Ükskõik milline kaotus on teie leina tekitanud, on ülioluline, et te sooviksite leida rahu ja leevendust südamevalule. Lohutav ja võimas on teada, et algusest lõpuni tehtud leinatöö ja rahu leidmine on alati võimalik. Väga paljudel see õnnestub, ent kindlasti peab meelde jätma, et teie lein on sama ainulaadne nagu sõrmejälg. Inimesed vihastavad sageli sõprade peale, kes nende kaotusvalu ei mõista. Võibolla nad tõesti ei saa aru ega hakkagi saama, kuid vaid teie ise saate oma kaotust hinnata, sest vaid teie suudate sellest üle saada.
Erinevad kaotused
Paljude jaoks on üllatus, et kaotusi võib olla mitut eri liiki. „Kaotus on kaotus,“ ütlevad nad ja mingil tasandil on see tõsi; ent kuna kaotusi on niivõrd erinevaid, tasub kaotuste arhetüüpe siiski lähemalt vaadelda.
Keskendume keerulisele kaotusvalule; teadmatuse piinadele ja varjatud leinale. Oluline on meeles pidada, et lein on reaktsioon sellistele kaotustele. Kaotuse tüübi mõistmisest võib olla abi, see võib aidata teil leida olukorras oma „parim mina“.
Keeruline kaotus
Lihtsalt öeldes on keeruline iga kaotus, mida komplitseerivad veel teisedki asjaolud. Enamik meist teab, mida kogetakse siis, kui suhe lõpeb loomulikul moel. Kui kaks inimest on lahutusega vastastikku nõus, on tegemist probleemitu kaotusega. Kui eakas sugulane sureb pärast pikka head elu, on seegi probleemideta kaotus. Kui palju on aga selliseid probleemideta kaotusi? Kui sageli on kõik osapooled nõus? Kui sageli lõpeb kõik hästi?
Muidugi, kõigi inimeste elus on probleeme ja nii on kaotusedki probleemsed. Kaotused muutuvad keeruliseks, kui neid ei osata ette näha. Teisisõnu, kaotus tuli ootamatult. Samal ajal kui te mõnd sellist kaotust nimetate – ja see võib tõepoolest olla komplitseeritud kaotus – on alati võimalus sellest kaotusvalust terveneda, ükskõik kui keerulised asjaolud ka poleks. Vaatame mõnd näidet selle kohta, kuidas on võimalik mõtlemist muuta.
Suhtes, mille üks osapool soovib lahku minna, kuid teine mitte, võiks oma mõtete sekka puistata näiteks sellise sisenduse: Kuigi ma ei mõista meie lahkuminekut praegu, lepin tulevikus, et see on reaalsus ning tervenemine võib alata.
Samasugust mõtet võib rakendada ka lahutuse korral: Ma ei usu, et meil oleks vaja lahutada, kuid mu mees [või naine] tahab lahutada [ja on lahutuspaberitele alla kirjutanud]. Kuigi ma pole lahutusega nõus, usun siiski, et me valime ise oma saatuse ning mu partner on valiku teinud. Igaühel on õigus valida, kas olla abielus või mitte.
Kui keegi sureb noorelt, võiks endale öelda: Ma ei osanud seda surma ette näha. Uskusin, et ta jõuab rohkem elukogemusi saada, kuid tuletan endale meelde, et ma ei näe ega tea kõike. Kuigi võin tunda viha või segadust, pole mulle teada, mida igaühe eluteele on ette nähtud.
Pidage meeles, et kui kaotus võib olla komplitseeritud, siis tervenemine kaotusvalust ei pea sugugi keeruline olema.
Teadmatuse piin
Järgnevalt mõned näited selle kohta, kuidas tekitab kannatusi teadmatus, kas asjad lähevad nii või naa. Pärast kolmandat lahkuminekut võib paar öelda: „Lahkuminek on tappev. Kui me vaid suudaksime suhte toimima saada või siis lõplikult lahku minna.“
Mõned abistavad sisendused võiksid olla järgmised: Selle lahkuminekuga kaasnev info on vajalik edas pidiseks. See suhe kas areneb edasi või lõpeb omal ajal.
Inimesed, kes peavad hakkama saama pidevate tervisemuredega, võivad öelda: „Analüüside tulemuste ootamine on piinav“ või „Ma soovin kas täiesti terveks saada või siis surra“.
Hea sisendus oleks: Minu tervislikku seisundit ei määra ainuüksi analüüsi tulemus.
Vaevata end mõtetega sellest, kas kaotus tuleb või mitte, võib olla sama hull kui kaotus ise. Mõnikord sunnib elu meid maa ja taeva vahel kõlkuma, kus pole teada, kas kaotus tabab meid või mitte. Võibolla tuleb teil mitu tundi oodata, et teada saada, kas armsa lähedase operatsioon õnnestus; võibolla tuleb oodata päevi, kas lähedane ärkab koomast. Teadmatus piinab tunde, päevi, nädalaid või kauemgi, kui kadunud on laps. Lahingus teadmata kadunuks jäänud sõdurite perekonnad on sunnitud aastaid elama teadmatuses; ning aastaid hiljem pole nad ikka veel oma kaotust saanud lahendada ega olegi suutelised seda tegema, kuni tõde pole selgunud. Kuid infot ei pruugigi tulla. Teadmatus selle kohta, kas kaotus on sind tabanud või mitte, on juba iseenesest kaotus.
Siiski ei pea see nõnda olema. Ka tormiga on võimalik leida sadam. Teadmatuse piinades hirmutate ennast arvatavasti kõige hullemate võimalike tagajärgedega. Pole teada, kuidas te vastu peate või kas kaotus ongi teid üldse tabanud. Sellises olukorras olete justkui halvatud ega ole abiks ei endale ega teistele.
Lahkumineku korral võite näiteks mõelda: Ma pean ta tagasi saama; ma pole valmis, et see lõppeb. No kuulge, mõelge veel!
Mis oleks, kui ütleksite endale hoopis: Ma ei tea, mis saama hakkab, aga elu armastab mind ja ma saan ilma temata kenasti hakkama.
Varjatud lein
Varjatud on selline lein või kaotus, mille puhul inimesed tunnevad, et neil justkui pole sotsiaalset õigust(ust) leinata. Sellist leina ei tunta üldiselt avalikult ja seda ei kiideta heaks. Mõned näited:
• Suhe ei ole sotsiaalselt heakskiidetud või avalikult tunnustatud, näiteks gei- ja lesbisuhted või -abielud. Proovige mõelda: Ükskõik mida teised minu armastuse kohta arvavad, mina austan oma armastust ja leina.
• Lein on peidetud või vaevunähtav. Sellised peidetud leinad hõlmavad aborte või nurisünnitusi. Püüdke mõelda: Ma mõistan oma lapse kaotust ja lepin sellega.
• Mõnikord kaasneb suremise asjaoludega häbimärk. Näiteks võib tegemist olla surmaga, mille üheks osaks võis olla vale otsus või midagi sellist, mida mõned peavad patuks, näiteks enesetapp, aids, alkoholism või uimasti üledoos. Püüdke mõelda enesetapu korral: Mulle kallil inimesel oli valus ja ta ei suutnud näha lahendust. Näen teda nüüd terviklikuna ja rahus.
• Mõnikord ei räägita lemmiklooma leinamisest, kuna kardetakse mõjuda naeruväärsena. Püüdke mõelda: Armastasin oma lemmikut tõeliselt. Jagan oma leina vaid nendega, kes mu kaotust mõistavad.
Mis puutub varjatud leina, siis pidage meeles, et te ei saa teiste inimeste mõtlemist muuta, kuid te saate alati muuta iseenda mõtteid. Ma lepin oma kaotusega.
Nagu näete, nimetatakse erinevaid kaotusi erinevalt. Kuigi igaüks meist leinab oma ainulaadsel moel, on kaotuse kogemine midagi universaalset. Sel juhul on aga hea täheldada, et kui kaotus on universaalne, siis on seda ka tervenemine. Kuigi sageli pole teie võimuses ära hoida lahkuminekut, lahutust või surma, on teil täielik kontroll kaotusele järgnevate mõtete üle. Teie võimuses on luua kogemus, mille käigus leinate täiel rinnal ja soovite terveneda, või siis saab teist valu ohver. Sisendused on väärtuslikud abivahendid, mis suudavad hoida mõtete kurssi tervenemise suunas, kannatusest eemale.
Katkend pärineb Louise L. Hay, David Kessleri raamatust „Murtud südame tervendamine“.
