KAHE ADMIRALI LOOD
1951. aasta kevad, Ameerika Ühendriigid
USA admirali McDonley lugu, mida meenutab sõjaajaloolane
1951. aasta kevad, Lõuna-Hiina meri, laevastiku komandöri toolis on 190 cm pikk nägus admiral Steve McDonley (Mac). Alumisel korrusel laeva kapten ja valveohvitser ning kaheksa korrust allpool lennukikandja lennutekk. Sellel hiigellaeval on kõige kogenum personal, kõige moodsamad relvad, mis eales kasutatud. Kell oli 21.30, taevas oli kristallselge, nii selget ja vaikset merd ei mäletanud keegi.
Vaikse ookeani suurim merejõud – planeedi suurim lennukikandja USS Coral Sea, 97 tuumavõimekusega lahinglennukit Douglas A-3 Sky Warrior, 2 ristlejat, 4 hävitajat ja ründeallveelaev. Mac oli endine lahinglendur, täna üks parimaid lahingukomandöre laevastikus, sõjaväeringkonna lipulaeval.
Komandör kapten Bob Corson ütles: “On väga ilus õhtu, kuid kummaliselt pime, admiral.” “On tõepoolest,” vastas Mac ja samal hetkel lõi kogu lennutekk briljantselt helendama. See valgus skaneeris ookeani ja kõiki seitset laeva. Corson küsis: “Kas teatan peastaapi? Söör, meie radariekraanid on pimendatud, mis toimub, päike tuli välja, päev tuli tagasi, dirižaabel kukub meile peale?” Hetk hiljem: “Erakordselt suur silindriline objekt on meie kohal 400 jala kõrgusel lennukikandjast. Mõõtemeeskond tuvastas, et objekt on üle 8000 jala pikk ja 500 jalga lai.”
Koguneti laevade tekile. Tundus, nagu oleks sume suvepäev. Kapten ja tegevohvitser küsisid uuesti: “Kas teatame peakorterisse?” Nad said vastuse admiral Macilt, kes vaatas taevasse tagasipaindunult ja ütles pead raputades: “Ei, ja ärge laske välja lahinglennukeid!” (“Negative, and don’t launch the fighters!”) Mac andis au ülemale jõule nende peade kohal. Kõik see kestis 9 minutit ja toimunut jälgis 5000 meremeest.
*
2000. aasta kevad, Venemaa
Venemaa sõjamerelaevastiku ülemjuhataja admiral Tšernjavini lugu
Oli hilishommikune aeg, enne kella kümmet. Meie Vaikse ookeani laevastiku mahukad jõud olid Jaapani meres positsioonidel, et alustada suurõppust. Lennukikandja ja ristlejad, allveelaevad ja arvukalt pealvee tugiteenistuse laevu. Ilm oli laitmatult ilus, õppuseid vastu võtva admirali meeskond oli rahulikult pinges. Komandosildadel vahetati rutiininfot ja korraldusi, sajad ohvitserid olid tegevusvalmis, kui levis teade kindlal asimuudil mitme kilomeetri kaugusel merepinnal toimuvast anomaaliast. Merepind oli hakanud võimsalt kobrutama, oli mulje, nagu toimuks hiigelalal keemine. Korraga sööstsid merepinnast üles pool tosinat hõõguvpunast kera ja seejärel oli näha merepinnast üles tõusmas gigantset alumiiniumiläikelist silindrilist objekti. Pinge tõusis haripunkti, sündmuse erakordsus süvenes. Kõik toimus peaaegu helitult.
Komandosildade aparatuur registreeris tundmatu päritoluga silindrilise objekti pikkuseks 1,2 kilomeetrit. Jämeda korpusega gigantne objekt tõusis aeglaselt vertikaalsuunas üles ja jäi mere kohale, mis all endiselt “kees”. Eskortivad objektid sooritasid nagu mitu kontroll-lendu ümber emaobjekti, et seejärel kogu komplektiga kõrgustesse tõusta ja väga suurel kiirusel taevasinasse sulada.
*
1961. aasta 2. veebruari hommikul liikus 50 objektist koosnev armaada Nõukogude Liidust Euroopa suunas. Korraga pöördusid objektid põhja, enne kui liitlaste ühendatud relvajõudude peakorter (SHAPE, Supreme Headquarters Allied Powers Europe) jõudis tuumaalarmi käivitada. See oli põhjuseks, miks SHAPE andis korralduse sooritada ufouuring, mis lõpuks vältas kolm aastat: 1961-1964. Raport kandis nime “Võimaliku sõjalise ohu hinnang liitlasvägedele Euroopas”. Lõppotsus oli vapustav. Autorid kinnitasid absoluutse veendumusega, et meid on aktiivselt külastatud vähemalt nelja maavälise tsivilisatsiooni poolt tuhandete aastate vältel. Mitmed vaatlused, kus tegu oli inimtaoliste, hästi kohalikku keelt valdavate tulnukatega, kes väljusid taldrikukujulistest laevadest, olid sedavõrd hästi dokumenteeritud, et tõsiselt “elektriseerisid” armeejuhte. Kõik see tähendas ju seda, et tulnukad võiksid liikuda ka Pentagoni koridorides, ilma et neid ära tuntaks. Paul Hellyerilt on pärit ka mõiste “laiem reaalsus”.
Autor: Igor Volke
Katkend on pärist kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Igor Volke raamatust “Täiendatud ufopäevikud”.
Kuula ufoloog Igor Volket sirvimas Eesti värvikamaid ufopäevikuid saatesarja “Hallo, Kosmos!” seitsmenda sünnipäeva avalikul salvestusel täna kell 14 Raadio 2s ja SIIT.
