Hea näide endale mentaalsete kannatuste põhjustamisest on see, kuidas suhtume oma kehasse. Noor olles näed sa ühte moodi välja. Saad vanemaks ja välimus muutub. Mis selles halba on? See on ju imeline. Su keha muutub täiesti ise. See on loomulik protsess, mis ei peaks mingeid kannatusi põhjustama. Samal moel läbid elus palju erinevaid kogemusi. Need ei peaks sind kannatama panema. Kogemus ei tähenda kannatamist. Kogemus on kogemus. Aga kui otsustad, kuidas nad sinu arvates olema peaksid, ja nad seda ei ole, siis hakkad kannatama. Kannatamist põhjustab su mõistusliku otsuse ja su ees lahti rulluva reaalsuse vaheline kontrast. Su kannatuse suurus vastab selle mittevastavuse astmele.
See, mida siin uurime, ületab enamuse inimeste taluvuspiiri, kuid see on tõde. Lähtuvalt oma minevikus kogetust oled mentaalselt otsustanud, mis sulle meeldib ja mis mitte. Usud tõemeeli, et maailm peabki selline olema, nagu sa tahad. Ilmselgelt ei põhine selline uskumus reaalsusel. Seni, kuni oma uskumusest kinni hoiad, on sul raske.
Nüüdseks on meil üsna selge ettekujutus isiklikust meelest. Näeme, et meelemõistuse esimene kiht põhineb aistingulistel muljetel. Teine kiht on samskara’d, millel me eluvoolus minna ei lasknud. Sellisele aluspõhjale rajasime väga isiklikud meeldib/ ei meeldi mõttemustrid ning arusaamad, kuidas maailma oma tahte järgi painutada. Need meeldib/ei meeldi mustrid on nii tugevad, et imevad enda loodud elumudelisse kogu teadvuse. Tegelikult oleme niivõrd selle kütkes, et moodustub iseenda minapilt.
„Mina olen see, kellele meeldib see ja ei meeldi too, ja mul on tõsi taga, et saada, mida tahan.“ Oleme selles mullis nii kinni, et ei teadvusta endale, et meie sees on keegi, kes kõike seda vaatab. Aga on – kuidas me muidu teaksime, et see toimub?
Sa oled enda sees, ja sul on võime luua mõtteid. Ütle kohe oma peas „Tere!“. Ütle aina uuesti ja uuesti. Miski su sees ütlebki seda, eks ole? Kui sa poleks tahtlikult seda sõna öelnud, siis see poleks su peas olnud, või oleks? Sul on päris kindlasti võime tahtlikult panna oma mõistus mõtteid looma. Üldiselt on kaks hästi eristatavat mõtete rühma: tahtlikud mõtted ning automaatsed (tahtmatud) mõtted. Me uurime esimest mõtete rühma ja nagu nimigi ütleb, on tegemist tahtlikult loodud mõtetega.
Sa saad tahtlikult mõtteid luua kahel erineval viisil. Saad luua kuuldavaid mõtteid hääle kaudu oma peas, mis sinuga kõneleb, öeldes „Tere!“, ning võid vaimusilmas visualiseerida. Näiteks, kujuta just praegu paati ette. Kas näed seda vaimusilmas? Nüüd visualiseeri suurem paat, ja seejärel üks veelgi suurem paat. Kujutle „Queen Mary’t“. Sa ei näeks vaimusilmas paati, kui sa poleks seda tahtlikult sinna mananud. Jällegi, näeme siin, et ilmselgelt on sul võime panna oma mõistus mõtteid looma.
Tahtlike mõtete kõrval on veel teine mõtete kategooria: automaatsed ehk tahtmatud mõtted. Need on mõtted, mille loomise suhtes sa spetsiaalset otsust pole teinud – nad kargavad ise sulle pähe. Kui nad juba kohal on, võid neile tähelepanu pöörata, kuid sul polnud eesmärki neid luua, nii nagu paadi puhul oli.
Suur osa su mõtteist on automaatselt tekkinud. Sõidad mööda tänavat ja naudid päeva, ja su peas hakkavad mõtted iseenesest üles kerkima: „Miks ma ometi neid asju pidin ütlema? Kui ma poleks neid öelnud, oleksime ehk siiani koos. Samas on see vähetõenäoline – meil olid juba enne probleemid.“ Sa ei sunni tahtlikult mõistust neid mõtteid looma. See on see hääl su peas, mis oma juttu ajab. Kui kahtled selles, et see kõik juhtub iseenesest, püüa seda jutuvoogu mõneks ajaks peatada. Üsna pea mõttevoog jätkub.
Ütleme, et keegi pidi sulle kell kolm helistama ja poole neljaks pole helistanud. Mis toimub nende kolmekümne minuti jooksul? Su meel hakkab ise mõtteid looma. Sa pole teinud tahtlikku otsust: „Tahan nüüd muretsema hakata. Hea küll, mõistus, hakka muremõtteid veeretama. Kas ta sattus õnnetusse või teeb ta seda nimme?“ Sina seda ei tee. Sellega tegeleb su meel täiesti ise. Need pole isegi tähtsad mõtted, lihtsalt kahjulikud. Nad rikuvad su pooltunni ära. Tekib küsimus, kui nagunii ootad kolmkümmend minutit selle inimese kõnet, siis miks tahad oma olemise sel ajal masendavaks muuta? Põhimõtteliselt ei tahagi. Su meel teeb seda sinu eest.
Kui oled tähelepanelik, näed, et mõistus loob need mõtted täiesti ise. Neid aina tuleb ja tuleb. Jälgi ennast kas või duši all. Jälgi end autot juhtides. Jälgi end tööpausi ajal. Sa näed, et mõistus on lakkamatult mõtete loomisega ametis. Isegi siis, kui keegi sinuga räägib, võivad sõnad kuulmismeele kaudu siseneda, sina aga ei kuula neid päriselt. Kuulad ka oma mõistuse reaktsiooni.
öeldule. Mõtled näiteks: „Ma pole sellega nõus. Mina ei teeks kunagi nii.“ Su mõistus pööras kogu selle asja sinukeskseks, hoolimata sellest, et teine ei rääkinud sinust. Kui jälgid neid automaatselt loodud mõtteid, näed neid ulatumas naljakaist kuni hirmsateni. Kõigele vaatamata, kas ikka on väga arukas oma peas lakkamatult sellist müra hoida? Kui vaevud süvenema, näed, et ei ole.
Kust need mõtted tulevad? Miks tegeleb mõistus mõtete loomisega, kui sa ise neid tahtlikult ei loo? Kui säilitad endas samskara’d, lõpetamata mentaalset ja emotsionaalset mustrit, ei jää see muster sinusse rahulikult istuma. Mis iganes kunagi su sisse ladustatud sai, kas siis sinu vastuseisu või just klammerdumise tõttu, see püüab vabaneda. See on energeetiline reaalsus, nii nagu seda on Newtoni kolm seadust. Energia ei saa samskara’sse paigale jääda, kui sa just lakkamatult ei rakenda vastandjõudu selle sinna surumiseks. Just seetõttu kargabki see kogu aeg pinnale.
