kuidas me seda ka ei otsiks, ükskõik kuidas me seda ka ei nimetaks, kas rõõmuks või kohustuseks, kireks või rahuloluks, kas ei pea me õnne mitte ülimaks eesmärgiks? Aristoteles nimetas seda ainsaks eesmärgiks, “mille me alati valime vaid selle enese pärast ja mitte vahendina millegi muu saavutamiseks”. Kes sellega ei nõustu, et tea, mida ta tõeliselt tahab; ta otsib lihtsalt õnne mingi muu nime all.
Stephen Kosslyn, Harvardi ülikooli professor ja üks maailma juhtivaid vaimsete kujutluspiltide uurijaid, ütles mulle kord, et kui ta hommikul üles ärkab, ei aja teda voodist välja mitte soov õnnelik olla, vaid pigem kohusetunne, vastutus oma perekonna, enda juhitava uurimisrühma, oma
töö ja inimkonna ees. Ta kinnitas, et õnne peale ta tol juhul ei mõtle. Aga kui selle üle mõelda, siis on ka rahuldus, mis tuleb nende eesmärkide saavutamisest, mida me hindame ja milleni jõuame pikaajaliste pingutuste ja takistuste ületamise teel, kahtlemata tõelise õnne väljendus. See võimaldab meil leida sisemist harmooniat. Kui selline mees täidab oma “kohust” – isegi siis, kui ta usub, et kannatused ja raskused “kasvatavad iseloomu” –, ei taha ta ise õnnetumaks muutuda ega ka inimkonda õnnetumaks teha.
Tragöödia peitub selles, et sageli valime heaoluni jõudmiseks valed teed. Teadmatus takistab meil ennast arendada. Nagu ütles Tiibeti õpetaja Chögyam Trungpa: “Kui räägime teadmatusest, pole see kuidagi seostatav rumalusega. Teadmatus võib olla vägagi arukas, kuid see arukus töötab vaid ühes suunas. See tähendab, et me reageerime vaid enda loodud projektsioonidele ega näe seda, mis tõeliselt on.” Teadmatus on budistlikus tähenduses võimetus ära tunda asjade tegelikku loomust ning põhjuse ja tagajärje seadust, mis valitseb õnne ja kannatuse üle. Nii väidavad etnilise puhastuse pooldajad näiteks, et nad tahavad luua parimat võimalikest maailmadest ning mõned neist on oma kohutava maailmavaate õigsuses vägagi veendunud. See tundub paradoksaalne ja ebaterve, kuid siiski loodavad paljud neist, kes rahuldavad oma isekaid impulsse surma ja hävingu levitamise teel, et sellest tekib midagi head.
Pahatahtlikkus, pettekujutlused, põlgus ning ülbus ei saa kunagi viia tõelise õnneni; kuid siiski on ka need, kes on kaldunud täiesti valele teele, kes on julmad, kinnisideede küüsis, ennastõigustavad ja upsakad, ikkagi pimedusest lööduna õnne jahtimas, kuigi nad ei mõista midagi selle tegelikust loomusest. Ning ka need, kes end tapavad, et pääseda väljakannatamatust ahastusest, otsivad oma meele heitlikul viisil õnne.
Kuidas hajutada selle aluseks olevat teadmatust? See on võimalik vaid aususe ja siira enesevaatluse kaudu. Selleks on kaks viisi: analüüs ja sisekaemus. Analüüs seisneb nii endale kui teistele põhjustatud kannatuse iga külje avameelses ja süstemaatilises hindamises. Peame aru saama, millised mõtted, sõnad ja teod viivad vältimatult valuni ning millised aitavad kaasa heaolule. Muidugi nõuab säärane lähenemine ühtlasi märkamist, et meie olemis- ja tegutsemisviisidega pole kõik päris korras. Ning siis peame tundma põletavat vajadust seda muuta. Sisekaemuslik lähenemine seisneb hetkeks oma mõtete segadikust kõrgemale tõusmises ning rahulikult sissepoole vaatamises, just nagu jälgiksime oma sisemist maastikku, et leida oma sügavaimate pürgimuste väljendusi.
Mõne jaoks võib see seisneda oma elu iga hetke täie intensiivsusega elamises ning kõigi naudingute äraproovimises. Teiste jaoks võib see olla mingite eesmärkide saavutamine: perekond, sotsiaalne edu, vaba aeg või siis lihtsalt elu ilma liigsete kannatusteta. Kuid need formuleeringud on ebatäielikud. Kui me süüvime endasse veel põhjalikumalt, võime avastada, et meie peamine
pürgimus, mis on kõigi teiste aluseks, on mingi sedavõrd võimsa rahulduse saavutamine, mis toidaks meie armastust elu vastu. See on soov: “Olgu iga hetk nii minu kui kõigi teiste elus kantud tarkusest, õitsengust ja sisemisest rahust!”
Kannatust otsimas?
Kui rääkida narkootikumidest, siis kord ütles mulle üks Pariisi teismeline: “Kui sa ei pea piisavalt vahet dooside manustamisega, siis ei hinda sa nii väga erinevust, mida see tekitab. Eufooria nimel lepin ka tõeliselt raskete hetkedega. Kuna ma ei saa oma valust vabaneda, siis emban seda. Mind ei huvita sisemise õnne saavutamine; see on väga raske ja võtab liiga kaua aega. Pigem olen õnnelik kohe, isegi kui see pole tõeline ja muutub iga korraga nõrgemaks.” Tema rõhutas hetkelisi aistinguid ja naudinguid, eitades sügava ja püsiva rahu leidmist, kuna pidas seda utoopiliseks. Kuigi “viletsad” või õnnetud perioodid võivad muuta elu mitmekesisemaks, ei otsita neid ometi nende eneste pärast, vaid kõigest kontrasti mõttes, kuna neis sisaldub lubadus parematest aegadest.
Kirjanik Dominique Noguez pidas õnnetust õnnest huvitavamaks, kuna sellega seondub “erksus, äärmiselt peibutav, lutsiferlik intensiivsus. Lisaks on see ka külgetõmbav … mitte eesmärgina iseenesest, vaid kuna see laseb alati midagi loota (nimelt õnne).” Milline rumal keerutamine: võta veel veidi valu enne su suurt õnne! Nagu hullumeelne, kes endale haamriga vastu pead taob, sest kui siis järele jätta, on kohe parem olla. Lühidalt kokku võttes: püsiv õnn on igav, kuna see on alati ühetaoline, aga kannatus on huvitavam, kuna see on alati erinev.
Me võime küll leppida selliste kontrastidega, kuna see muudab elu mitmekesisemaks ja värvikamaks, kuid kes tahaks tegelikult vahetada rõõmuhetki kannatusehetkede vastu? Teisest küljest võiks olla eesmärgipärasem ning vahest ka arukam kasutada kannatust enese muutmise vahendina, mis võimaldaks meil kaastundlikult avaneda neile, kes kannatavad samamoodi või isegi rohkem kui meie.
Just selles ning vaid selles tähenduses peaksime mõistma Rooma filosoofi Seneca sõnu: “Kannatus võib teha haiget, kuid see pole kurjus.” See pole kurjus, kui me ei suuda seda vältida, aga muudame selle kasulikuks võimaluseks õppida ja end muuta, samas tunnistades, et iseenesest pole kannatus kunagi hea.
Vastupidist seisukohta esindab Püha Augustinus oma teoses “De beata vita” (“Õnnelikust elust”): “… õnne ihkamine on inimesele loomuomane. See on kõigi meie tegude ajend. Selle maailma kõige kõrgema, selgemini mõistetavam, valgustavam püsiomadus pole mitte lihtsalt soov olla õnnelik, vaid soov olla ainult õnnelik. Meie loomus nõuab meilt seda.” See igatsus on kõigi meie tegude, sõnade ja mõtete taga nõnda loomulikul viisil, et me pole sellest üldse teadlikud, sarnaselt hapnikuga, mida kogu eluaja sisse hingame ilma selle peale mõtlemata.
Kõik, mida vajate õnneks
Kui kujutame õnne ette kõigi oma soovide ja kirgede täide minekuna, ajame õigustatud sisemise täiuseihaluse segi utoopiaga, mis vältimatult viib pettumuseni. Kinnitades, et “õnn on kõigi meie ihade rahuldamine” kogu nende “paljususes,””ulatuses” ja “kestvuses”, peab Kant seda algusest peale kuuluvaks saavutamatute asjade valdkonda. Kui ta kinnitab, et õnn on selline inimseisund, milles “kõik läheb tema soovi ja tahte kohaselt”, peame imestama, milline võib küll olla see müsteerium, kus kõik “läheb” meie soovide ja tahte kohaselt.
See meenutab mulle üht ammukuuldud dialoogi gängsterifilmist.
“Ma tahan seda, mida nad mulle võlgnevad.”
“Mida nad siis sulle võlgnevad, mees?”
“Maailma, chico, ja kõike, mis selles on.”
Isegi ideaaljuhul, kui kõigi meie ihade rahuldamine oleks saavutatav, ei viiks see õnneni, vaid uute ihade tekkimiseni või sama tõenäoliselt hoopis ükskõiksuseni, vastikuseni ja koguni masenduseni. Miks masenduseni? Kui me suudaksime end veenda, et kõigi meie tujude rahuldamine teeb meid õnnelikuks, siis paneks selle pettekujutluse kokkuvarisemine meid üleüldse kahtlema õnne võimalikkuses. Kui mul on rohkem, kui kunagi võin vajada, aga ma pole ikkagi õnnelik, siis peab
õnn olema üldse võimatu. See on hea näide, kui kaugele saame minna enese eksitamises õnne põhjuste suhtes.
Tegelikult on asi nõnda, et kui meil pole sisemist rahu ja tarkust, siis pole meil midagi, mida läheb vaja õnnelik olemiseks. Kui elame lootuse ja kahtluse, põnevuse ja igavuse, iha ja tüdimuse vahel kõikudes, siis on lihtne oma elu ära raisata ilma seda märkamata, igasse suunda tormates ja mitte kuhugi välja jõudes. Õnn on sisemise täiuse seisund, mitte lõppematute ihade rahuldamine väliste asjade kaudu.
Kas meie õnn sõltub teiste omast?
Kõigi nende oskamatute, pimedusega löödud, äärmuslike viiside hulgast, mille kaudu me püüame saavutada õnne, võib kõige viljatumaks pidada enesekeskust. “Kui isekas õnn on elu ainus eesmärk, muutub elu peagi eesmärgituks,” kirjutas Romain Rolland. Isegi kui meie puhul võib märgata kõiki õnne väliseid tunnuseid, ei saa me kunagi olla tõeliselt õnnelikud, kui eraldame end teiste õnnest. Meilt ei nõuta mingilgi moel enda õnne hülgamist. Meie püüd õnnele on sama õigustatud kui iga teise oma. Teiste armastamiseks peame õppima ennast armastama. Asi ei seisne oma silmade värvi, figuuri või mõne isiksusejoone imetlemises, vaid pigem tunnistamises, et soovime iga hetke oma elust elada tähenduslikult ja täiuslikult. Enda armastamine tähendab elu armastamist.
Oluline on mõista, et teisi õnnelikuks tehes teeme ka ennast õnnelikuks. Kui elu eesmärk lühidalt kokku võtta, võiks selleks olla iga hetke elamine hästi ja targalt, ja nii, et seda saadab armastus kõigi olendite vastu. Tõeline õnn tekib loomulikust headusest, mis kogu südamest ihkab, et kõik olendid leiaksid oma elu tähenduse. See on armastus, mis on alati käeulatuses ning mis
on vaba teesklusest ja omahuvist. Heasüdamlikkuse vääramatu lihtsus.
Harjutus – õnne põhjuste uurimine
Võtke endale üks vaikne hetk, et uurida, mis teeb teid tõeliselt õnnelikuks. Kas teie õnn tuleneb peamiselt välistest tingimustest? Kui suurel määral on see seotud meeleseisundiga ning maailma tunnetamise viisiga? Kui õnn tuleneb välistest tingimustest, siis vaadelge, kui stabiilsed või haprad need on. Kui see tuleneb meeleseisundist, siis hinnake, kuidas saaksite seda süvenda.
Allikas: Matthieu Ricard “Õnn. Teejuht elu tähtsaima oskuse arendamisel”
