Üks klassikalistest lootust ja hirmu käsitlevatest budistlikest õpetustest puudutab midagi, mis on tuntud kui kaheksa maist dharmat. Need on neli vastandite paari – neli tunnet, mis meile meeldivad ja millest me sõltuvusse satume, ning neli tunnet, mis meile ei meeldi ja mida me püüame vältida. Peamine on siin sõnum, et kaheksa maise dharma lõksu sattudes tuleb meil kannatada. Esiteks meeldib meile nauding, oleme sellest sõltuvuses. Selle vastandina ei meeldi meile valu. Teiseks meeldib meile kiitus, see põhjustab meis sõltuvust. Me püüame vältida kriitikat ja süüdistusi. Kolmandaks meeldib meile kuulsus, see seob meid endaga. Meile ei meeldi häbistatud saada ning me püüame seda vältida. Ja lõpuks, me oleme sõltuvuses saavutamisest, oma tahtmise saamisest. Meile ei meeldi kaotada seda, mis meil on.
Selle ülilihtsa õpetuse kohaselt hoiab nende nelja vastandite paari – nauding ja valu, kaotamine ja saavutamine, kuulsus ja häbi, kiitus ja süüdistus – mõju alla sattumine meid kinni sansaara valus. Kui tunneme end hästi, mõtleme tavaliselt kõigest meeldivast – kiitusest, saavutusest, naudingust ja kuulsusest. Kui aga tunneme end ebamugavalt, ärritunult ja tülpinult, keerlevad meie mõtted ja tunded ilmselt kusagil valu, kaotuse, häbi või süüdistuse ümber. Võtkem näiteks kiitmise ja süüdistamise. Keegi tuleb ja ütleb meile: “Sa oled vana.” Kui me juhuslikult tahamegi vanad olla, tunneme end selle peale hästi. Meile tundub, nagu oleks meid kiidetud. See valmistab tohutut naudingut, tundub, nagu oleksime midagi saavutanud, nagu oleksime kuulsust kogunud. Kujutlegem aga, et oleme aasta otsa kortsudest vabanemisega vaeva näinud ja püüdnud oma lõuajoont pinguldada. Sel juhul tunneme end solvatuna, kui meid vanaks nimetatakse. Meile on tehtud etteheiteid ning sellega kaasneb ka valu. Isegi sellest õpetusest pikemalt rääkimata võime näha, et paljud meie meeleolukõikumised seonduvad toimuva meiepoolse tõlgendamisega.
Meeleolumuutusi lähemalt uurides selgub, et alati on olemas mingi käivitaja. Kanname endaga kaasas subjektiivset tegelikkust, mis on meie tunnete pidevaks tõukejõuks. Tasub kellelgi vaid öelda: “Sa oled vana” ja me satume mingisse meeleseisundisse – õnnelikku või kurba, rõõmsasse või vihasesse. Mõne teise inimese jaoks võib sama kogemus aga olla täiesti neutraalne. Sõnu räägitakse, kirju saadakse, telefonikõnesid tehakse, toitu süüakse, asjad toimuvad või ei toimu. Me ärkame hommikul, avame silmad ning päev läbi toimub midagi, kuni uuesti magama heidame. Ka unenägudes juhtub igasuguseid asju. Kohtume seal öö otsa erinevate inimeste ja olukordadega.
Kuidas me toimuvale reageerime? Kas oleme teatud liiki kogemustest sõltuvuses? Kas tõrjume ja väldime teisi kogemusi? Kuivõrd oleme nende kaheksa maise dharma vangistuses? Iroonia peitub selles, et eelnimetatud kaheksa maist dharmat on meie endi väljamõeldised. Mõtleme need välja vastusena meiega maailmas toimuvale. Neis endis puudub igasugune konkreetsus. Kummalisem veel – ka meie ise pole midagi eriti kindlat. Meil on endast mingi arusaamine, mida hetk hetke järel taasloome ja automaatselt kaitsta püüame. Ent kaitstava mõiste sisu on küsitav. Kõik on “palju kära eimillestki” – justkui ponnistused haihtuva pettekujutelma ümber. Me võime püüda need naudingu ja valu, saavutuse ja kaotuse, kiituse ja süüdistuse, kuulsuse ja häbistatuse tunded mingil moel välja juurida. Kuid otstarbekam oleks neid tundma õppida, uurida, kuidas need meid õnge võtavad, kuidas meie reaalsustajule tooni annavad. Näha, et need polegi nii kindlad. Siis aitavad kaheksa maist dharmat meil nii targemaks kui ka lahkemaks ja rahulolevamaks saada.
Esiteks, mediteerides võime märgata, kuidas tunded ja meeleolud haakuvad mingi kaotuse või saavutusega, kiitasaamise või süüdistusega ja muu sellisega. Võime märgata, kuidas mõnest lihtsast mõttest, lihtsast energiast võrsub kiiresti täies õies nauding või valu. Loomulikult peame olema selleks piisavalt kartmatud. Tahaksime ju, et kõik langeks naudingu/ kiituse/kuulsuse/saavutuse poolele. Tahaksime tagada, et kõik kujuneks meie kasuks. Kui me aga tõepoolest lähemalt vaatame, siis näeme, et meil puudub toimuva üle igasugune kontroll. On lihtsalt erinevad meeleolukõikumised ja tundereaktsioonid, mis lõputult tulevad ja lähevad.
Mõnikord leiame end äärmiselt dramaatilisest seisust. Sama vihased oleksime siis, kui keegi oleks tuppa sisenenud ja meile kõrvakiilu andnud. Võime end siis äkitselt tabada mõttelt: “Ootoot, mis siin toimub?” Vaatame lähemalt ja taipame, et meil on ilma igasuguse põhjuseta tunne, justkui oleksime midagi kaotanud või oleks keegi meid solvanud. Me ei tea, kust see mõte pärineb, ent siin me oleme – taas kord kaheksa maise dharma õnge läinud. Võime samal ajal seda energiat tunnetada, anda oma parima, et mõtted hajuksid, ning ennast rahule jätta.
Kõigi nende sekelduste ja murede taga on avar taevalaotus. Saame sealsamas keset möllu kõigest sellest loobuda ja lõdvestuda. Võime ka olla üdini haaratud õndsast, nauditavast fantaasiast. Vaatame lähemalt ja taipame, et meil on ilma igasuguse põhjuseta tunne, justkui oleksime midagi saavutanud, võitnud, millegi eest kiita saanud. Esilekerkiv pole meie kontrolli all, see on ennustamatu nagu unenäopildid. Aga sealt see tuleb ja me oleme taas kord kaheksa maise dharma õnge läinud.
Allikas: Maitri – enda suhtes armastava lahkuse ja tingimusteta sõbralikkuse arendamine
Kõige kokkuvarisemine on ühtviisi nii proovikivi kui ka tervenemise allikas
Häirijatest vabanemine: vähem on rohkem
