Kehvemini funktsioneerivate perede juures toimub pere juhtorganis – vanemate liidus – aga võimuvõitlus ja/või vastutöötamine. Mõningail juhtudel, kui ühel vanemaist pole mingit sõnaõigust, kui ta on liiga allaheitlik ja otsustusjõuetu ning teine seevastu evib jälle liigset autoritaarsust, võib perekonna hierarhiline ülesehitus näha välja selline, kus üks vanem on kõrgemal positsioonil ning teine vanem on koos lastega alumisel.
Asjad võivad käest minna ka suisa selliseks, et üks vanem võib vanemliku liidu moodustada ning tõsta kõrgemale positsioonile enda kõrvale hoopis ühe lastest ning teine vanem, see allasurutu ja vähemate õigustega, on alumisel positsioonil.
Kärgpere saab toimida edukalt ainult siis, kui ta funktsioneerib toimivale tavaperele omaselt – paar (kes vähemalt suhte alguspäevil on ainult paar, aga mitte veel vanemad) on kõrgemal hierarhilisel tasandil ja kärgpere laps(ed) alumisel. Ja juhul, kui lapsed on “sinu, minu, meie” omad – peaksid nad olema kõik võrdsel positsioonil. Kuigi oma laps on vaieldamatult lähem, peaks suutma kõikidesse kärgpere lastesse suhtuda võrdselt. Sellest on oluline juttu teha, et vältida võimalust, kus üks kärgpere partneritest tõstab oma lapse hierarhiliselt üles enda kõrvale ning moodustab temaga liidu, arvestades vaid oma lapse vajadustega ja ignoreerides oma uue partneri (või tema lapse) vajadusi. Lapse vajaduste eest tuleb hoolt kanda, selge see, aga mitte oma paarisuhte hinnaga. Selline lähenemine võtab koheselt lõivu uue paari emotsionaalsest liidust, mis hoiab suhet koos. Sellise hierarhilise apsu teinud kärgpaarile võib ennustada peatseid probleeme.
Armastav paarisuhe võtab arvesse kõigi vajadused – nii enda kui laste omad. Otsustajad on kõrgemal hierarhilisel positsioonil olevad täiskasvanud, mitte lapsed. Võimukoalitsioon lapsega lööb kiilu paarisuhtesse, sest see garanteerib olukorra, kus uuel partneril puudub autoriteet oma partneri lapse silmis. Lapsele on võimupositsioon vanema kõrval liigne koorem.
Kärgpere moodustamisel tehakse mitmeid olulisi lapsi puudutavaid otsuseid – kus on lapse kodu, milline näeb välja ajaline jaotus mõlema vanema lapsega olemisel, kus, millal ja kuidas need kohtumised toimuvad. Need otsused peavad olema tehtud lapse bioloogiliste vanemate poolt ja toetatud kärgpere uue partneri poolt. Ilma tema nõusolekuta ei saa uus elukorraldus sujuvalt toimida. Sest kui temale bioloogiliste vanemate otsused ei sobi, satub kärgperre lapse toonud vanem lõksu – kumba eelistada? Lapse heaolu ja temaga seotud lubaduste täitmist või uue paarisuhte toimimist? “Muidugi last!” kõlavad laste õiguste eest kaitsjate hääled. “Laps oli ju enne!”
Traditsioonilises peres lubatakse reeglina enne lapse sündi olla üksteisele lojaalsed ning alles siis sünnib laps. Kärgpere sünnib olukorras, kus lapsele on juba ammu enne kärgsuhte loomist andnud vanemad sõnatu vanemliku lojaalsusvande, ent ometigi teame me, et iga pere kese, millele peaks olema lojaalne, on paarisuhe. Kuidas nüüd neid lojaalsusi ühitada?
Eduka kärgpere retsept seisnebki saalomonlikus tarkuses. Selles, kuidas võtta arvesse kõigi osapoolte huvisid, teha koostööd ning sõlmida kokkuleppeid, mitte otsida kompromisse. “Oot, oot”, tahaks nüüd nii mõnigi sekkuda. Kas suhe polegi siis lakkamatu kompromisside otsimine erinevate soovide ja vajaduste vahel?
Kompromissi ja koostöö erinevus
Illustreerimaks kompromissi ja koostöö erinevust jutustan ühe loo. Oli kord restoran, milles töötasid kaks kokka. Mõlemad tahtsid ühel päeval teha magustoitu sidrunitest. Restoranis oli tol päeval vaid kaks sidrunit. Paraku nägid mõlema koka retseptid ette just kahe sidruni kasutamist.
Milline oleks kompromisslahendus? Kumbki saaks ühe sidruni, teaks iga koolilaps. Aga päris ilmselt ei tuleks siis kummagi magustoit välja nii, kuis peab. Kompromiss tähendab, et kumbki osapool pole rahul. Milline oleks aga koostöö? Kui mõlemad kokad räägiks ausalt ja avatult, mis plaanid neil sidruniga on. Nii võib selguda, et ühel on vaja kahe sidruni pressitud mahla, teisel aga kahe sidruni riivitud koort. Ja mõlemad saaksid oma magustoidu just sellisena valmis, kui see nende vaimusilmas või retseptiraamatus seisab. Ja-jah, aga mis siis, kui mõlemale oleks vaja nii koort kui mahla? Kompromiss sidrunite jagamisel ei rahuldaks kumbagi. Siis peaks tegema kokkuleppe – üks saab sidrunid täna, teisele tuuakse sidrunid homseks, aga esimene aitab teisel tänutäheks vastutulelikkuse eest välja mõelda selleks päevaks alternatiivplaani ning tunnustab partnerkokka tema suuremeelsuse eest.
Paarisuhtes ollakse sageli silmitsi vastandlike soovide ja vajadustega. Hoolivas ja armastavas suhtes tehakse järeleandmisi ja kokkuleppeid. Kord annab üks järele, siis teine. (Mitte nii, et iga kord annab üks, alistuvam, järele). Järele annab see, kelle jaoks mingi konkreetne teema vähem oluline on. Kaks järeleandmatut partnerit, kes kumbki oma positsioonilt lahkuda ei kavatse, on kui kaks võitlevat sokku, kelle sarved jäävad kakluse käigus teineteise külge kinni. Võimetus armastavaks ja lugupidavaks koostööks, kus partnerite vahel on emotsionaalne side purunenud, ongi ju enamiku lahkuminekute taga. Iga lahkumineja ja/või kärgpere süsteemi osa peaks endale eesmärgiks seadma koostöö. Koostöö on lapsele parim.
Kui teiste siin raamatus esitatud väidete kohta saab vaielda, siis koostöö headuses nõustuvad kõik spetsialistid. Kui paar ei jõua kokkulepeteni, on nad paratamatult silmitsi tõsiasjaga, et nende koostöövõimetus ja võimuvõitlus (kumb saab sidrunid endale) mõjutab laste elu. Rahvasuust kostab sageli etteheiteid kärgpere mudeli kohta. Öeldakse, et kui lapsel on nii palju kasvatajaid, ei kasvata teda lõpuks keegi ja kärgperre sattunud lastest saavad haavatud hinged.
Kärgperesid on igat masti, nagu seda on ka tavaperesid. Ebaküpseid, vaevatuid ja haavatud tiivaga inimesi ei saa kultiveerida kärgpere kui suhtevorm, vaid hoopis kolm muud põhjust: vähemalt üks isiksuslikult ebaküps bioloogiline vanem, kes arvab, et partnersuhte lõpetamine vabastab ka vanemlikust vastutusest, ega mõtlegi koostööle; purunenud partnerite liidust immitsev vastastikune või ühepoolne vaen ja kättemaks, mis ei võimalda vanemlikku koostööd lapse huvides; teisele ringile siirdunud vanema uue partneri ebakindlus oma positsiooni suhtes, tema egoistlikult lapsik soov olla vaba partneri minevikust ja suutmatus avada oma südant partneri lapsele, mis ei soosi vanematevahelist koostööd. Kärgperedest, mis on nendest kolmest kammitsast priid, kasvavad sama terved lapsed kui tavaperedest (ärgem unustagem, et ka tavaperedes tuleb ette väga keerulisi olukordi, mis lapsi traumeerivad).
Mingit konkreetset universaalset mudelit/ valemit, kuidas kärgperet looma peaks, loomulikult ei eksisteeri. Koostöö kärgpere kõigi erinevate kärgede vahel on parim garantii, et lapsel võimalikult hea oleks.
Ameerika pereterapeut dr Constance Ahrons kinnitab, et lahkumineku läbi elanud lapsed tulevad tulevikus oma eluga sama hästi toime kui tavaperede lapsed tingimusel, et vanemate lahutus on olnud lapse vajadusi arvestav ja hilisem kärgpere elu on võimaldanud lastele piisava kontakti oma mõlema vanemaga. See pikaajaline uuring ütleb, et täiskasvanuks saades hindasid vanemate lahkumineku ja sellejärgse kärgpere saatusega inimesed oma enesehinnangu, edu ja õnnetaseme teiste inimestega võrreldes üldiselt samasuguseks kui mittelahutatud vanemate lapsed. Enamik neist möönab lahkuminekujärgseid raskeid kohanemisaegu, ent samas tunnistab, et see kogemus tegi nad tugevamaks ja targemaks. Küll aga toob seesama uuring välja, et need inimesed kalduvad täiskasvanuna vähem uskuma sõnadesse “Oleme koos, kuni surm meid lahutab” ja rohkem uskuma, et oma suhtega peab pidevalt tööd tegema. Lahutuse läbi elanud lapsed usuvad, et suhtele peab tähelepanu pöörama, mitte lootma, et asjad laabuvad iseenesest.
Kardetakse, et inimesed, kelle vanemad lahutasid, on tulevikus haavatavad, kuna nad ei julge oma partnerit usaldada. Dr Ahronsi uuring lükkab sellegi müüdi ümber, kinnitades, et täiskasvanuea usaldus sõltub esimeste eluaastate kiindumussuhete ja omaenda esimeste romantiliste suhete kvaliteedist, mitte niivõrd vanemate suhte purunemisest.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kärgpere tekkimise põhjused ehk “kuni elu meid lahutab”
Katrin Saali Saul: need on neli märksõna, millest lähtuda, et elu oleks tasakaalus ja harmooniline
Mõttemustrid, mis ei lase sul oma elus vajalikke piire kehtestada
Kui vanemad on ikka veel lapsed
