Internetil on mälu ja vähemalt näivalt iseseisev otsustusvõime aitab kujundada andmete edastamist, sh kohale jõudmise aega. Need rajanevad tehnilistele protsessidele ega ole seotud interneti inimestest kasutajatega. Mõnede inimeste kogemuse põhjal ilmnevad märgid interneti iseseisva vestluse algatamise võimest. Sellisena meenutab masinlik närvisüsteem elavat organismi või ehk midagi zombilikku, elavat surnut.
Kümme aastat tagasi juhtus ameeriklase Tim Hartiga järgmine lugu. Tim nautis kodus rahulikku õhtupoolikut, kui märkas arvuti postkastis sõnumit. Teemareal olid sõnad “Ma vaatan sind”. Kirja sisus küsis kirjutaja, kas Tim kuulis teda. Ta viibib temaga koos kodus. Lisaks käskis kirja sõnum Timil asuda pööningut koristama, kuna see olevat seapesa. Kirja saatja oli Timi sõber Jack Froese. Timmi korralage pööning oli palju koosviibivate semude jaoks sagedane jututeema.
Iseenesest poleks kirjavahetusest vaja teistel teada, kui vaid kirja autor poleks olnud juba neli kuud surnud. Varem koostatud ja programmeeritud hilinemisega teele pandud kirjana kaotaks juhtum samuti uudisväärtuse. Jack võinuks sõbraliku vingerpussi enne surma ette planeerida, näiteks kasutades selleks mõnd taolisi hauataguseid sõnumeid vahendavatest veebiteenustest.
Seekord on lihtne vastus liiga lihtne ja selle vastu räägivad mitmed asjaolud. Jack oli surres 32-aastane ja hea tervise juures ega olnud kuidagi vaevatud peatselt lõppevast elust. Surm rabas kõiki. Põhjus oli südame seiskumine. Jacki käest said erineva sisuga kirju mitmed inimesed. Mõned neist sisaldasid detaile ajast pärast Jacki maise teekonna lõppu. Kirjadele keegi ei vastanud. Nende saatmine lõppes sama ootamatult, kui oli alanud.
Pole välistatud, et kirju saatis keegi tuttavatest. Motivatsioone sellisele tegevusele võib olla lahkemate ja imelikemate selgitustega. Leidub põhjuseid koostada hauataguseks peetud sõnumeid kantuna terapeutilisest vajadusest. Näiteks soovides avaldada kellelegi armastust. Mõnikord hoitakse tugevaid elavaid emotsioone elu ajal surnuna. Need söandatakse ellu äratada, kui ise enam selles maailmas ei viibita.
Samuti võib keegi teraapia mõttes koguda kirja sisse kogu elu kantud või kogutud vimma kellegi vastu jne. Teenus tundub ohutu, kuna jääb ooterežiimi ega saada kirju edasi, sest need on vähemalt koostatud. Ootus lõppeb, kui teenus arvab kirjutaja surnuks. Seda tehakse näiteks saates kirjutajale regulaarselt päringuid. Juhul kui teatud aja ja korduste jooksul temalt vastust tagasi ei saabu, käivitub hauataguse kirja saatmise režiim. Mänguna või päriselt oleks seejärel parem enam mitte elus olla.
Tim Harti juhtum pole ainuke, milles surnuks peetu kirjutamine põhjustab uudiskünnist ületavat ärevat segadust. Interneti võimaldatud hauataguse suhtlemise olemus, sotsiaalsed ja psühholoogilised tagajärjed on arenev uurimisvaldkond. Internetis on juba palju surnud hingi ja neid tuleb juurde. Üha raskem on eristada elavaid surnutest, kuna tehnoloogia võimaldab teadvustatud valvsuseta kaotada suhtlusest aja ja kauguse tunnetuse ja asendab päris inimese tema digitaalse kehastusega. Ümberöelduna on surnutel üha lihtsam elavate keskel olemas olla.
Leidub neid, kes ei arutle hauataguste kirjade tehnilise päritolu üle, vaid peavad kommunikatsiooni lahkunu kingituseks. Nendele on kirjutajaks konkreetne inimene. Kirjad lohutavad, meenutavad varasemaid aegu või ehmatavad ja šokeerivad. Virtuaalmaailmas surnutega kohtumine on mitmetahuline nähtus, mis mõjutab kollektiivset loogikat, sotsiaalseid arusaami ning jagatud väärtuseid ja sel on tagajärjed ka reaalses elus. Sealhulgas mõjutab see nii heas kui ka halvas elavate heaolu ja tervist.
Surnud võivad jääda elavaid kummitama. Kaitstud pole ka surnud. Esmalt võiks neid pidada kõige maise juhtuva osas igavikuliselt vastupidavateks. Teisalt on surnud elavatest haavatavamad, kuna ei saa end kaitsta neid solvava info suhtes.
Meil puudub ammendav käsitlus surmast veebikeskkonnas. Sel on oma mälu, otsustamisprotsess ja potentsiaal vähemalt läbi suure segaduse, võib-olla läbi mõne tehnilise vea, jätta mulje kõnevõimest. Kas veebimaailmas viibivatel elavatel on võimalik kellegi surm üle elada? Kas veebimaailmas on võimalik surra?
Teadupärast ei ole surm ainult üks ja üheselt defineeritud fenomen. Bioloogilise elutegevuse lõpp on domineeriv käsitlus mitmest võimalikust. Leidub arusaami, milles elu võrdsustub teadvuse olemasoluga ja surm piirduks teadvust tagavate protsesside lakkamisega, isegi kui süda ja hingamine töötavad edasi.
Võib ka mõelda, et inimene on persoon, eneseteadvusega isend temale iseloomulike psühholoogiliste omaduste ja seostega. Surm võrduks nende muutumisega, st endist persooni enam poleks isegi kui keha toimib. Või siis pole keha, aga on alles on persoon. Näiteks virtuaalsena. Üleüldse, kas elavate inimestena oleme siin ainukesed otsustajad? Huvitav, mida arvab internet.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
