Selleks, et mõista, mis on üldse kadunud hingeosa ja mida šamaan oma rännakul teeb, peame me kõigepealt heitma pilgu inimterviku “ehitusse” ning määratlema sõna “hing” tähenduse. Hing on tinglikult öeldes neljaosaline “sõiduk” või “sukeldusvahend”, mille kaudu meie Vaimne Mina ehk MINA OLEN Kohalolek saab oma individuaalsust väljendada (sageduslikult sügaval asuvas) füüsilises maailmas ning seda maailma tajuda. Siin on aknaks ja ukseks meie teadlikkus, mida antud kontekstis nimetame Teadlikuks Minaks, kelle ülesandeks on ennast häälestada füüsilise reaalsuse sagedusele, kaotamata kontakti MINA OLEN Kohalolekuga. Siiski, füüsilise keha seisukohast vaadates ei loeta meie füüsilist keha sageli hinge osaks ning selle tõttu tähistatakse tihti sõnaga hing energeetilist kogumit, mis koosneb vaid emotsionaal-, mentaal- ja identideedikehast.
Kuna käesolava artikli eesmärgiks on selgitada kadunud hingeosade olemust, siis ei lasku me sügavamalt detailidesse, kuidas Vaimne Mina ehk MINA OLEN Kohalolek omale 4-osalise sõiduki nimega hing loob. Võtame aluseks vaid teadmise, et mitte kõik eluvoolud ei käi kannatlikult läbi hingeloomise kooli, mille sümboolseks esindajaks on meie jaoks Eedeni aed. Kiirustades edasiminekuga ning lastes ennast ahvatleda “sukelduma” sügavale materiaalsesse reaalsusesse, omamata veel oskusi oma 4-osalist sõidukit valmistada ning seda kasutada, laskuvad nad füüsilisse reaalsusesse puudulike teadmiste ning “sõiduvahendiga”, mille paljud koostisosad on saadud ahvatlejatelt ehk duaalsusteadvuse esindajatelt.
Meie poolt tajutav materiaalne maailm – vähemalt planeet Maa – on täna äärmiselt saastunud duaalsusteadvuse eri vormidega, mida me ka oma igapäevaelus raskuste ja kannatustena tunneme. Seega, sellesse keskkonda laskuv eluvool saab paratamatult hulga erinevaid traumasid, mis võivad kahjustada tema 4-osalist sõidukit ehk hinge. Puudub igasugune võimalus traumade vältimiseks. Ideaaljuhul, kui eluvool on edukalt läbinud hinge sõiduki loomise kooli, ei ole see siiski probleemiks ning eluvool saab traumast üle väga ruttu või lausa hetkega, tehes teadliku otsuse ärritajale mitte reageerida. Sellisel juhul tekib sarnane olukord, nagu kivi tiigivette visates – hetkeks tekib suur plärtsatus, kuid peagi veepind rahuneb ning taastab oma endise rahuliku olemuse, toimides peeglina MINA OLEN Kohaloleku individuaalsuse väljendamisel materiaalses maailmas.
Teiste sõndega, senikaua, kuni meie 4-osaline sõiduk on ehitatud teadmisele, et me oleme MINA OLEN Kohaloleku pikendused – me oleme vaimsed olendid – ei ole ükski trauma meile probleemiks, sest see ei saa kahjustada meie tõelist olemust.
Pöördume nüüd tagasi eluvoolude juurde, kes oma hinge loomise kooliteed ei mallanud läbida. Nende hinge loomise aluseks ei olnud enam selge teadmine oma vaimsest päritolust, vaid see oli saastunud vähemal või rohkemal määral duaalsusteadvusega. Nad ei olnud enam võimelised samastuma oma vaimse olemusega, vaid hakkasid ennast tajuma eraldatuna – nii oma vaimsest olemusest (MINA OLEN Kohalolekust) kui ka kogu elust. Seega, nende 4-osaline sõiduk ei väljendanud enam MINA OLEN Kohaloleku individuaalsust, vaid muutus vähemal või rohkemal määral duaalsusteadvuse kandjaks ning väljendajaks.
See tõi endaga kaasa teatud tagajärjed. Mõttekujundid ja uskumused, mis moodustavad inimese individuaalsuse, said kahjustatud duaalsusteadvuse poolt. Nad võisid kajastada mõnda MINA OLEN Kohaloleku individuaalsust, kuid seda siiski duaalsusteadvuse poolt moonutatud kujul. Ning kuna kõik duaalsusteadvuses peab omama vastandpolaarsust, siis näib meile, et kohtudes oma dualistliku vastandpolaarsusega, kaotame midagi oma individuaalsusest. Kui meie mõttekujundid ja uskumused lükatakse ümber, siis tunneme reaalset ohtu kaotada oma individuaalsust ja tugipunkti, millele me elus toetume.
Nüüd ei tohiks olla keeruline näha, et kui meie 4-osaline sõiduk toetub duaalsusteadvusele, siis on see pidevas ohutundes ähvardatuna oma dualistliku vastandi poolt. Meie identiteeditunne, meie mentaalne arusaamine endast ning meie emotsionaalne enesetunne tunnevad ennast pidevalt ähvardatuna vastupidiste uskumuste poolt, kui need (uskumused) millest hing on tehtud.
Sellest tulenevalt on neli võimalust, kuidas hing võib fragmenteeruda.
1. Füüsilisel tasandil, saades tapetud või kogedes muul moel füüsilist valu, võib tekkida tõsine trauma, mis toob kaasa emotsionaalkeha fragmenteerumise (ehk tükkideks purunemise).
2. Põrkudes kokku väga tugevate negatiivsete emotsioonidega teiste inimeste poolt, võib see kaasa tuua emotsionaalse trauma. Mõelgem, kui tugevasti me oleme mõjutatud, kui põrkume kokku vihase inimesega või kui saame teada, et kellelgi on kuri soov meid hävitada.
3. Ka mentaaltasandil – sügavate veendumuste ja uskumuste peapeale pööramine võib põhjustada trauma. Paljude religioossete inimeste jaoks on teaduse avastused ja väited olnud äärmiselt šokeerivad ning toonud kaasa hinge fragmenteerumise.
4. Identiteeditasandil on sagedaseks fragmenteerumise põhjuseks olukord, kus meid süüdistatakse põhjuseta. Teame, et oleme olemuselt head inimesed, kuid valesüüdistused võivad põrmustada selle usu ning põhjustada sügavaid haavu.
Vaadates hinge ehitust veidi teise nurga alt, näeme, et see koosneb kahest komponendist. Üks neist on mõttekujundid ja uskumused ning teine on energia, mis on vormimaailma liikumapanevaks jõuks. Need mõttekujundid ja uskumused moodustavad struktuuri, mis on sarnane kristallvõrele. Ning energia on see komponent, mis täidab kristallvõre poolt loodud struktuuri. Niisiis, meie energiakeha on visuaalselt võrreldav traadist linnupuuriga, mis on täidetud pallikestega (energiaga).
Ideaaljuhul ei sisalda meie hing duaalsusel baseeruvaid mõttekujundeid ja uskumusi. Sellisel juhul, olles rünnatud, ei võta me seda isiklikult, sest me ei tunne ennast ähvardatuna. Isegi siis, kui kristallvõreline struktuur saab kahjustatud, saab ta üldiselt koheselt tervendatud, lastes ärritajast lahti ning pöördudes tagasi puhta teadlikkuse juurde. See on “teise põse ettekeeramise” õpetuse kõrgem tähendus. Kui sa tõepoolest keerad ette teise põse, siis ükski madalam jõud ei saa sinu kõrgemaid kehasid kahjustada.
Senikaua, kuni me ei ole saavutanud piisavalt kõrget teadvustaset, on tõenäoline, et mõni rünnak meid ajutiselt mõjutab ning põhjustab meie hinge struktuurist ka osa energia kadumise. Siiski, pöördudes tagasi puhta teadlikkuse juurde, magnetiseerime me selle energia enda juurde tagasi. Teiste sõnadega, on võimalik õppida kiiresti ravima mistahes traumat, mida me kehastuses olles saame ning olles saavutanud täieliku kõrgema teadvuse, ei ole isegi füüsiline keha enam päris füüsiline. Seetõttu on võimalik manifesteerida omale keha, mis näib füüsilise kehana, aga mida ükski jõud maa peal ei suuda tappa.
Kui meie hing on valmistatud duaalsusteadvusest, siis selle kristallvõreline struktuur võib saada väga kergesti kahjustatud või fragmenteeritud selle maailma tingimuste poolt, nagu eelnevalt kirjeldatud. Veelgi enam, seda struktuuri täitvad energiad võnguvad madalal sagedusel, mis tähendab, et neid on kerge välja imeda, kui struktuuris on auk. Niisiis, kui meie hing on fragmenteerunud, siis on see sellepärast, et miski on kiskunud kristallvõrelisest struktuurist tüki välja koos seal olnud (osa) energiaga. Me oleme jäänud nüüd struktuuriga, mis ei ole terve, vaid milles on auk. Ning me tajume seda olukorda raske traumana.
Kui kadunud struktuuri- ja energiaosa on võrdlemisi suur, siis tunneme ennast jagatuna – tunneme sisemist lõhenemist – mis on väljakannatamatu. Just see ongi raskete vaimuhaiguste tõeliseks põhjuseks. Me tunneme nii suurt valu ja kaotust, et me ei suuda enam normaalselt elada – me lihtsalt peame midagi ette võtma, et saada üle tekkinud tühjusetundest, kaotusest ja valust.
Et olukorda paremini mõista, püüame näidata analoogiat ja erinevusi füüsilise keha baasil. Kui meie füüsilise keha vigastus on väike, siis toimub tervenemine iseenesest – keha taastavate programmide võimekuse piire pole ületatud. Näiteks, kui lõikame noaga näppu, siis paraneb see tavaliselt iseenesest mõne nädala jooksul ning hiljem me tõenäoliselt unustame, et selline asi üldse juhtus. Kui aga jääme näpust ilma ja arstid seda lühikese aja jooksul keha külge tagasi ei ühenda, siis jääb see vigastus meie füüsilisele kehale igaveseks, sest eraldiolev näpp ei suuda eluks uut energiat saada ning “sureb” mõne aja möödudes.
Emotsionaalse, mentaalse ja identiteedikeha puhul on aga olukord teistsugune. Kui me kaotame osa oma energiast võis struktuurist, siis see ei hävine – meil on alati võimalus seda endaga taasühendada. Ehkki näpu kaotamine on ebameeldiv, ei sega see veel oluliselt meie elu ning sarnane on olukord ka meie energiakehaga. Kui energia ja struktuurikadu on väike, siis saame oma igapäevast elu jätkata ning suudame väikest tühjusetunnet välja kannatada.
Olles aga kaotanud olulise organi füüsilise keha küljest, võib meie edasine eksistents olla küsitav või seotud väga suurte piirangutega. Sarnane on olukord ka energiakehaga – piisavalt suure struktuuri- ja energiakoguse kaotamine avaldub tavaliselt sellisel moel, et meie normaalne funktsioneerimine ei ole enam võimalik.
On mitu võimalust, kuidas hingeosade kaotsimineku ehk fragmenteerumisega hakkama saada.
1. Enese tuimestamine, et oleks võimalik valu välja kannatada.
Seda võimaldavad keemilised ained (alkohol, uimastid, rahustid jne), mille kasutamine viib vältimatult sõltuvuse väljaarenemiseni. Sõltuvus toob omakorda kaasa teisi traumasid põhjustavaid intsidente, millega kaasneb edasine hinge lõhenemine. See kõik viib allakäiguspiraalini, mis jätkub, kuni asjaosaline piltlikult öeldes jõuab kivikõva põhjani, mille vastu ta ennast ära lööb ning seejärel otsustab kardinaalselt oma lähenemisviisi muuta. Õnnetuseks on kaasaegne psühhiaatria oma ravimeetoditega sarnane eespool mainitule. Kui ravimite andmine ei ole kombineeritud kõneteraapiaga, siis see ei aita hinge lõhenemisest vabaneda. Kui kellegi hing on tõsiselt fragmenteerunud, siis võib olla vajalik kasutada psühhiaatrilist abi, kuid sellest üksi hinge tervendamiseks ei piisa. Seda tõestab ka kaasaegse psühhiaatria tagasihoidlik edukus vaimuhaiguste ravimisel.
2. Energia varastamine
Oma tühjusetunde vähendamiseks püüab lõhenenud hingega inimene kiiresti teistelt energiat saada. Üks võimalus selleks on seks, mille puhul on võimalik energiat saada oma seksipartnerilt. See on ka üks seletusi, miks kõikvõimalikud seksuaalsed “vaimsed” praktikad ning mehelikkuse ja naiselikkuse koolitused on saanud väga populaarseteks, andes võimaluse mõlema poole vaimse kasvu sildi all teistelt energiat varastada. Samuti aitab see mõista vägistamisi ja pedofiiliat. Loomulikult ei aita see hinge lõhenemisest üle saada.
Teiseks võimaluseks on tekitada teiste inimestega vaidlus või tüli, süüdistades neid suvalisel moel. Ka need, kes tegelevad teiste piinamisega või on sarimõrvarid, teevad seda selleks, et varastada energiat oma ohvritelt ning täita sellega oma hinge lõhenemisest tulenevat tühimikku. Sageli nimetatakse neid energia varastamise viise ka (energeetiliseks) vampiirluseks. Kohtudes sellise vampiiriga, tunneme ennast energiast tühjaks voolavana.
3. Püüd vältida hingehaavade ärritamist ja lahtirebimist
Selleks, et vältida situatsioonide teket, mis toovad kaasa hingehaavade aktiviseerumise ning terava valu, tõmbub osa inimesi elust eemale. Minevikus läksid paljud inimesed sel põhjusel kloostrisse ning täna me võime näha vaimsetes kogukondades selliseid inimesi, kes püüavad varjata oma sisemist lõhenemist. Kahjuks on tõepoolest võimalik kasutada kuitahes head vaimset õpetust ka taoliseks enesepettuseks.
Olen ka ise mõned aastad tagasi olnud väga tugeva hinge lõhenemise all kannataja ning mäletan hästi, kuidas pidasin tõsist plaani lõpetada oma senine igapäevane elu ning astuda mingi vaimse kommuuni liikmeks. Õnneks leidsin enne vahendid hinge tervendamiseks ning nüüd vaatan oma elu seda perioodi sõbraliku muigega.
4. Püüd keskkonda kontrollida
Osa inimesi mitte ei põgene hingehaavu puudutavate välisärritajate eest, vaid püüavad neid välisärritajaid oma kontrolli alla saada. Sellised inimesed võivad olla nii ebaterveks ja väärastunud perekonnapeaks, suure ettevõtte juhiks kui ka mingi riigi diktaatoriks. Hitler, Stalin, Mao jpt diktaatorid olid valmis tapma mistahes hulka inimesi ainult selleks, et oma keskkonda kontrolli all hoida. Ka nende puhul oli tegemist väga tugeva hinge lõhenemisega.
Sellist meeleseisundit ehk haigust nimetatakse tänapäeval skisofreeniaks, see sõna ise on tuletatud kolmest osast:
schizo – killustumine, lõhestumine,
phren – hing,
ia – liide, tähistab haigust, patoloogilist seisundit.
5. Augu lappimine
Me püüame lappida oma hingelõhet käepäraste vahenditega, mis tavaliselt tähendab, et kasutame puuduva struktuuriosa paikamiseks duaalsusteadvust ning seejärel täidame tühimiku madalama energiaga. Lõhe olemasolu hingestruktuuris paneb meid endid tundma ebaterviklikuna ning selle lõhe sulgemine tekitab vähemalt mingigi terviklikkuse tunde – tunde, et olukord on kontrolli all.
Üks võimalus lõhet lappida, on lasta egol luua uued mõttekujundid ja uskumused, mis toetuvad traumale. See võib kaasa tuua enda nägemise ohvrina või kellegi teise nägemise süüdlasena, kellega siis võitlusse astuda või keda püüda hävitada. Sellisel juhul me asendame oma hinge puuduva struktuuriosa traumast tuleneva uue struktuuriosaga ning täidame energiatühimiku näiteks hirmu või viha energiaga.
Loomulikult ei tervenda see hinge lõhenemist, kuid paljud inimesed on (alateadlikult) katnud oma hingestruktuuri lõhe mitme kihiga, nii et neil on mingigi terviklikkuse ja kontrolli omamise tunne.
Mida teha?
Eelöeldust tulenevalt peaks olema mõistetav, et osa suurimatest metsikustest ja jõledustest inimkonna ajaloos on põhjustatud lõhenenud hingega inimeste poolt. Samuti ka osa vägivallast isiklikul ja perekondlikul tasandil on sama päritolu. Enamik vaimuhaigusi ja psühholoogilisi probleeme on põhjustatud hinge fragmenteerumisest. Lähtudes sellest arusaamisest, püüame nüüd vaadata, mida annab sellises olukorras teha.
On hulk inimesi, kelle hinge fragmenteerumine on nii tõsine, et nad on kinni jäänud ebatervesse allakäiguspiraali. Senikaua, kuni inimesed on selles spiraalis, ei ole tavaliselt võimalik neid aidata. Nad ei ole meie abile kättesaadavad ning mida iganes me teeksime või ütleksime, oleks see neile ükskõik. Nad peavad oma teed mööda minema, kuni jõuavad teatud laadi põhjani ning otsustavad teha seda, mida nad senini ei ole teinud: võtta enda eest vastutus ning teadvustada endale, et nad on ise loonud oma vale-mina ehk ego (mis neid juhib) ning ainult nad ise saavad selle loomise tühistada.
Teine grupp inimesi on need, kellel on nii tõsine fragmenteerumine, et nad ise ei suuda ennast tervendada. Sellised inimesed võiksid abisaamiseks pöörduda neile kättesaadavate asjatundjate poole. Meie ajal ei tohiks enam olla häbi tunnistada vaimuhaigust – see häbi ei tohiks olla suurem füüsilise haiguse tunnistamisest. Psühhiaatrite ja psühholoogide kõrval tasub kaaluda ka alternatiivseid abistajaid, kuid edu alus mõlemal juhul on siiski just endale sobiva abistava isiku leidmine. Abiks võiksid olla näiteks gestaltteraapia ja EMDR. Mis puudutab muid vaimseid või šamanistlikke meetodeid hinge terviklikkuse taastamiseks, siis esmase tähtsusega on abistaja enda vaimne küpsus. Väga suur abi oleks ka vaimse kaitse kutsumisest ning vaimse hügieeni rakendamisest.
Kolmas grupp inimesi on need, kes vajavad küll kindlasti teraapiat, kuid võiksid ka ise enda jaoks palju ära teha. Sellisel juhul on suureks abiks vaimse kaitse kutsumine ning vaimse hügieeni pidamine. Et saada üle tõsisest hinge lõhenemisest, on vaja pühendumist. Ning siin ei ole jutt nädalalõpu kursustest või mõneminutilisest rituaalist hommikul või õhtul. Pingutuse ning ajakulu suurus sõltub vigastuse suurusest, kuid olulise edu saavutamiseks kulub ikkagi vähemalt 30 minutit päevas vaimse kaitse kutsumiseks, 30 minutit päevas oma negatiivsete struktuursete uskumuste ja mõttekujundite läbilõikamiseks ning 30 minutit päevas energia võnkesageduse tõstmiseks ehk karma transformeerimiseks.
Milleks on vajalik vaimse kaitse rituaal?
Vaimse kaitse kutsumine loob meie ümber energeetilise kaitsekilbi, mis ei lase uutel negatiivsetel energiatel meie hingeruumi tungida. Vaimset kaitset vajavad kõik inimesed, kelle kristallvõrelises energiakehas on mingigi pragu. Kui tunnete ahvatlusi mistahes madalate tegevuste vastu, siis vaimne kaitse aitab seda survet oluliselt nõrgendada. Kui keegi teie energiat vampiirina kuritarvitab, ka siis saab vaimsest kaitsest palju kasu. Igapäevane vaimse kaitse kutsumine on vajalik seetõttu, et loodud energeetiline kaitsekilp kulub ära ning vajab pidevat uuendamist.
Milleks on vajalik negatiivsete energiate läbilõikamise rituaal?
Tavaliselt on energeetilised tühimikud meie energiakehas täidetud kellegi või millegi poolt. Kui tühimikud on suured, siis võivad seal koha leida kehatud hinged või deemonid või mingid muud olendid, kes püüavad saavutada kontrolli meie tahte üle. Just see nähtus paneb osa inimesi käituma kahestunud isiksustena ning nad ei mõista, kust on pärit nende deemonlik olemus, sest teine osa nende olemusest on hea. Mitte otseselt tühjus meie hinges ei tee kellestki koletist, vaid see juhtub siis, kui selle tühjuse on täitnud deemonid. Selle rituaali abil lõikame läbi meie energiakehas asuva deemoni mõju meie üle.
Milleks on vajalik energia transformeerimise rituaal?
Vastavalt energia jäävuse seadusele ei teki ega kao energia iseenesest. Oma energiakehas oleva energia eest vastutame täielikult meie ise, seega, olles kunagi madaldanud teatud koguse energiat, millest osa on salvestunud meie energiakehas, lasub meil vastutus see energia tõsta tagasi esialgse võnkesageduse juurde. Tõstes oma energiakehas oleva energia võnkesagedust, me tegelikult transformeerime oma karmat ning tõenäoliselt säästame ennast tulevikus paljude ebameeldivuste eest. Just see energia toimib magnetina, mis tõmbab meile ligi üha uusi katsumusi ja kannatusi.
Olles ise selle kõik läbi käinud, võin öelda, et kiiret abi tõenäoliselt ei ole, kuigi mõned inimesed võivad teatud kergendust tajuda pea koheselt. Järjekindlal praktiseerimisel peaks edasiminek olema tuntav juba kuu aja möödudes, kuid praktikaid tuleb erineva intensiivsusega teha tõenäoliselt aastaid.
Kus asuvad kadunud hingeosad?
Hingehaava tekkimisega on alati seotud kaks osapoolt – väline ärritaja ning meie taju. Kui meie taju on puhas, siis me ei reageeri välisele ärritajale ning meie hinge terviklikkus ei saa kahjustatud või saab, siis taastub kiiresti. Kui aga meie taju ei ole puhas, siis me võime näha oma kannatuste tegelike põhjustena inimesi või asjaolusid, mis olid vaid vaid päästikuks traumeerivatele sündmustele, See toob kaasa olukorra, kus me ei võta vastutust oma meeleseisundi eest ning anname selle vastutuse kellegi teise või mingi asja või nähtuse kanda. See tekitab meis tugevad negatiivsed tunded kannatuse käivitaja suhtes – sageli hirmu-, viha- või andestamatuse tunde, mille kaudu osa meie energiast jääb seotuks selle isiku, asjaolu, nähtuse, asukoha või ajaga. Seega võime öelda, et meie kadunud hingeosad on alati seotud mingi sündmuse külge meie minevikus (ka eelmises elus) ning selleks, et oma hingeosa korralikult tagasi tuua, peame ületama teadvusseisundi, mis sundis meid oma energiat selle nähtuse või isiku külge ankurdama.
Tulekahjus hävinenud kodu, kaotatud töökoht, ootamatult hukkunud lähedane, suur varaline kaotus – need on näited sellest, kuhu meie energia võib kinni jääda. Osa inimesi saab tekkinud traumast üle ning nende hinge kadunud osa tuleb nende juurde tagasi. Teised jäävad halama ja süüdistama asjaolusid ning nende kadunud hingeosa ei saa nende juurde tagasi pöörduda.
Kui me oleme oma minevikus teinud midagi, mille pärast ennast täna süüdistame või kui selle teo peale mõtlemine koormab meid negatiivse energiaga, siis on see üheks märgiks, et seal asub üks meie hingeosa, mille me peaks enda juurde tagasi tõmbama.
Ka see, kui me püüame vältida mingit teemat, inimest või situatsiooni, on selge märk, kust me võime leida osa oma kaotatud hingest. Ning kui meil õnnestub see tagasi tuua, siis saab meile osaks tugev tervenemistunne, mis peagi lahtub, et juhtida meid järgmise hingeosa otsingute juurde.
Hingelise tervenemise üheks põhialuseks on täielik ja tingimusteta andestamine iseendale, kõikidele teistele, kogu elule ja elu loojale.
Ei ole vale öelda, et senikaua, kuni kehastume planeedil Maa, kestab ka meie võitlus hingelise terviklikkuse eest.
Olgu siin lõpetuseks midagi elust enesest ehk lugu kahest inimesest, kellest üks demonstreerib, kuidas on võimalik, et mistahes füüsiline, emotsionaalne või mentaalne vägivald ei jäta püsivat jälge hinge.
Teine, olles tohutult suure tühikuga hinges, ei oska selle olukorraga midagi peale hakata ning on selle tühiku hõivanud deemonitest vaevatud ja nende kontrolli all. Ta ei soovi kedagi piinata ega vigastada, kuid ometigi räägivad tema teod teist keelt.
Michelle Knighti lugu, kellele sai osaks 11 aastat erakordselt julma piinamist, kuid kelle psüühika tundub täiesti korras olevat. Loe lugu siit: Link
“Pärast 11 aastat mind kuulatakse lõpuks ja see on vabastav,” ütles Knight. “Ma saan üle kõigest, mis on juhtunud…”Lisaks ka süüdimõistetu Ariel Castro kommentaar: “Ma ei ole koletis. Ma olen lihtsalt haige.” (“I’m not monster, I’m just sick.”)
Allikas: Visioonid.ee
