Kriis on appikarje isiklike vajaduste rahuldamiseks. Kui meie vajadused on rahuldatud, siis see peegeldub ka meie lähedussuhetes. Seda ka vastupidi – kui meie emotsionaalsed vajadused on rahuldamata tulevad meis välja negatiivsed emotsioonid – pettumus, viha, kurbus. Muututakse jonnakaks ja trotslikuks. Maailma nähakse mustades värvides ja tundub lootusetu suhet parandada.
Kuidas saab parter meie vajadusi rahuldada, kui me ei tea, mida me isegi vajame? Rääkimata nende välja ütlemisest – ausalt ja otse – oma partnerile. Enamus mu kliente – ma ei liiada, kui ütlen, et 99%- ütlevad, et see on piinlik. Häbi väljendada enda tundeid ja vajadusi, soove oma partnerile, kellega koos elu rajades jagasid kõige kirglikumaid iniimsemaid seksuaalseid vahekordi, ühist elupinda, ühiseid mälestusi lähedaste sopradega, pangalaene, abielu, lapsi.
Jagades ja rajades elu kellegagi ja siiski tunda piinlikust, et öelda “ma vajan kallitsusi, lähedust, mõistmist ja igatsen kirgliku seksi järele”- nii mehe kui naisena, kas mitte pole vastuoluline? Emotsionaalne distansts partnerlussuhtes on VALUS. See tekib oskamatusest enda vajadusi märgata ning neid väljendada. Tekib tühimik nii iseendas kui suhtes.
Suhe on kogu aeg muutumises, meie isikuna oleme iga päev muutumises. Muutume meie, muutub ka suhe.
Hirm, valehäbi, süütunne iseenda muutuste, olemuse ja arengu ees on pärit juba meie lapsepõlvest, kus me õppisime meie vanematelt, et tunnete väljendamine on tabu ning kannatamine on normaalsus. Me oleme juba varakult õppinud need tugevad uskumused ja mustrid oma päritolu peredest, mida me enda suhtesse kaasa kanname. Ja siis imestame, miks me ei oska ennast partnerile ilma häbita väljendada.
Kujutle, kui Su sügavamad unistused ja fantaasiad täituksid vaid seetõttu, kui sa neid väljendad õigele inimesele – oma partnerile. Kas tundub liiga lihtne, et olla tõsi? Vahel peituvadki kõige keerulisemad väljakutsed lihtsuses. Lubada endal olla sina ise ja lubada ka partneril olla tema ning väljendada ausalt seda teineteisele. Aususest algavad koige sugavamad arengud ja tervenemised- ka suhetes. Olles üksteise ja enda vastu aus tundeb kõige keerulisem ja raskem väljakutse, eriti kui endale ja üksteisele on pikka aega valetatud- enda tõelist MINA alla surutud.
Me kardame niiväga olla tõrjutud, maha jäetud, jääda ÜKSINDA – kogu inimkonna suurim hirm. Me jääme oma hirmudesse kinni, oskamata murda läbi vanadest mustritest, et luua suhet, mida me tegelikult soovime ( enamasti me isegi ei tea mida me soovime).
Kui paarisuhe on jõudnud tasemele, kus “piim on hapu”, siis on sügavalt süvenenud negatiivne pettumuslik kogemus teineteise suhtes. Selleks, et taastada suhet ja näha üksteises taas atraktiivseid omadusi on vaja TÕDE.
Olles üksteise vastu ausad, saame jouda küsimuseni- kas jääda kokku voi minna lahku- hoolivalt?
Emotsionaalselt purunevate lahkuminekute taga on EBAAUSUS ja VALED. See on “hapu piima” tase, kus hoolivus on kadunud. Andmise ja saamise tasakaal on suhtest kadunud ja näidatakse üksteisele näpuga, et SINA OLED SÜÜDI! Tegelikkuses on suhte lahkumineku taga mõlema partneri võrnde vastutus ja osalus.
MEIE SUURIM SOOV ON, ET MEID AKTSEPTEERITAKSE SELLISENA NAGU ME OLEME – Ka lahkuminekul.
Kuna lahkumineku protsess hõlmab ka leina protsessi ning sellega kaasnevaid valusaid tundeid, siis vajadus hoolivuse järele on suurem, kui kunagi varem – teha partneriga koostööd ja säästa ennast ja lapsi.
Vajadus kuulda partnerilt “Mul on kahju, et nii läks aga ma hoolin sinust, austan sind, kui minu laste emast/isast ja meie ühistest laste väga!”- viib lahkumineku protsessi pettumusest mõistmise ja hoolimise tasemele.
Seetõttu on oluline märgata ükskõik millieses lahkumineku faasis ka paar poleks, et need ebameeldivad tunded mis suhte lahku ajasid , mitmekordistuvad lahku minnes ja üksteise toetus on seejuures vajalik. Lahkuminek ei pea olema VIHANE ja KÄTTEMAKSULINE!
Lahkuminekul läbime me etappe, mille järjekord võib erineda aga need kõik läbitakse sellegipoolest.
1. Otsus lahutada – tunnistatakse suutmatust lahendada koosleu pingeid suhte jätkamiseks.
Edukas on see protsess, kui suudetakse tunnistada enda osa kooselu ebaõnnestumisel.
2. Kooselu lõpetamise planeerimine– ümberkorralduste tegemine lahkuminekul kõigi osapoolte jaoks (nii vanemate, kui laste jaoks).
Edukas on planeerimise etapp, kui tehakse koostööd laste hoolduse, finantsiliste, suhtluste kokkulepete osas. Selles etapis vajavad koik osapooled, ka lapsed, emotsionaalset toetust.
Soovitan leida terapeut, kes aitab kohanemisel.
3. Lahkukolimine – Soovitakse jätkata vanemlike rollidega ja teha koostööd laste nimel. Emotsionaalse tasakaalu leidmiseks on loomulik leida täiendavat toetust professionaali poolt.
Selles etapis toimub leinaprotsess, kus valu, kurbus, viha, segadus, pettumus, süütunne on läbivad tunded. Leinatakse kaotatud peresüsteemi ja püütakse kohaneda uuega.
Toimuvad ümberkorraldused uue kodu, vanema-lapse suhetes, rahaasjades. Kohanetakse eraldi elamisega.
4. Lahutus – Selles etapis tajutakse eelneva suhte lõplikku lahti laskmist. Lõplikuks lahti laskmiseks on vajalik läbi protsessida tunded – haiget saamine, hülgamise tunne, viha, süütunne, üksindus.
Selles faasis loobutakse taasühinemise lootusest. Mõtestatakse enda jaoks ümber kooseluga ja suhetega seotud uskumused ja unistused. Hakatakse iseendale tähelepanu pöörama ja ollakse ISEENDA TAASLEIDMISE protsessis.
5. Lahutusjärgsed perekonnad
Peale lahkuminekut on tavapärane, et soovitakse leida uus partner, panna leivad ühte kappi ja luua uus perekond. Välditakse leinaprotsessi ja luuakse uus suhe vanast taastumata ja lahti laskmata.
Olgugi, et vähetähtsustakse omaette elamist enne uue suhte loomist, on see üks olulisemaid arenguetappe nii isiklikus elus kui uue peresüsteemi loomisel.
- Lapsed jäävad elama ema või isaga. Lastel on alaline elukoht ühe vanema juures.
Jätkatakse üksikvanema rolli ilma elukaaslaseta.
Emal või isal on vajalik valmisolek täita oma rahalisi kohustusi, hoida vanemlikke kontakte endise partneriga ja toetada lapse kontakte ekspartneri ja tema perekonnaga. Oluline on luua paindlik suhtluskord teise vanema ja tema perekonnaga, leida isiklikud rahalised ressursid ning ehitada ülesse enda sotsiaalne võrgustik.
- Ema või isa jääb elama üksinda, hoides kontakti lastega.
Jätkatakse vanemlikku rolli aga lapsed ei ela vanemaga koos. Selles rollis on oluline leida viise lastega suhte hoidmiseks. Lapsevanema ja lapse vahelises suhtes on vanema vastutus suhte eest. Laps ei saa seda vastutust võtta. Vanemal on vajalik täita oma rahalisi kohustusi laste ja endise partneri ees, hoida vanemlikke kontakte endise partneriga ja toetada lapse kontakte ekspartneri ja tema perekonnaga.
- Uue suhte loomine ja uue peremudeli loomine.
Luuakse uusi suhteid ja kooselamisel hakkab toimima kärgpere mudel. Toimub uute pererollide ja uute pereliikmetega kohanemine ( vanemal/vanematel on uued elukaaslased). Säilitatakse sidemed eelneva partneri perekonnaga ning kohanetekase uue liikme perekonnaga.
Mida enam me mõistame meie rolle , enda vastutust, vajadusi peresüsteemis ja selle lagunemisel, seda paremini tuleme me selle raske olukorraga toime. Iga rahuloleva lahkumineku otsuse taga on teadlikus protsessi kulgemisest. Peale selle, et me vajame areneda indiviivina, vajame me areneda ka suhtes. Kui suhtes arengut ei toimu ja me ei saa üksteisele pakkuda seda mida me vajame, saame me selle otsuse teha ühiselt koos partneriga – üksteisest hoolides ja mõistes ennast ja partnerit.
Eeelkõige on lahutuse protsessis vajalik vanemate eluterve suhtumine lahutusse, et vana kulunud “vihaga lahku” minemine jätta minevikku meie vanematele, et siis anda edasi tervislik elumudel oma lastele. Meie saame võtta vastutuse ja ise seda muuta – meie võimuses on muuta enda lahutuse käiku – kas olla vihane või hooliv?
Allikas: Kas Sina tead, kes on nartsissist ja kuidas Sa võid enesele teadmata olla kahjulikus suhtes?
Suhete lõpetamine ja sellega kaasnev süütunne
Pereterapeut Katrin Saali Saul: Aja, raha ning energia jagamine kärgperes
