Sõltuvusering
Kaire: “Mina end alkoholiga ei lohuta. Mina söön. Nagu öeldud, minu kehakaal väljendab seda, mis seisus ma omadega vaimselt olen. Näitleja, koolitaja ja kogemusnõustaja Aigi Vahing tutvustas mulle sõltuvuseringi, mis on piltlikult öeldes nagu kella sihverplaat. Kui kell on 12, hakkan tubliks, st hakkan jälgima, mida söön ja joon. Edasi tulevad juba sisse väikesed error’id. Seltskonnas võtan näiteks ühe klaasi alkoholi. Väike error, aga saan ikka rea peale tagasi. Kui jõuan kella 3 peale, siis, oh fuck it, dieet murdub. Tunnen, et ma ei oska, ma ei suuda, ma ei taha. Kõik on pekkis, hakkan ennast süüdistama ja endale ette heitma, et miks ma hakkama ei saanud. Nii jõuan kella kuueni välja. Siis tulevad ehk mõned sõbrannad, kes hakkavad toetama, et alustaksin uuesti. Hakkan koguma end sealt kandist ja siis jõuan jälle kella 12 peale üles. Nii tahaks tubli olla. Kõik hakkab jälle otsast peale. Selline ring mul ongi. Ma pole täpselt jälile saanud, kui palju sõltub sellest, mida ma reaalselt teen või ei tee.”
Selgitan Kairele Eesti holistika ema Marina Paula Eberthi sõnadega (M. P. Eberth “Kaassõltuvuse vangist vabaks!”, Tallinn, 2014, õppematerjal), et tema poolt nimetatud sõltuvuseringi võib kutsuda ka kannatuse suletud ringiks. Mingis olukorras lapsepõlves, aga ka hilisemas elus, oleme kogenud pettumust. Meie vajadused on jäänud rahuldamata, meid pole aktsepteeritud sellistena, nagu oleme. Valu on olnud nii suur, et oleme pidanud paremaks kogu asja unustada. Kuigi mälestus neist sündmustest pole enam täpselt meeles, asub see nüüd alateadvuses. Valu ei kao aga kuhugi, kuigi inimene pole selle olemasolust enam teadlik. Juhime oma tähelepanu valust eemale, õpime leidma rahuldust muude asjade ja tegevuste läbi. Iga kord, kui valu läheneb teadvuse piirile, peab selle uuesti alla suruma alkoholi, toidu, seksi, töö, treeningu, suhete või muu taolisega. Sõltuvuse põhjuseks on valu eest põgenemine. Sõltuvus paneb inimese iseenda eest ära jooksma. Ta jookseb ära selle juurde, millest ta sõltub. Sellise põgenemise põhjus on üsna selge ja lihtne: inimene tahab vältida valu oma elus ja põgeneb kõige eest, mis ta elus pole kaugeltki selline, nagu ta tegelikult tahab.
Millised on sinu suurimad kaalukõikumised ja nende emotsionaalsed põhjused? Kaire: “Mul on 20 kg üles alla. Kui +20 kg jälle tekib, siis hakkan sellega tegelema. Olen kogenud, et ma võin päris pikalt tegevusetuna +20 kg peal püsida ja ennast jõuetult peedistada, aga siis äkki tuleb mulle uus vägi sisse ja ma hakkan kaalu langetamise suunas tegutsema. Selliste kaalukõikumiste taga on stress ja enese väärtustamise teema. Mingi hetk suudan ma end väärtuslikuna tunda, aga siis jälle annan endale kohe kuuma. Hakkan ennast seestpoolt sööma. See on mingi hetk, kus tajun seda ja mulle tundub see nii loomulikuna, suisa harjumuspärase keskkonnana. Vahel nutan muidugi patja ka, aga üsna harva. Nutma paneb mind enesehaletsus. Endast on kahju, et olen selles tumedas kohas. Olen tundlik teiste hinnangute suhtes. Mul on tunne, et teiste arvates ma ei sobi, et ma pole küllalt hea. Täna mulle keegi nii otse enam ei ütle, aga see tunne on pärit ajast, kus seda mulle sageli selgelt väljendati. Minu päritoluperekonnas arvestati väga sellega, mida teised arvasid.”
Sinu elu ja eneseteostus on laval. Seal näitad oma säravat palet. Millal ilmutab end see teine Kaire – sinu varjupool, kui tuled koju ja tunned, et tahad patja nutta?
Kaire: “Keikad (esinemised erapidudel) toidavad mind emotsionaalselt positiivse energiaga päris pikaks ajaks. Seetõttu keikalt koju tulles olen ülevas meeleolus. Kui keikade vahel tekib pikem paus, siis on mul oht auku vajuda. Ükskord jõulude ajal see minuga nii juhtuski. Langesin depressiooni.”
Raamatu esitlus toimub kolmapäeval, 7. oktoobril kell 18 Tallinnas Solarise Apollos ja neljapäeval, 8. oktoobril kell 17.30 Tartu Kaubamaja Apollos.
