Eriolukord – mitte ainult katsumus, vaid ka puhastumine ja kasvamine
Mina kukkusin põhimõtteliselt üleöö I klassi õpetajaks ehk siis hakkasin õpetama neid, kes ei tea veel isegi päris hästi seda, miks seda üldse vaja on, mis kell on, mis päev on jne. Väike Naine ütles, et tema tahab üldse kunagi minna näomaalingute ülikooli ja Väike Mees pidi leiutajaks hakkama. Mõlemad on üsna kindlad, et selle jaoks ei ole tingimata vaja 12 aastat koolis käia.
Kui ma võrdlen tänast I klassi eesti keele vihikut kunagise minu omaga, siis tundub, et me enamvähem ainult joonistasime ning kõikide reeglite kohaselt võisime vabalt “5” saada ka selle eest, kui nääride ajal joonistasid eesti keele vihikusse näärivana ja kirjutasid ladinakeelsete tähtedega juurde “tetmaross” Tõestus lisatud. Ja hinne oli rammus ning punane “5”.
Ja nii see siis läkski, et ma ühel päeval ärgates pidin oma karmavõla tasuma ning astuma taaskord I klassi – koos kahe õpilasega. Jah, nad on kaksikud ning ei, nad ei ole ei ühte nägu ega ühte tegu. On Väike Mees ja on Väike Naine. Olgu veel märgitud, et meist keegi ei ole suurem asi hommikuinimene ning seetõttu tegin omavolilise otsuse valida koolitundideks õhtupoolse vahetuse. Alustame umbes kell 10-11, mil kõik on päriselt virgunud.
“Nonii, kallikesed, alustame siis koolipäevaga,” sõnan tähtsalt oma klassile, kuhu on esimesel koduõppe päeval vaevu kella 11.00ks hommikul ilmunud sassis juuksepahmakaga Väike Mees ning äsja iseteeninduslikust maniküürist saabunud Väike Naine.
“Jaa, nii äge!” alustame jah, on mõlemad õhinas, et näe, emme on õpetaja! Elu unistus, eksole.
“Emme, sa oled kindlasti nii hea õpetaja, et ma pärast küsin su autogrammi,” õhistab Väike Naine.
Kuid see ägedus lõppes mõlema osapoole jaoks juba esimese koolipäeva lõpusirgel, mil mul oli reaalselt tunne, et ma võin teksade ja maika asemel ju teises toas ka pintsakusse riietuda ning prillid ette panna aga õpetaja mõõtu ma välja ei anna.
Terve päeva vältel üks silm naeris (see oli see hoolitseva ema silm) ning teine silm (õpetaja vaade) jätkusuutlikult võbeles ning minestas iga 15 minuti tagant. No ei ole ju võimalik, et need kaks koolis käivad – nad ei suuda ühe koha peal kauem istuda, kui 8 minutit.
Väike Naine suutis loodusõpetuse tunni ajal tooli peal istuda vähemalt kümnel erineval moel: selili, kõhuli, jalad toolijalgade ümber sõlmitud, jalad oma venna jalgade ümber keeratud jne. Umbes nii, nagu Sid Jääaja I osast, kui ta külma kivi peal magada püüdis. Vahetunnid, mis koduõppes loomulikult ei lõppe ega alga koolikellaga, on meil alati pikemad ning see on aeg, mil nad end teineteise peal välja elada saavad. Kuigi pean tõdema, et ma olen korduvalt mõelnud, et peaks vist need KIVA lasteaia lillad karud kusagilt memory boxist välja kaevama.
Mis minu elu esimesed kaks nädalat muidugi hõlpsamaks tegi, oli asjaolu, et mees oli vahetult enne eriolukorra väljakuulutamist tulnud riskipiirkonnast ning otsustasime üheskoos, et ta jääb kaheks nädalaks isolatsiooni. Ehk siis projekt, “Kuidas pärast kümmet kooseluaastat mehest ajutiselt vabaneda.”, osutus minu poolt plaanivabaks. Reegel on reegel ja koju sa ei tule.
Kui ta pärast kahte nädalat koju naasis, otsustasin tekkinud igatsuse pärast siiski kapist välja võtta kobedama pluusi ning kammisin tuka ette. Kusjuures mina ei suuda õpetaja ametisse keskenduda tukk ees – ikka kõik kuklasse klambri või patsiga kinni, et vähegi selgem tunne oleks. Isegi geellaki panin küüntele ise peale, sest selgus, et hetketuju ajel millalgi ammu soetatud kodukasutaja komplekt toimibki – väga hästi kusjuures.
“Tere, kallis!” tervitas ta mind üle pika aja ukse peal ning ulatas mulle lillekimbu. Pimedas esikus esialgu ei adunudki, et need lilled ei olnud tavapäraselt ei roosid ega gerberad. Isegi tulbid mitte. Püüdsin tänulik olla, kuid eks ta sai kohe aru, et mul midagi kurku kinni jäi ja asus kohe selgitama, et vaata ma käisin poes ja seal polnud ÜHTEGI muud lille, kui need poolnärtsinud …nelgid! Aga näe vaata, need pole tavalised nelgid, need on lausa kobarnelgid.
“Olgu olgu, aitäh, las nad olla kobarnelgid, ega poes vist jah pragu eriti midagi saada pole,” tõden kaastundlikult. Ja lisan et ma ka ükspäev poest banaani ei saanud Nagu nõukaajal noh.
Paar päeva hiljem tõi ta mulle siiski kollased tulbid, need kestsid umbes nädala. Siis tõi punased roosid, need on kohe otsi andmas ja mis te arvate milline kimp vaasis endiselt end superhästi tunneb: kobarnelgid. Need on minu kabinetis aukohal. Minu kabinetiks on elutuba muide, sest pärast mehe naasmist hõivas ta lastetoa, kuna see on ainuke tuba, kus on suur kirjutuslaud ning sinna mahub kogu tema itimehe varustus – hüperekraanid, superkompuutrid, mürakindlad kõrvaklapid jne.
Õpilased teevad koolitöid minu kabinetis ja minu aja ning närvide ja ilu arvelt, sest isa on meil hetkel ainuke, kelle töökoormus oluliselt vähenenud ei ole. Ainuke koht, kuhu mul vahetundide ajal põgeneda on, kui ma just köögitädiks muunduma ei pea, on kas auto või vannituba.
Jalutamise asendasin sel nädalal jooksmisega, sest selle saab kiiremini tehtud. Isegi Väike Naine liitus minuga. Väike Mees aga otsustas sel ajal kodus inglise keelt õppida (loe: inglisekeelseid mänguvideoid vaadata). Kogu perega jalutamine või rattaga sõitmine on nädalatega muutunud veidi harvemaks – nädalavahetustel käime küll alati, kuid töönädala sees lähtume jooksvatest prioriteetidest ning teeme aktiivminuteid sektsioonide kaupa. Kogu mu kreemi- ja kosmeetikavaru on otsas ja tegelikult polnud mul neid nii palju vajagi. Näovett saab edukalt ise teha ning minu ammune praktika määrida endale näkku enamikke asju, mis on söödavad, on saanud ka uue tähenduse – apelsin, banaan, kaneel, kookosõli, sidrun, kurkumipulber, söögisooda, kurk jne – see kõik toimib endiselt sama tõhusalt, kui kallis kreem kosmeetikapoest.
Enamik ajast ei saa ma aru, kas ma (me) olen üle või alamaganud. Olen korduvalt mõelnud oma meest veel üheks või kaheks isolatsiooniks ära saata, kuid selle asemel siiski otsustanud oma tundeid väljendada sõnumeid vahetades, kus ma, tõsi küll, kasutan esimest korda elus rohkem kui üht hüüumärki korraga. Muidu ta ei saa ju aru! Olen mõelnud saunast endale täiesti oma toa teha või paar ööd metsas telgis veeta. Üksi!
Mõned soovitused ja tähelepanekud:
– Kui vähegi suudate, siis ärge laikige sotsiaalmeedias ühtegi lapsepõlvepilti ega reageerige ühelegi provokatiivsetele postitustele, kus keegi väidetavalt alasti tantsis ja naaber nägi teda vms. Kui sa seda teed, siis saad veel ülesandeid juurde, mille täitmine võib osutuda aeganõudvaks ning piinlikuks. Või siis, kui sa ikka väga tahad nutiseadmes veetmiseks argumenteeritud lisaaega juurde, siis just tee seda! Mina näiteks päris ausalt ükspäev autos kõva häälega nutsin aga ükski naaber õnneks ei näinud seda.
– Ära põe ega häbene, kui poest nädalas korra ka WC paberi megapack’i ostad, sest nüüdseks on igaüks aru saanud, et seda läheb päriselt hästi palju vaja: klassikaliseks otstarbeks, pisarate kuivatamiseks kirjatehnika tunni ajal, tööõpetuse ülesannete täitmiseks, kontsakingade valmistamiseks (see on muidugi tütrekese repertuaarist), pildistamiseks, kui see on kohe eriti ilus paber – näiteks helelillat värvi ja südametega (taaskord Väikese Naise hobi) jne. Lisaks saab selle pärast mistahes otstarbel kasutamist süümepiinadeta visata otse potti, ilma, et peaks kanalisatsioonipolitseile aru andma.
– Kui te tahate päriselt oma karantiinielu peegelpilti näha, siis ärge küsige lastelt neid Facebookis levinuid meelelahutuslikke viktoriiniküsimusi a la “Mida sa teeksid, kui sul oleks miljon eurot?” jne. Küsige näiteks, mida emme viimati issile ütles ja vastupidi. Meie tulemused on sellised, et vähemalt Väikese Naise ja Väikese Mehe arvates on meil siiski perena lootust sellest olukorrast võitjatena väljuda. Ja ma ise ei märganud seda, sest ma arvasin, et ma enamasti ainult karjun või tusatsen. Aga näe, selgub, et ma olevat viimati issile öelnud hoopis: “Too poest kurki.” Ma olevat seda üpris rõõmsalt öelnud.
Autor: Liina Valner, 7-aastaste kaksikute ema
Loe lisaks: Karantiinis istujate suur välimääraja: kas mõni neist tüüpidest võiksid olla sina?
Ajurveeda konsultant Mirjam Hakkaja: Isolatsiooni õndsus
KARANTIINIHOROSKOOP: kuidas erinevate päikesemärkide esindajad kodusistumisele reageerivad?
