Miks öelda harjumuspärase jaanipäeva asemel leedopäev? Nimetus ‘jaanipäev’ on jälg kiriku omaaegsest katsest anda põlisrahvaste suvisele pööripühale kristlik tähendus. ‘Jaan’ on ju rahvalik mugandus juudi ‘Johannesest´. Vähemalt meie maal äpardus tollane katse täiesti. Ja kuna meil on heameel tõdeda, et leedopärimus on maausuline, võiksime seda püha nimetada kenas maakeeles.
Ilmselt ei saa me kunagi teada, kas Muhus kaasajani tuntud ‘leedu-leedo’ on kohalik sõna või oli kunagi kasutusel kogu Maavallas. Võimaliku üldise kasutuse kasuks kõneleb seik, et sõna leedo on mingil määral seotud Läti liigoga. Seoseid võib aimata soomegi keelega, kus lieto tähendab mahedat ning õrnast.
Leedol on muidki maakeelseid nimetusi – suvine pööripäiv, suvepööripäev, pyäripääv, päevakäänak, päiväkäänäk, päiväkäändjäne, päevapesa, pesapäev ja suured päevad. Suvisted ja suvehari kui muistsed leedopäeva nimetused jäävad kahjuks siiski vaid oletusteks.
Aeg. Pool aastat järjest, alates uue ajastaja päevast (25. XII), on päevad läinud pikemaks. Nyyd on päike keskpäeval taevalael kõige kõrgemal ja tema võim on kõige kangem. Pööripäeva paiku on päevad yhepikkused – päike on pesas. On suured päevad.
Leedo on suvine pööripyha – päevakäänak. Maa pöörab end. Siitpeale lähevad päevad lyhemaks ja ööd pikemaks. Leedo on elurõõmu ja jõukogumise aeg. Leedotuled on ju rõõmutuled. Paljugi mis praegu ette võetakse, on seotud sellega, et päikese ja kõige elava jõud on parasjagu väga suur. Nyyd on paras aeg koguda jõudu enesele, oma karjale ja põllule. Suured päevad on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja ravimtaimede kogumiseks.
Ettevalmistused. Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Kes teeb koduõlut, peaks selle käima panema nädal-paar varem. Kellel on kodus piimakari, varub nädala jooksul piima ning valmistab sellest kohupiima, sõira ja võid. Lõke tuleks valmis seada päev-paar varem ja kindlasti sinna kus tuld varemgi tehtud.
23.06. Tehakse pyhadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Kariloomad ehitakse karjamaal pärgadega ja aetakse varakult koju. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi pistetakse majaräästasse ja nendega ehitakse kiiged. Kaseokstest võib teha suurema ringi ymber tule. Kõik kodused tööd ja talitused lõpetatakse aegsasti.
Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju leedopäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel jalg kannab. Esiteks seepärast, et leedotulel käimine toob suurt tulu ja teiseks seepärast, et leedotulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Ja tulele peaks minema just jalgsi, sest seegi toob tervist. Igayks peaks tulle viima kasvõi raokese.
Ammustest aegadest peale tehakse leedotuld kahte moodi. Esiteks metsas, lohu sees, vaikselt oma perega. Teiseks avalikult ja võimalikult avatud ja kõrgel kohal. Kuna leedotuli õnnistab sinnamaani, kuhu ta paistab, pannakse väiksem tuli tihtipeale posti otsa. Enne rahva kogunemist pannakse põlema väike tuli – ‘kutsesõnn’. Suur tuli syydatakse siis, kui rahvas on juba koos.
Leedoõhtune söömaaeg peetakse tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis maetakse maha.
Kyllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga sellised: “[—] Jaanilaupäeva õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ymber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ymber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda pyha saladust ei julgenudki teised tähele panna -, viis ohvrikivi peale ja ytles: “Maa ema, sa andsid mulle, nyyd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.”
Kuna leedotulel on suur võim, võetakse sellest tunglaid koju kaasagi. Nendega saab suitsutada kariloomi, keda tulele ei saanud viia ja kogu majapidamist. Ikka selleks, et oleks tervist ja õnne.
Leedokaste on imelise väega. Ta annab elujõudu, ravib igasugu haigusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud leedokaste säilib kasvõi 50 aastat. Leedokastes võib alasti pyherdada. Kastet võib koguda valge puhta linaga ja väänata välja mingisse nõusse. Muidugi ei või seda teha pesupulbri ja kraaniveega pestud linaga ega ka teiste nähes.
24. pärnakuud on samuti pyha. Tööd ei tehta, tube ei pyhita. Käiakse omaste kalmudel ja kylastatakse sugulasi. Kalmudel ka syyakse. Vanasti ehiti kaseokstega sõiduvankrid, nyyd võiks ehtida ju ka autosid.
Et tule ääres oleks mõnus:
1. Koristage enne tulele minekut kodu, ehtige see kaskedega ning käige saunas.
2. Minge tule juurde võimalikult pikk maa jalgsi, ihult ja hingelt puhtana, see on meie rahva palverännak.
3. Igaüks peab võtma tule jaoks kaasa kasvõi raokese, iga pere peab tooma sööki ja jooki.
4. Tehke tuli võimaluse korral sinna, kus seda juba vanasti on tehtud.
5. Pange tulle üksnes puid ja muud puhast looduslikku ollust.
6. Jagage tulega raasuke kaasa võetud söögist-joogist.
7. Tuli ei salli purjus ega kurja inimest. Olge selle ääres rõõmsad, erksad ning sõbralikud.
8. Ärge risustage oma ja teiste püha salvestatud muusikaga. Ajage juttu, kõnelege vanu lugusid ja pärimusi, laulge, mängige ning nautige selle imelise öö hääli, värve ja lõhnu.
Allikas: Maavald.ee
