Kärgpere tekkimise põhjused ehk “kuni elu meid lahutab”

Praegusel ajal ei lahuta inimesi valdavalt enam mitte surm, vaid elu. Kärgpere mudeli algusesse on enamasti sisse programmeeritud vähemalt ühe osapoole valus kogemus eelmisest suhtest. Kärgpere edu sõltub mõlema kärgpere partneri võimekusest/oskusest selle valuga toime tulla, kirjutab Katrin Saali Saul oma raamatus "Kärgpere käsiraamat".

Kui just surm pole lahutanud armastavaid kaasasid, on tõenäoline, et vähemalt ühe kärgpere liikme eelmine paarisuhe takerdus paarisuhte probleemidesse ning oskamatus neid probleeme lahendada viis eelmise suhte purunemiseni.

Kärgsuhtesse astumiseks on veel üks platvorm, mis ei eelda ei surma ega lahkuminekut. Siia alla mahuvad need naised, kes on teadlikult otsustanud lapse saada paarisuhteväliselt, või need, kel see kogemata on juhtunud ja kes on otsustanud suhete vallas edasi liikuda. Kindlasti on võimalikud erandid, ent valdavalt on seegi segment siiski pidanud läbi elama pettumuse vastassoo suhtes ja valu pole neilegi võõras.

Valu, millest me räägime, on psühholoogiline valu, mis tuleb partnerite emotsionaalse sideme purunemisest. See võib olla piinavam ja kurnavam kui mistahes füüsiline valu.

Nii või naa, minevikuvalu – surm, lahkuminek või lapse teise bioloogilise vanema eluline olematus – kuulub alati kärgpere juurde. Iseasi on see, kas valu on juba möödas ning haavad kinni kasvanud või minnakse uude suhtesse veel lahtise haavaga. Viimasel juhul on kärgpere avali ükskõik kelle kibedale käele, kes haavale tahtlikult või tahtmatult soola puistab.

Millest tõuseb tüli? Paarisuhte üks võtmesõnadest on omavaheline kontakt. Meil on vaja kontakti materiaalses liidus, et arutada olmelisi ja logistilisi küsimusi. Me ihkame kehalist, seksuaalset kontakti. Vajame emotsionaalset kontakti. Tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis – kas ta tahab veeta aega minuga, meie perega või omaette. Paljudel inimestel on vajadus ka intellektuaalse liidu järele.

Ja otse loomulikult tekivad inimestel mingites valdkondades probleemid, mis viivad konfliktini ja konfliktis kaob sageli kontakt.

Iga partneriga kaasnevad mingid probleemid. Probleeme on kaht tüüpi – ühed probleemid on lahendatavad, teised paraku mitte. Lahendatav probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul kokkuleppele.

Heaks analoogiaks on tervisehädad: kõigil valutab mõnikord pea – see on lahendatav probleem. Võib juhtuda, et murrad jala – seegi kasvab kinni ja probleem lahendub. Nohu läheb enamasti nii üle, et polegi vaja ravida. Aga mõnel inimesel on nohu või peavalu krooniline. Ja mõnel on suhkruhaigus, teisel südameprobleemid, kolmandal vererõhuhädad. Kroonilisi hädasid ei saa välja ravida – me õpime neid leevendama ja kui hästi läheb, õpime nendega elama.

Ka partneriga kaasnevad kroonilised suhtehädad, millega tuleb üldjoontes pigem elama õppida. Kui valid endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos selle partneriga tulevad, on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista, sest ega need kuskile ei kao. Kui ei suuda, siis suhtest asja ei saa.

Psühholoog Dan Wile on öelnud, et paaridel on alati olnud ja jäävad olema probleemid. Partnerit valides valime endale teatud hulga lahendamatuid probleeme, millega elada terve elu.

Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt. Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega nagu karupoeg Puhh, teine vaatab elule pessimistlikult nagu eesel Iiah. Või on üks suur suhtleja ja teine ei taha eriti rääkida. Või tahab üks seksi iga päev, teisele on ka kord nädalas liiast. Või on üks suur puhtusearmastaja, teine aga hingelt boheemlane, keda ei häiri laual mustad nõud ega diivanil vedelevad riided. Esikus vedelevatest kingadest rääkimata.

Kui partnerid oskavad suhtuda oma erinevasse nägemusse mõõduka huumorimeelega ja õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei viitsi ennast muuta ja teevad selle teemaga oma hinges rahu, siis on nad võimelised elama oma kroonilise probleemiga. Kui nad oma hinges sellega rahu ei tee, on see kestev konflikti allikas, mis neid ajapikku võõrandab.

Ameerika psühholoog John Gottman väidab, et umbes 70% suhteprobleemidest ongi kroonilised. See tähendab siis maakeeli, et neid ei saa ära lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Krooniline probleem pole suhtele ohtlik ega vii lahutuseni, kui sellega õppida elama. Kui ei õpi, kui see teise partneriga kaasnev krooniline probleem on nii suur, et paar või üks paarilistest ei tule sellega toime, siis saab see saatuslikuks.

Suhe on edukas sel määral, kui edukalt paar nende krooniliste probleemidega hakkama saab. Õnnetus suhtes ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime, nad ei õpi nendega elama, nad lähevad neist järjest enam närvi ega oska oma partneri häirivate joontega ka läbi huumoriprisma hakkama saada.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust “Kärgpere käsiraamat”.

Seotud