Kui ta oli kolledži lõpetanud, hakkas ta sõpradele naljatledes ennustama nende edu esimestel töökohtadel, tulevast edukust ja rikkust. Kuna tema ennustused läksid täppi, hakkas tema kuulsus levima. Siinkohal ta rõhutab, et ta rakendas “ennustamisel” pigem teadust kui selgeltnägemist.
Kõigepealt planeeris ta ringkäigu oma tulevikku teadva tahtva inimese koju. Ta jalutas ringi, kommenteeris inimeste mööblit, küsis piltide ja seinakaunistuste kohta. Mõnikord arutas ta isegi pisiasju nagu käterätikute värv, kuid see kõik oli ainult tähelepanu hajutamiseks – päriselt otsis ta vaid kahte võtmeasja, sest vaid need kaks asja said ennustada inimeste finantstulevikku.
Pärast ringkäiku ta istus maha ja ütles oma hinnangu, mille peale osad inimesed olid kurvad, osad õnnelikud. Aja möödudes tema maine üha kasvas, nagu ka nende arv, kes üritasid välja nuputada, kuidas ta seda tegi.
Mõned arvasid, et nad said saladusele jälile ning üritasid teda petta. Näiteks kuna teati, et ta oli tervisliku eluviisiga, siis inimesed panid meelega värsket toitu külmkappi ja lauale või tõstsid sportimisvarustuse nähtavale kohale. Üks tüdruk oli isegi oma köögi nii puhtaks küürinud, et mustuse pelgajad oleksid võinud põrandalt süüa. Üks mees kulutas üüratut raha, et täita oma korter taimedega. Kõik nad üritasid olukorda mõjutada, et maagiliselt muuta oma tulevikuõnne. Ilmselt need muutused aitasid nende elukvaliteeti parandada küll, aga need polnud siiski asjad, mida Halpern otsis. Need kaks asja, mida ta otsis, pidid olema sellises tasakaalus, et üks on suur ja teine väike.
Nimelt olid need kaks asja nende raamatukogu ja televiisor. Kui nende raamatukogu oli suurem kui nende televiisor, siis inimesed said tõenäoliselt edukamaks. See pidas eriti hästi paika, kui nende raamatukogus andsid tooni mitte ilukirjanduslikud raamatud, vaid just teabe ja ainekirjandus. Halperni sõnul on rikkamatel inimestel, keda ta teab, väikesed televiisorid ja suured raamatukogud.
Seda mõtet kuulis ta aga juba 1980-ndatel motivatsioonikoolitaja Jim Rohni käest: “Vaestel inimestel on suured telekad, rikastel inimestel on suured raamatukogud.” Konfutsius aga oli selle tõeni jõudnud juba kõvasti varem, öeldes: “Ükskõik kui tegusaks sa ennast ka ei pea, sa pead leidma aega lugemiseks, või loovutama ennast sinu enda valitud ignorantsusele.”
See test töötas küll pikka aega, aga viimasel ajal on hakanud asjad muutuma. Mitte testi põhimõte, vaid selle läbiviimise meetod ei ole enam nii kindel. Seda põhjusel, et üha rohkem on inimeste raamatud kolimas ümber digitaalsele kujule ning vaadates inimese suletud sülearvutit või nutitelefoni ei ole võimalik hinnata, kui palju ta loeb. Selle võrra on aga inimestel lihtsam ennast harida.
Siin on ka väikene test endale – kas sinu televiisor on suurem kui sinu mitte-ilukirjanduslik raamatukogu? Kas sa veedad rohkem aega vaadates mõttetuid telesaateid või harid ennast elumuutva informatsiooniga?
Asi on selles, et tänapäeval on meil piiramatu ligipääs informatsioonile kõigest hiirekliki kaugusel, aga inimesed tihtipeale kipuvad unustama, et internetti saab kasutada ka enda arendamiseks ja õppimiseks, mitte ainult sotsiaalvõrgustikus piltide jagamiseks või kassivideote vaatamiseks.
Muidugi on ka oma aeg meelelahutusel, aga pisiasjade üledoseerimine võib olla hävituslikum kui me mõistame. Liiga palju on neid inimesi, kes töölt tulles istuvad igal õhtul teleka ette ning lülitavad oma ajud välja, kui nad võiksid hoopis uurida, kuidas olla produktiivsemad, süüa tervislikumalt või õppida oskuseid, mis aitavad nende elu parandada.
Mida teha siis, kui vaatadki telerit rohkem kui loed? Selle kõigega on lihtne alustada – kasvõi määra endale iga päev kindel pooltund, kus sa loed raamatut või uurid internetist millegi kohta, mis sind huvitab. Alguses võib sul olla tunne, nagu sa jääksid millestki ilma, kuid see tegelikult nii pole. Peagi hakkad sa rõõmuga ootama oma õppimisaega. Lisaks võid kindel olla, et õpitu on põnevam kui mõni tõsielusaade, millel pole päriseluga ju mingit pistmist.
Allikas: www.telegram.ee
