Kas ma saan oma abikaasat usaldada?

Minu juures käis psühhoteraapias Joan, kellele tekitas märgatavat ärevust tema abikaasa lähedane „platooniline sõprus“ Ingridiga, kes oli mehe kolleeg arvutiäris. Kui Ron naisele juhuslikult mainis, et Ingrid viibib koos temaga teises linnas toimuval ja nädal aega kestval kursusel „Unenäod ja spirituaalsus“, tundis Joan veelgi tugevamat ohutunnet, eriti seepärast, et kursuse temaatika polnud ilmselgelt üldse arvutitega seotud.

„Ma olen täiesti rööpast väljas, et Ingrid ka sinna läheb,“ ütles Joan mulle silmanähtavas ahastuses. „Aga mida ma öelda saan?“ Lõppude lõpuks oli tema abikaasa end kursusele kirja pannud kuus kuud tagasi ja küsinud Joanilt, kas naine tahab ka kaasa tulla. Selle pakkumise oli Joan tagasi lükanud. Loomulikult oli Ingridil õigus minna ükskõik millisele konverentsile, kuhu ta soovis minna. Joan jõudis esialgu järeldusele, et ta reageerib üle.

Aga hoolimata Joani püüdlustest „mõelda positiivselt“ püsis tema ärevus kasvuteel. Ta kujutles, kuidas ta abikaasa saab „sõbraga“ koos sügava spirituaalse kogemuse, mis viib järgmiste ühiste kursuste, kasvava intiimsuse ja lõpptulemusena emotsionaalse või füüsilise petmiseni, mis nende abielu purustab. Pisarsilmi jagas Joan seda hirmutavat tulevikunägemust oma abikaasaga. Ron, kes tundus ühtaegu rabatud ja solvunud, heitis naise reaktsiooni kõrvale kui irratsionaalse. „Võibolla oleks abi sellest, kui sa hakkaksid Prozacit võtma,“ pakkus ta välja.

Joani kasvavat ärevust võisid toita paljud teised tegurid, muu hulgas varasemates suhetes, sealhulgas tema lapsepõlveperes kogetud usalduse ärakasutamised. Naise kiituseks tuleb öelda, et ta ei soovinud oma abielu neurootiliste hirmude või maniakaalsete, kõige hullema võimaliku olukorra teemaliste mõtisklustega ära rikkuda, mille tõttu ta esitaski selle teema teraapias. Vaatasime olulised küsimused koos üle. Kas ta oli ka eelmistes suhetes kogenud irratsionaalseid hirme hülgamise ees? Kas tema minevikus oli ootamatuid kaotusi, näiteks vanema või venna-õe enneaegne surm või kadumine? Kas mõni tema elus tähtis isik oli ta üksi jätnud „nagu välk selgest taevast“? Kas lähedased sõbrad ja pereliikmed arvasid, et ta hirm hülgamiste ees sai alguse juba enne suhet Roniga? Kas tal oli olnud raskusi eelmiste, usaldusväärsete partnerite usaldamisega? Kas ta pidas iseennast eriti armukadedaks või usaldamatuks inimeseks? Joanil tuli arvesse võtta, et tema ärevate reaktsioonide jõulisust võis paisutada mõni teine tegur.

Usalda kõhutunnet – ja täpsusta asjaolusid

Ärevuse uurimine võib olla keerukas ja peen protsess. Ühest küljest võib mineviku haavade taasavamine aidata meil edasi tulevikku liikuda viisil, mis ei lase meil praeguseid inimsuhteid või sündmusi mineviku omadega segi ajada. Teisest küljest ei tähenda kaotustega pikitud minevik seda, et meie praegused hirmud alusetud oleksid. Näiteks Joan mõistis, et tema isa äkiline surm ajal, kui tema oli 13-aastane, muutis ta hülgamiste osas eriti kartlikuks. Tal tuli kindlasti seda eriliselt nõrka kohta teadvustada, et ta ei vastaks abikaasa või kellegi teise käitumisele üle reageerides.

Aga Joani tundlikkus kaotuse küsimustes ei tähendanud, et Roni-Ingridi mure piirdus ainult tema kujutlustega. Ükski abielu pole petmiskindel ja ärevus (sarnaselt viha, armukadeduse ja teiste jõuliste tunnetega) võib tähistada seda, et midagi pole päris korras.

Kuigi Ron rõhutas, et tema ja Ingridi vahel polnud mingit seksuaalset või romantilist tõmmet, võis ta Joanile selle kohta valetada (muidu ausad inimesed valetavad seksi teemadel ja hoiavad neid saladusi kasvõi surmani ainult enda teada). Või valetas mees hoopis iseendale. Isegi kui Roni ja Ingridi vahel midagi ei toimunud, olnuks ääretult naiivne arvata, et nende suhe ei muutu, kui nad kahekesi lähestikku satuvad. Ja kui nad siis nädalaks koos „Unenägude ja spirituaalsuse“ kursusele lähevad (võrreldes näiteks lühikese, uue arvutitarkvara õppimiseks korraldatud kursusega), oleksid Ron ja tema lähedane sõbranna olukorras, kus lähedus kergesti õitsele võiks lüüa. Kui Joan nendele tõsiasjadele sügavalt otsa vaatas, mõistis ta, et ärevus tulevase kursuse osas peegeldas tõenäoliselt tema head vaistu, mitte üle võlli lennanud omanditunnet.

Paranoia ja reflektoorne armukadedus võivad välja ilmuda igasugustes suhetes. Aga samamoodi võib tekkida ärevus, mis tähistab seda, et miski on tõeliselt halvasti. Joani olukorras oleks puudulik reaktsioon olnud sama küsitav kui ülereageerimine. Enamik suhtes inimesi – isegi need, kes väärtustavad isiklikku vabadust väga – soovivad, et nende tundeid arvesse võetaks, ja eeldavad mõningaid tervislikke piire partneri teistes lähedastes suhetes. Joani püsiv ärevus koos olukorra tõeliste riskide hindamisega tõukasid ta lõpptulemusena enda tundeid arvesse võtma.

Alguses ei teinud Joan muud, kui trampis vihases rahulolematuses jalgu, mis sundis Roni oma plaanide osas veelgi kangekaelsemasse kaitseseisundisse. Viimaks suutis Joan abikaasale avatud südamega läheneda ja jagada seda, kui ohustatuna ta end tundis ja kui väljakannatamatult hirmus see olukord tema jaoks tundus. Ta palus Ronil plaane muuta ja sellele kursusele mitte minna, jättes viimase otsustusõiguse siiski mehele. Ron kuulis esmakordselt naise palvete taga peituvat valu ja haavatavust. Lõpptulemusena otsustas ta mitte minna.

Kriis sundis Joani ka tõsisemalt üle vaatama seda, kui lähedased, teineteisega seotud ja innukad nad suhtes Roniga tegelikult olid. Joan oli justkui kuutõbisena läbi abielu komberdanud. Nüüd oli ta viimaks ärkvel ja asus pöörama palju rohkem tähelepanu suhte soojendamisele, lähenedes abikaasale palju armastavamal, mängulisemal ja austavamal moel. Kuigi Joan kahtlustas, et ta oli Roni tööl leitud sõpruse osas pisut üle reageerinud, oli ta abielus juured alla kasvatanud kaugusele hoopis liiga vähe reageerinud.

Samuti polnud Joan esitanud Ronile otsekoheseid küsimusi tõmbe kohta, mida mees võis teiste naiste vastu tunda – need teadmised oleksid aidanud Joani oma abikaasat kui seksuaalset olendit paremini mõista. Seksuaalsed tõmbed, mida üks partneritest eitab („Ma tahan ainult sind, kallis!“), mängivad end tõenäolisemalt tegudena välja kui partneriga avameelselt läbi arutatud veetlused. Tõeline usaldus põhineb vastastikusel eneseavamisel ja oma partneri tundmisel, mis mõne paari jaoks tähendab teadmisi selle kohta, milline teine pool seksuaalse olendina on. Kui Joan kogus viimaks julguse kokku, et küsida Ronilt selle kohta, kas teised naised temas ka tõmmet tekitavad, eitas mees seda häälekalt. Aga kui Joan jagas, et temale olid viimase paari aasta jooksul kaks meest meeldinud – kuigi ta polnud oma tunnetele järele andnud –, tunnistas ka Ron, et tundis mõnikord teiste naiste vastu „väikest kihku“. „Kas ka Ingridi?“ küsis Joan rahulikult. Ron oli hetke vait ja siis noogutas aeglaselt. „Võibolla natuke.“

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.

Seotud