Kes on loom?
Hiiu Lehe pealkiri “Siga on söömiseks”
Pikkade aastate jooksul olen jõudnud arusaamisele, et loomade halvasti kohtlemisel, nende soovide ja vajaduste ignoreerimisel on tegelikult ükspeamine põhjus. Selleks põhjuseks ei ole seaduste ja nende täitmise puudulikkus või see, et inimesed ilmtingimata väga halvad oleksid, vaid see, et loomadest teatakse erakordselt vähe.
Needsamad kaks koera, kes mind kirjutamise ajal igavusest segavad, on inimesega väga sarnased, aga ma kohtlen neid ikka kui koeri, sest seda nad on. Üks neist tahaks kährikuid tappa, sest see on tema loomuses. Teisel on vastik komme kassikastides maiustamas käia. Väiksemale tuli talveks mantel hankida, aga mitte sellepärast, et teda inimlapseks muuta ja ülearu ehtida, vaid sellepärast, et ta kardab väga külma. Ma ei küsi neile otsa vaadates, kas neil on moraalset väärtust (üks loomaõigusliku filosoofia põhiküsimusi) või ei loe nende käitumise mõistmiseks tarkuraamatuid. Ma tunnen koeri.
Eesti soost mõtleja Fanny de Sivers ütleb oma raamatus “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”, ja arvatavasti mitte esimesena, et informatsioonist on ainult seal kasu, kus teda vastu võetakse. Sealsamas kirjutab Sivers, et loomade suhtes on meie mõtlemine täis eelarvamusi.
Konrad Lorenz kirjutab oma raamatus “Kuningas Saalomoni Sõrmus” juba 1964. aastal muuhulgas sellest, kuidas rebased ja hundid vanamoodsates loomaaedades liiga kitsastes puurides elavad ja on piiratud jooksmisvõimaluse tõttu haletsusväärsed. Aastal 2012 räägivad karusloomakasvatajad endiselt, et rebased on puurides õnnelikud.
Kui hobune näeb oma täiskasvanuelus üle hulga aja teist hobust või koer saab aru, et teda ei pandagi enam uuesti ketti, siis on rõõm suur ja toimub midagi kirjeldamatut, mida inimeste puhul harva näha saab.
Foxy’ga oli sama lugu.
Helistasin ühele meie usaldusarstidest: “Ära küsi miks, aga meil on siin nüüd üks hõberebasekutsikas: jalad haiged, kõht lahti, aga muidu rõõmus. Mis ma teen?” Arst oli väga väikese hetke vait ja ütles: “No põhimõtteliselt on ta ju koer, Sa tead ise, mis teha, antibiootikumid kirjutame ka…”
Esimesel päeval konutas Foxy hirmunult ja apaatselt nurgas, aga juba järgmisel päeval hakkas elult võtma, mis võtta andis. Kogu lugu kuulub valdkonda “Ärge seda oma kodus järele tehke”. Foxy valis ise endale ühe suurema koera emaks. Jooksis, roheline mängujänes hambus, kigisedes mööda tube.
Kombeid ei olnud tal ollagi, rebasekutsikat juba kassikasti kasutama ei õpeta ja nii oli kogu majapidamine täis hallikat löga, mis hullusti haises. Pikapeale sai korraliku toidu ja ravimitega kõht korda ja Foxy hakkas üksi õues käima. Jalad päriselt ei paranenudki, ma ei tea, kas need olid nõrgad ja moondunud tõesti traatpõhja peal kasvamisest või on see mingisugune geneetiline viga. Kuna Foxy sai palju vabalt liikuda, siis ta õppis korralikult jooksma ning tema natuke taaruv küljelt-küljele kõikuv kõnnak on mul meeles eriti sellest hetkest, mil teda viimast korda nägin.
Mind ei sallinud ta algusest peale ja ehkki lubas end sülle võtta, ei meeldinud see talle väga. Foxy usaldas oma mänguseltsilistest koeri. Üsna varsti tekkis tal komme toitu varastada, mis tähendab seda, et söögiajal küsis ta tuppa (söögiaeg on meil 18.30, et te teaksite; kõik loomad teavad), ootas, kuni tema ports kausiga keset köögipõrandat pandi, krahmas selle siis kiiresti kaasa ja põgenes õue tagasi. Talveks kasvas Foxy’le ilus kohev kasukas, mis oli talle natuke suur, sest farmirebaseid aretatakse niimoodi, et nahka võimalikult palju oleks.
Talve lõpu poole otsustas Foxy ära kolida, alguses kadus kaheks päevaks, siis kolmeks, siis kaheks nädalaks, siis lausa kolmeks ja peale seda ei ole ma teda enam kunagi näinud. Foxy valis vabaduse.
Loomadest arusaamiseks on lihtsam neid inimesega võrrelda, kui lähtuda nende liigile omasest käitumisest.
Igat sorti meedias saab näha lugematul arvul näiteid sellest, kuidas koer, kass, siga, lehm või näiteks lõvi käituvad inimesele sarnaselt, kuidas erinevad liigid saavad omavahel hästi läbi, ehkki mõnel juhul on see pigem erand kui reegel. Kahel jalal seisev ja esikäppi kasutav pesukaru tundub meile naljakas ja tore. Meil on kergem aru saada nendest loomadest, kes on meile sarnased.
Hiiumaale ehitati uus tapamaja. Sõitsin bussis, kus koolilapsed ehitusjärgus olevast majast rääkisid. Üks tüdruk ütles, et mõtle, see saab ju varsti valmis ja siis me kuuleme kõike, mis seal sees toimub. Ja poiss tema kõrval lohutas, et küllap on tapamajadel helikindlad seinad…
Tegelikult ei ole ma tapamajas kunagi käinud.
Muidugi olen ma, hambad ristis, filme vaadanud, kasvõi Loomus juht
Katkend pärineb Hooandja vahendusel toetas raamatu valmimist 177 inimest mitmest erinevast riigist. Raamatu müügitulud lähevad MTÜ Loomuse toetuseks. Raamat maksab 16 eurot ja seda saab lisaks raamatupoodidele hankida posti teel kirjutades aadressile info@loomus.ee.
