Mina olen kehast väljas käinud kaks korda. Esimest korda siis, kui mulle tehti veenilaiendite oppi, see oli 1986. aastal. Tol korral ära käies kohtusin ma oma emaga, kes oli surnud 1978. Siis ma ehmatasin küll ära, et issand, kas ma olen nüüd surnud, ja kui ma olen surnud, siis kes mu poja üles kasvatab. Poeg oli siis 14-aastane.
Niimoodi ma seal teisel pool mõtlesin. Ja siis järsku tajusin, kuidas ema tuleb seal teises reaalsuses minu kõrvale ja ütleb mulle, et sa lähed tagasi ja kasvatad ise oma lapse ülesse. Alguses ma hirmsasti tahtsin pugeda tagasi füüsilise keha sisse, aga ei saanud ega saanud kuidagi. Mulle ei olnud vaja anda palju narkoosi, ma läksin väga kergelt kehast välja. Aga kui ema ütles niimoodi, et ära muretse, sa lähed tagasi, kasvatad ise oma lapse üles, siis ma rahunesin maha. See oli üks esimesi kogemusi, et inimene on alles ka siis, kui ta kehast välja läheb.
Mina ütlen, et inimene läheb kehast välja, teised ütlevad, et ta sureb ära. Mul on praeguseks juba väga palju neid kogemusi, kus ma suhtlen nende inimestega, kes on ammu kehast välja läinud. Need teisel pool olijad on mind ikka korralikult õpetanud uskuma elu seal teisel pool. Elul ei ole kunagi lõppu.
Seal teisel pool ei ole inimene sellise kuju ja välimusega, nagu me siin maises elus teda tunneme. Ma lihtsalt tajusin seda, et ema on olemas. Ma ei näinud teda enda ees, vaid tunnetasin, et ta on mu kõrval, ja teadsin, kes ta on. Seal ei teki iialgi seda kahtlust, et kas see on ikka tõelisus. Sa raudselt tead, et ta on olemas.
Väljaspool füüsilist keha ei ole tundeid. Väljaspool on kõik tasakaalus, seal oled kõiketeadja ja kui sa koged siin füüsilises kehas olles kasvõi viis sekundit kõiketeadmist, siis sa ei ole enam kunagi endine.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
