Ühel õhtul ma taipasin, et teatud inimestega me ei ela tegelikult hetkes. Meile meeldib see, kes nad on olnud, või visioon, kelleks nad võiksid saada, kuid tegelikult ei suuda rahulduda selle inimesega, kes on meie kõrval antud hetkel. Ja sellepärast suhe ei töötagi.
Me ei saa elada koos kellegagi mõeldes, et oh, äkki ta varsti kaotab mõned üleliigsed kilod või äkki aastad muudavad ta rahulikumaks. Samamoodi ei saa me mõelda, et oh, ehk ta kunagi jätab suitsetamise maha või ühel päeval enam naisi ei peksa. Nagu me ei saa elada ka minevikus, et näe, kunagi oli ta uulitsa parim sportlane, olgugi et nüüd ei saa diivaniltki püsti, või et kunagi oli tal päris hea töökoht.
