Enamus meist rõõmustab pikal nädalavahetusel vabade päevade ja perega veedetud aja üle. Varasemad küsitlused on näidanud, et suurema osa eestlaste jaoks on algavad pühad muna- ja kevadpüha, mil värvitakse ja koksitakse iidse tava kohaselt mune. Munapühaga on seotud hulk teisigi tavasid, mis aitavad tuua tervist ja elurõõmu.
Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine ja koksimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.
Aeg. Munapüha on esimesel täiskuulähedasel pühapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.- 26.04. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.
Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna. Munapüha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.
Taiad. Munapüha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimise sõnu vaata kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haiged kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel sääskede ja kihulaste eest.
Külmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapühal tingimata saama. Päevgi kiigub munapüha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille samm sobib just kiikumisega. Lõuna-Maavalla kiigeaeg on lühike, kohati kestab see vaid munapüha, teisal kuni suvisteni.
Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapühal lauda hüpatud. Selleks pannakse tugev laud üle paku, kummassegi otsa seisab üks inimene ja hakatakse siis teineteist vaheldumisi õhku hüppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.
Tööd. Kuigi munapühal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral müristaks kukutata (Uku) suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pühadega ei lubatud tuba pühkida, et õnne (põrandal olev vägi või hinged) koos sodiga ära ei pühitaks.
Toit. Peale munade on tavaliseks munapüha toiduks munavõi ja munapuder. Maavalla ida- ja lõunaservas on valmistatud ka tavapäraseid hingedele mõeldud toite – näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapühadel jäetud söök ja õlu koos põleva küünlaga lauale samuti kui jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapühal esivanemate hingi tangupudruga.
Muna on korraga toit, väeallikas ning märk elujõust ja maailma loomisest. Elu loob end aina uuesti ja munapüha aitab seda meeles hoida. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja lindude munad on aidanud inimesel hinge sees hoida. Veel 80 a eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.
Oluline on märkida, et esivanemad on käskinud väga hoolikalt jälgida, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei tohi hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat tabab pikne (Uku karistus) või muud õnnetused.
Munapüha hommikul tuuakse õuest linnulaaste. Selleks haaratakse puuriida juurest sületäis laaste või puid ning tuuakse jooksujalu tuppa. Kevadpühade aegne linnulaastude toomine annab toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud. Linnulaastude toomine annab ka üldise leiuõnne või lihtsalt õnne.
Muna värvimine, eriti punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.
Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.
Munamängud. Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.
Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tütarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tüli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, sünnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.
Munaveeretus ehk munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse kordamööda mune. Kelle muna vastu satutakse, selle oma saadakse endale. Mängib tavaliselt hulk rahvast.
Millised on meie naabrite munapühakombed?
Liivis on tähelepanuväärseimaks munapüha tavaks varahommikune lindude äratamine. Võetakse kaasa häid sööke ja minnakse mere äärde künkale, kus püstitatakse ja ehitakse nn lindude kuusk. Seal süüakse ja lauldakse loitsulaule, et peletada eelolevaks ajal eemale kõik halb ning manada aina head.
Soomes on ööl vastu munapüha tehtud mõnes piirkonnas viljapõllul lõkketuld, mille ümber hulgakesi mängiti ja lõbutseti. Seega kaitsti karja ja viljakasvu halva eest.
Soomeski on tavaks minna vaatama, kuidas päike tõustes tantsib. Seejuures on vahel tehtud pikki matku, et pääseda võimalikult kõrgele. Tõusva päikese ilme järgi ennustatakse eelolevat suve ja saaki. Näiteks sombune hommik ennustab külma, kirgas hommik taas head marjasaaki.
Lõuna-Soomes valmistati munapühaks haoaiad, kuhu ehitati kiik või pandi hüppelaud. Munapüha esmaspäeval toimusid varem suured tantsupeod, kuhu noori kogunes mitmest külast.
Ersa ja mokša keeles nimetatakse munapüha suureks päevaks nagu Marimaal suurt neljapäeva. Varem on toimunud sel päeval rikkaliku toiduvalikuga palvus, kus ohverdati hobune. Kodusel palvusel pöörduti “suure päeva jumala” poole, ohverdades koldesse leiva- ja lihatükke. Palvusel kummardatakse põhja, kolde ja läve suunas. Mehed kogunevad hiljem kusagil talus meejoogi peole. Kodud on hoolikalt puhastatud ja ehitud roo- või õlekroonidega.
Munapyhaks ehitatakse kiik. Suurem kiikumine algab 3. päeval peale munapüha. Kiige juures veeretatakse pühademune. Mune värvitakse sibulakoortega.
Neiu, kes kehastab suurt püha või taevajumala tytart, võtavad teised neiud küla idaväraval vastu lauluga, talle pakutakse õlut ja saadetakse ühiselt külla. Pühade ärasaatmisel saadetakse taevajumala tütar kostitamise ja laulmise järel külast läände. Selle toimingu juurde kuulus kohati kase ehtimine riideribade ja munakoortega.
Marimaal peetakse munapüha (suur päev) suurel neljapäeval. Hea nipp: looduslikud munavärvid leiad köögikapist
