Kaitsemaagia tagab turvalisuse meie endi väljamõeldiste ees?

Kaitsemuistendite uurimist alustas Hiiemäe üle 20 aasta tagasi, keskendudes esialgu katkupärimusele ja eelkõige sellele, kuidas käsitletakse surma ja hirmuga seotud teemasid. Folkloristiga vestles Tartu ülikooli ajakiri hirm tuleb peale, ta läheb muudkui paanikaga võideldes edasi ja jõuab lõpuks metsast välja. Siis selgub, et ta nägi iseenda varju, sest kuu paistis ja nii tekkis tunne, nagu mingisugune vari jälitaks teda.”Hiiemäe on täheldanud, et selliseid kogemusi hiljem teistega jagades võidakse neile anda teistsugune värving. Inimene võib end metsas olemise hetkel tunda väga abitu ja hirmununa, kuid tihti lisab ta seda lugu edasi rääkides juhtunule juurde huumorinoodi, paisutab mõnda pisiasja üle ja esitab seda lõpuks siiski vaatenurgast, nagu ta oleks olnud olukorra peremees. “Seesugune olukorra sõnastamine aitab luua tunde, et ta ei jäänud olukorrale abitult alla, vaid haldas olukorda ja teadis, mida teha.”Hiiemäe jaoks oli kaitsemaagia uurimisel kõige üllatuslikum see, kuivõrd kõikehõlmav selle kasutamine tegelikult on. “Kui vaadata tagasi vanimatele figuraalsetele arheoloogilistele leidudele Eestis või mujalgi, siis on arheoloogid sageli oletanud, et neil oli mingisugune kaitsemaagiline tähendus.””Kaitse on ilus sõna ja neid rituaale tehes tunnebki inimene end kaitstult. Samas vihjab kaitsmine ikkagi sellele, et kusagil on rünnak, sest muidu ei peaks end kaitsma.” Inimeste alateadvuses on jätkuvalt hirm ootamatuste ja rünnakute ees ning seetõttu tuntakse, et end tuleb kuidagi kaitsta.Rituaalid muutuvad ajasPaljud kaitserituaalid püsivad aastasadade jooksul praktiliselt muutumata, sealsamas osad neist kaovad.