Valiku põhiomadus on see, et iga kord pead neid tehes ütlema „ei“ teistele variantidele; sealt tulebki mängu hirm. Mis siis, kui teine valik oleks parem olnud? Või mis siis, kui keegi teine oleks teinud parema valiku (mida iganes see parem seal tähendada võiks)?
Teadmine, et sa langetad valikuid olenemata sellest, mida sa teed või ei tee, võib olla vabastav, kui saad aru, et sina saad olemasolevaid teadmisi ja ressursse arvestades anda ainult oma parima. Sa ei ole kõiketeadja ning suures pildis kõik, mis peab saama, see ka saab ja homme jääb ikka homseks. Susan Jeffers paneb oma raamatus „Feel the Fear and Beyond“ (Rider 2000) rõhku väljavaatele valida mitme hea valiku vahel, selle asemel et valida see ainuõige.
Hirm ebaõnnestumise ja süüdistuste ees võib sind halvata otsustamatusega, kuid see on ikka valik. Nonoh, sa ei pääse sellest!
Inimestel on valikute tegemiseks erinevad strateegiad. Paljusid neist mõjutab rohkem soov vältida vastutust, võimalikku läbikukkumist ja süütunnet kui tahe saavutada parimat tulemust.
Süü vältimise strateegiate hulka kuuluvad:
Asjade tegemine nii, nagu on alati tehtud – vastutus kantakse üle varasematele teguviisidele, isegi kui need on oma aja ära elanud ja tekitavad probleeme.
Mitte millegi tegemine ja ootamine, et asjad juhtuksid juhuslikult – vastutus kantakse saatusele, isegi kui valiku mittetegemine on ka valik.
Andmete ja info lõputu analüüsimine (analüüsi paralüüs) – vastutus kantakse üle „objektiivsele faktile“, isegi kui tavaliselt on enamiku valikute puhul ikka mingi riski ja teadmatuse element.
Asjade lõputu arutamine võimalikult paljude inimestega – vastutus hajutatakse (ja kõik satuvad segadusse), isegi kui varem või hiljem peab üks isik või grupp ikkagi otsuse vastu võtma.
Ühelgi neist teguviisidest pole oma olemuselt midagi viga. Juhul kui see, kuidas hetkel asju mingis valdkonnas tehakse, on tõeliselt efektiivne, pole vaja hakata lõhkuma seda, mis toimib. Tark inimene teab, millal tasuks vahel oodata ja asjadel ise laheneda lasta. On oluline teha teadlikke otsuseid ja saada faktid nii selgeks kui võimalik, eriti kui asi puudutab raha (ebaselge, kuidas see toimib õhtusöögi tellimisel või filmi valimisel…). Mitu vaatenurka võib tuua uut selgust mõne probleemi või võimaluse osas.
On oluline teha vahet, kas sinu peamine motiiv on võimaluste maksimeerimine või soov vältida riski ja süüd, mis võiks võimaliku „läbikukkumisega“ kaasneda.
Risk on vaieldamatu osa elust ja mõnes mõttes neutraalse tähendusega. See tähendab lihtsalt, et lõpptulemust võib mõjutada teadmata asjaolu. Edukad inimesed kipuvad olema riskiteadlikud, aga mitte riskikartlikud. Nad tasakaalustavad võimalike hüvede ihaldatavust oma võimega võimalike kaotustega toime tulla. Nad koguvad kokku kogu vajaliku informatsiooni, aga kasutavad ka intuitsiooni või kõhutunnet. Riskid on nende ressursside või situatsiooni puhul vastuvõetavad ning asjade mitte laabumisel õpivad nad kogemusest ja liiguvad edasi. Nad ei kuluta aega ega energiat enda süüdistamisele. Sama kehtib ka innovatiivsete organisatsioonide puhul, kus viljeletakse süüdistustevaba kultuuri ning võimestatakse inimesi võtma kaalutletud riske.
Riski osas on mõistlik olla teadlik ja ettevaatlik, eeldusel et saad aru, et vahel on otsuste eest vastutuse vältimine veelgi riskantsem ja võib teha rohkemgi kahju. See võib neelata tohutult energiat, eriti kui tehtav otsus ei ole iseäranis oluline ja mitmed variandid oleksid ühtmoodi rahuldavad. See on võrreldav restorani minekuga ja seal kala, liha või taimetoidu vahel valimisega. Need kõik võivad head olla, aga kogu õhtu jooksul ainult menüüd vaadates pead näljasena koju minema. On üks ütlus: „Ära põe väikeste asjade pärast – ja pea meeles, kõik on väiksed asjad.“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Duncan Coppocki raamatust „Avasta oma mina jõud“.
