Teemad, mida jagatakse, ennekõike sotsiaalmeedias on täielikult üle võlli – vihastatakse, et valitsus ei jaga kaitseülikondi; pakutakse müügiks hulgi gaasimaske; muretsetakse, et kirstud saavad otsa; nõutakse, et haigestunud peavad olema markeeritud või kandma kaelas kellukest; et sõjavägi tuleb tänavatele tuua ja isolatsioonikeelust üleastujad maha lasta ja nii edasi. Ärimehed, kultuuriinimesed, matemaatikud, talumehed, rätsepad, keemikud, ja paljud teised targad ja nutikad tegelased – kõigist on saanud üle öö viroloogid, kes teavad täpselt kui halvasti kõik minema hakkab. Tekkinud on justkui võistlus, kes suudab kõige õõvastavama stsenaariumi välja mõtelda ja kõige rohkem hirmu jagada.
Seda lugu ärgitas mind kirjutama ühes grupis toimunud vestlus, kus süütust kuidas-on-mõistlik-käsi-pesta arutelust koorus välja lugu, kus üks diskuteerija teatas, et kui tänaval vanainimene kokku kukub, siis tema küll juurde ei lähe, vaid läheb kohe suure ringiga mööda, sest äkki on koroona. See hetk oli mulle tõsiselt kainestav praeguse olukorra suhtes. Kuhu me oleme jõudnud, mis on inimestega juhtunud? Kas me järgmisena lööme maha inimese, kes arvame olevat viirusekandja ja tuleb meile liiga lähedale? Keeldume aitamast igat abivajajat? Mis mõtet on inimkonnal tervistuda, kui me tegelikult oleme sellised? Millise filmi stsenaariumi see meenutabki…
Natuke isegi muigama ajab see, et sageli need suuremad hirmu, viha, ja etteheidete kütjad on sageli just need, kelle vastutustunnet ja mure sa inimkonna pärast kuigi sageli ei näe. Lendad iga nädal, tarbid palju ja pidevalt, kohtled oma töötajaid halvasti, oled kogu elu tatisena tööl käinud (ja nõudnud, et su töötajad ja kolleegid seda teeksid), ja nüüd järsku avaneb suur süda ja mure inimkonna pärast. Päris huvitav. Kuhu siis nüüd vajutati? Milline õrn punkt pihta sai? Kui sa süüdistad teisi – alates valitsusest lõpetades naabriga, siis vaata sügavale iseenda sisse – sina ju oled ideaalne ja tead alati kuidas kõige õigem on ja oled iga ala spetsialist, kas pole?
Vabandust, ma tegelikult ei tahtnud ironiseerida. Ma saan ju aru, et inimestel on päriselt mure ja hirm. Sooviksin aga siiralt meelde tuletada ühte vana mõistujuttu ja selle praktikasse rakendamist, teate ju küll – millist sisemist hunti sina ise toidad, see ka võidab.
Kui me räägime vastutustundest, siis alusta sellest, et vastuta selle eest, mida sa suust välja ja oma sotsiaalmeedia kontol jagada. Kui sa lihtsalt postitad, vabandust väljenduse eest, aga totaalset pläusti, mis mitte kuidagi midagi paremaks ei tee, siis küsin ma sinult, et mis hunti ja miks sa täna toidad. Mõneti on see ehk ego salakaval vajadus, tunda, et olen info keskpunktis, jagan esimesena kõige õõvastavamaid stsenaariume ja kontrollimata infot, et küll siis on mõnus olla. Natukese aja pärast on “laks” otsas, ja tuleb leida uus uudis, seda ise isukalt konsumeerida ja teistelegi jagada. Ego paisub, halb hunt sinu sees on räiges ületoitumuses, sa ise aga kõhetud ja vähened, aga ei saa sellest ikka veel aru…
Kui sa räägid, et kõige haavatavamad on vanainimesed, siis mõtle, mida sa oma uudiste ja info jagamisega teed, kas sa toetad noid haavatavaid inimesi (sh mitte ainult vanu inimesi, vaid ka nõrgema vaimse tasakaaluga inimesi), või sa kütad takka seda, mis tekitab asjatut paanikat.
Muidugi, siinkohal on juba nii mõnelgi lugejal on hari punaseks läinud, sest halb hunt kardab nälga jääda. Tean, et nii mõnigi arvab hetkel et kui sa ei ole meie (“meie” ju oleme kõik paanikas), siis sa oled nemad. Mis siis, et sa ei tea, kes see nemad on, aga selge on see, et kui sa ei ole nagu meie, oled sa ohtlik ja halb. Olen viimastel päevadel paaril korral peale sattunud olukorda, kus muidu nii mõistlik ja tore inimene plahvatab, nähvab, torkab. Üks mu tuttav ütles hästi – on maskide mahakukkumise aeg. Me näeme nüüd, kes inimesed tegelikult on. Seda on huvitav vaadelda, lubada sel olukorral lihtsalt olla ja minna. Viimane asi, mida praegu teha tasuks, on võtta südamesse lahmimist, mida toodab ju tegelikult mitte inimene, vaid hoopis tema sees end hirmudest paksuks söönud halb hunt.
Kui sa ise oled jooga- või meditatsioonipraktik, näed praegu ise, kui palju sinu praktikatest on tolku olnud. See on hea test – kas oled niiiöelda zen vaid joogamatil või suudad ka praeguses olukorras, väljaspool joogasaali jääda tasakaalukaks ja mõistlikuks, toetavaks ja abistavaks?
Minu palve ja ettepanek aga on, et sa mõtled kolm korda läbi, mis infot sa jagad. Suuliselt, sotsiaalmeedias, telefonis. Kas sinu jutust ja loost sünnib midagi head? Kas sa lood juurde hinge- ja meelerahu? Kas sa tegelikult jagad mingit mõistlikku soovitust, või hoopis levitad paanikat? Kas sa oled valmis aitama inimesi, kes seda tõeliselt praegu vajavad, või on su enda hirm nii suur, et sa mõtled vaid iseenda ellujäämisele (ja ego toitmisele).
Tead ju seda kolme sõela lugu? Meenutagem üheskoos:
Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. “Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, tead mis juhtus, …”
“Pea kinni!” Katkestas teda Sokrates. “Kas lasksid ikka selle mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”
“Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.
“Jah, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb läbi kolme sõela. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”
“Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”
“Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise sõelaga, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”
Kõhklevalt vastas teine mees: “Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”
“Sa tahad mulle rääkida midagi, mille kohta sa ei tea, kas see on tõde ja sa tead, et see ei ole hea” katkestas filosoof “Aga kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, kas see, mida rääkida soovid, on kasulik teave?.”
“No kasulik see just ei ole…”
“Niisiis,” naeratas Sokrates, “kui see ei ole ei tõsi ega hea ega kasulik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”
Mulle tundub, et tänasel päeval jäävad emotsionaalselt jalgele need, kes on enda jaoks läbi mõtelnud elu ja surma teema ja need, kes on teadnud, et majandustõus ja näiline õndsus ei kesta kunagi igavesti. Majanduskrahh ja pandeemiad on midagi, mille eest on ammu hoiatatud, aga inimloomus juba on selline, et tõsiselt võtta saab asja ikka siis, kui see on käes. Me elame duaalses maailmas. Meil on halb ja hea, pimedus ja valgus, haigused ja tervis. Üks ei eksisteeri ilma teiseta. Samuti – kui me oleme teinud lõputult palju halba loodusele ja üksteisele, siis me ei saa ju ometi loota, et elu ronib ainult ülesmäge. Hea uudis on aga see, et me saame teha palju vigade parandusi. Iseenda, teiste, looduse jaoks, läbi oma meelemustrite muutmise ja oma käitumise parandamise. Meelerahu loomine ja teadllikkuse kasvatamine on selle kõige alus. Me oleme üksteisega seotud. Iga mõte, iga sõna, iga tegu loeb.
Lõpetuseks tooksin ära ühe parima mõistuloo, mida mu üks kolleeg juba aastaid tagasi jagas: Ühes kauges külas istub mees puu all ja teeb aega parajaks. Mööda ratsutab Surm ise. Mees ehmub ära, ütleb: “Pai Surm, jäta mind puutumata, mine siit küll mööda.” Surm vastab: “Ära pelga, sind ma ei puutu. Lähen sinna eemale linna ja võtan sealt 500 hinge,” ja kappab edasi. Mõne aja pärast tuleb Surm tagasi, aga kaasas on tal 5000 hinge. Mees küsib, nüüd juba julgemalt: “Kuule Surm, ütlesid ju, et lähed võtad 500 hinge, aga miks sa siis nüüd 5000ga tagasi tuled?” Surm vastu: „Olen sõnapidaja mees. Läksin linna, et võtta 500 hinge, ja võtsingi. Ülejäänud võttis Hirm.”**
Seega, head inimesed, peseme käsi, joome sooja vett, sööme omatehtud pannkooke ja jalutame metsas. Ja küll te näete, kuidas väline maailm vastab meie siseilma muutumise ponnistustele.
** Katkend raamatust Iidne hingamistehnika puhastab keha, alandab kaalu ja lisab elujõudu
Imesegu, mis leevendab kurvameelsust ja stressi ning tugevdab immuunsüsteemi
Šamaan Anu Pahka neli nõianippi lõõgastumiseks ja energia taastamiseks
