Katkend raamatust “Kaneelimaja ja paradiisiaed”
Esimene aiapidu, 22. mai 2020
Mu kihlatu viis päeval lammutatud kuurikatusest jäänud eterniiditükkide kuhja jäätmejaama ja tõi asemele aiamööblikomplekti kaheksale, mille eelmine elu oli möödunud tema Tamula rannabaari terrassil.
Pärast hakkasin mõtlema, et ma vist isegi mäletan seda mööblit umbes kümne aasta tagusest ajast – äkki istusin siis Võrus kursaõel külas ja koos rannas peol käies mõnel neistsamadest toolidest, unistades isiklikust maamajast ja aiamööblist? Ma olin tollal vist üsna värskelt avastanud vaimsest kirjandusest kohaloleku ja manifesteerimise kontseptsiooni, tundus põnev ning katsetasin seda, kuidas jaksasin. Esialgu küll kiirete tulemusteta, aga ma olen varemgi kogenud, et lase soov lahti, veel parem, unusta täitsa ära – ja see täitub kohe! Universumil on selline krutskitega huumorimeel, et ma üldse ei imestaks, kui ta toimetas mulle aastaid hiljem terrassile samad toolid, millel istudes kunagi endale maakodu võlusin!
Korjasin aiast helesiniseid meelespäid, kombineerisin neist ja toominga valgeid õiekobaraid täis okstest korterist leitud kolmeliitrisse purki lilleseade, õhtul lisasin veel päikesekollaseid võililli. Väga ilus ja mõnus istumisnurk tekkis sinna noore kase alla, riiulist ja vanast uksest kombineeritud laua ümber!
Minu visiooniga kattuvaid täiuslikke maakodu veiniklaase ma Võrust ei leidnudki, Tallinna Home4you’st küll, aga nad ei tahtnud neid posti panna. Sõbranna tuli õnneks samal päeval lõunasse, nii et ostis kaheksa pokaali ära ja tõi mulle Kanepisse, käisime seal neil autoga vastas. Seejärel läksin Selverisse šampanjat ostma ja avastasin Mummi logolt krooniga kotka, mis tundus märgikuningannale muidugi märgiline (mind kutsuti väiksena Tibutriinuks, vabalt võisin ju kotkatibu olla!). Ostsin ka veidi söögikraami, sättisin kõik valmis ja pesin me tollases Katariina allee kodus klaasid üle. Pool seitse sain pubist juustuvaliku, kuhu mu kihlatu eks oli veel maasikaid lisanud – väga kena!
Paradiisiaias sättisin šampanja ja veinid mu vanavanemate hiljuti müüdud majapidamisest pärit valgesse külma veega täidetud ämbrisse, uuskasutuspoest ostetud vanast kardinast pitslina lauale, täiendasin lilleseadet, lisasin küünlad, klaasid… imeilus sai kõik! Istusin päikese käes ja nautisin, koeraga jalutamas käinud kihlatu tuli poole kaheksa paiku, avas šampanja ja jõime esimesed klaasikesed. Ma olen pidanud seda oluliseks, kellega ma kuskil mingeid esimesi asju teen. See tuli mulle aasta hiljem Viljandi folgil meelde, kui sõber valmistus oma värskelt renoveeritud imekaunist vanalinnakorterit esimest korda välja rentima ning et tal ka kripeldas esimese öö õigus, siis käisime eelmisel õhtul kahekesi seal šampanjat joomas ja korterit niiviisi sisse õnnistamas.
Kihlatu läks edasi, peagi saabusid juba mu naistepeo külalised, neli imelist naist. Üks neist tõi kingiks kastitäie pleede ja küünlaid, nii armas!
Nii me seal siis tähistasime kuu aja möödumist mu Võru korteri ostust – klaasid kõlisesid, küünlaleegid võbelesid, istusime kaunites kleitides pehmetel patjadel ja mul oli kristallidest mala kaelas. Ajasime juttu ning naersime, tõmbasime ingli- ja jumalannakaarte, sõbranna kaasa toodud armastuse- ja küllusekaarte ka. Suurepärane viis täiskasvanuellu mängulisust lisada! Mul oli hästi lõhnavaid eeterlikke õlisid, mida määrisime randmetele, et kõik meeled oleksid lummatud. Hiljem sõnastasime soove, sest kella kaheksa paiku õhtul oli kuuloomine ja see ühest raamatust avastatud mõte, et just siis on eriti võimas hetk soove kirja panna, on mulle alati meeldinud. Stanfordi ülikooli lõpetajatega tehtud teadusuuring kinnitas ka, et oma eesmärgid kirja pannud inimesed saavutavad need palju suurema tõenäosusega.
Helistas ühe sõbranna sõbranna ja astus spontaanselt läbi, teise sõbranna vend tõi meile hiljem veini juurde. Üks naistest lahkus varem, tal oli miski külaline ja romantika vist. Tema õde läks ära hiljem ja me ülejäänud alles enne keskööd, kui temperatuur juba viie kraadi juurde kukkus – maiööd.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Katariina Tammerti raamatust “Kaneelimaja ja paradiisiaed”.
