Rumalus on justkui uni, sügav ebateadlikkus. Sa muudkui teed igasuguseid asju, teadmata miks. Sa satud paljudesse olukordadesse, teadmata miks. Sa liigud läbi elu magades. See uimasus ongi rumalus.
Enda samastamine oma mõistusega on rumalus. Kui mäletad, saad teadlikuks ja see samasus on kadunud; kui sul pole enam mõisust, kui oled mõistuse ületanud, siis tärkab intelligentsus. Intelligentsus on ärkamine. Magades oled sa rumal. Ärkvel olles on rumalus kadunud: esimest korda siseneb sinusse intelligentsus.
On võimalik palju teada, ilma et ennast tunneksid – siis on see kõik rumalus. Vastupidine on samuti võimalik: tunda ennast, ja mitte teada midagi muud. Aga enda tundmisest piisab, et olla intelligentne, ja inimene, kes ennast tunneb, käitub igas olukorras intelligentselt. Ta vastab intelligentselt. Ta vastus pole reaktsioon – ta ei tegutse minevikust lähtuvalt. Ta tegutseb olevikus, ta on praegu ja siin.
Rumal mõistus tegutseb alati minevikust lähtuvalt. Intelligentsus ei tegele minevikuga. Intelligentsus tähendab alati olevikku: ma esitan küsimuse – teie intelligentsus vastab sellele, aga mitte teie mälu. Sel juhul pole te rumalad. Aga kui vastab mälu, mitte intelligentsus, siis ei vaata sa küsimust. Tegelikult ei hooli sa küsimusest, vaid lihtsalt annad valmis vastuse.
See lugu on mulla Nasruddinist. Keiser läks tema linna külastama. Inimesed kartsid väga keisriga silmast silma kohtuda ja palusid Nasruddini: “Palun esinda meid. Me oleme rumalad inimesed, ilma teadmisteta. Sina oled siin ainus tark, palun tegele selle olukorraga, sest me ei tunne õukonna kombeid ja keiser tuleb siia esimest korda.”
Nasruddin ütles: “Muidugi. Ma olen näinud palju keisreid ja külastanud paljusid õukondi. Ärge muretsege.” Aga õukondlased olid külaelanike pärast mures, niisiis tulid nad ettevalmistusi tegema. Kui nad küsisid, kes külaelanikke esindab, öeldi talle: “Mulla Nasruddin esindab meid. Ta on meie juht, meie teenäitaja, meie filosoof.”
Niisiis treenisid õukondlased mulla Nasruddini, öeldes: “Sul pole vaja eriti muretseda. Keiser esitab vaid kolm küsimust. Esimene küsimus on su vanuse kohta. Kui vana sa oled?”
Nasruddin ütles: “Seitsekümmend.”
“Siis pea seda meeles. Ära lase end keisrist ja õukonnast liigselt pimestada. Kui ta küsib, kui vana sa oled, siis ütle: “Seitsekümmend”, ei ühtki sõna rohkem ega vähem, muidu võib tulla pahandus.
Seejärel küsib keiser, kui kaua sa oled teeninud küla mošees; kui kaua sa oled siin õpetaja olnud. Ütle siis täpselt, mitu aastat. Kui kaua sa oled teeninud?” Nasruddin vastas: “Kolmkümmend aastat.”
Sellised küsimused. Tuli keiser. Inimesed, kes olid Nasruddini ette valmistanud, olid ette valmistanud ka keisri, öeldes: “Selle küla inimesed on väga lihtsad ja nende juht tundub olevat veidi rumal, niisiis palun olge nii lahke ja ärge midagi muud küsige. Siin on küsimused…”
Aga keiser unustas need ära. Nii et enne küsimust “Kui vana sa oled?” küsis ta: “Kui kaua sa oled olnud selle küla vaimne juht?” Aga Nasruddinil olid vastused valmis. Ta ütles: “Seitsekümmend aastat.”
Keiser näis pisut üllatunud, sest mees ei paistnud olevat üle seitsmekümne. Kas ta oli siis vaimne õpetaja sünnist saadik? Seejärel ta lausus: “Ma olen üllatunud. Kui vana sa siis oled?”
Nasruddin ütles: “Kolmkümmend.” Sest see oli tal peas: kõigepealt tuleb öelda seitsekümmend ja siis kolmkümmend. Keiser küsis: “Kas sa oled hull?” Nasruddin vastas: “Härra, me mõlemad oleme hullud – omal moel! Te küsite valesid küsimusi ja mina pean andma õigeid vastuseid! See on probleem. Ma ei saa midagi muuta, sest teie inimesed on siin – need, kes mind treenisid. Nad vaatavad mind. Ma ei saa midagi muuta ja teie küsite minult valesid küsimusi. Me mõlemad oleme hullud omal viisil. Ma pean andma õige vastuse – see on täielik hullus. Kui poleks olnud valmis vastuseid, oleksin vastanud teile õigesti, aga nüüd on pahandus. Ja teie küsite valesid küsimusi vales järjekorras.”
See juhtubki rumala mõistusega. Jälgige end pidevalt: mulla Nasreddin on osa teist. Kui vastate küsimusele, sest teil on valmis vastus, siis käitute rumalalt. Olukord võib muutuda, vastused võivad muutuda, kontekst võib muutuda, aga teie tegutsete minevikust lähtuvalt. Tegutsege lähtuvalt olevikust. Tegutsege ette valmistamata. Tegutsege lähtuvalt oleviku teadlikkusest, ärge tegutsege lähtuvalt minevikust. Siis pole te rumalad.
Nüüd saate aru, miks ma ütlen, et mõistus on rumal: sest mõistus on vaid minevik. Mõistus on kogunenud minevik, kõik see, mida olete teadnud minevikus. Elu aga muutub pidevalt. Mõistus jääb samaks – see kannab endaga surnud mälestusi, surnud informatsiooni. Kontekst muutub igal hetkel, küsimused muutuvad igal hetkel, keiser muutub igal hetkel, aga teie kannate endaga kaasa valmis vastuseid. Siis olete alati hädas.
Rumal mõistus on alati hädas ja kannatab. Ei millegi pärast. Ainult seetõttu, et see on liiga valmis, liiga ette valmistatud. Igal hetkel olge ette valmistamata. Siis jääte süütuks. Siis ei kanna te midagi endaga kaasas. Kui teil on valmis vastused olemas, siis ei kuula te küsimust sellisena, nagu see on. Enne kui olete küsimuse ära kuulanud, on juba vastus valmis – vastus juba seisab sinu ja küsimuse vahel. Enne kui oled jõudnud ringi vaadata ja olukorda jälgida, juba sa reageerid.
Mõistus on minevik, mõistus on mälestus – seepärast ongi mõistus rumal, kõik mõistused on rumalad. Sa võid olla külainimene ja ei pruugi maailmast palju teada. Sa võid olla Poona ülikooli professor, kes teab palju. Mingit vahet pole. Vahel juhtub, et külaelanikud on intelligentsemad – sest nad ei tea midagi. Nad peavad lootma oma intelligentsile. Nad ei saa loota informatsioonile, neil pole seda.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Osho: “Soov omada paneb armastuselille närtsima veel enne kui see jõuab õide puhkeda”
Eckhart Tolle: vabanemise võti peitub olevikuhetkes
Kas sa lased hirmul oma elu juhtida?
