On detsembri lõpp ja raske tööpäeva lõpetanud mees läheb kiiruga poodi, seistes järjekorras ja mõeldes paaniliselt, kellele veel peaks kinke ostma? No loomulikult lastele. Mida nad tahtsidki? Üks tahtis mänguautot, aga see on riiulitelt otsa saanud. Teine soovis nukku – ah, selle vast naine ostis juba.
Siis veel kõige keerulisem ülesanne: vaja kinki kallile naisele. No mida ma ostan? Tal on ju kõik olemas, ega mina ka neid naiste asju tea ju… Mille ma eelmisel aastal kinkisin? Ei tule üldse meelde. Tähtis, et ta sellel aastal sama kinki ei saaks… Ah, küllap see vidin vist sobiks.
Vanemad – neile lähevad sokid. Ämmale ei oska küll midagi kinkida. Õnneks äiaga on lihtsam – talle käsitööõlu. Oh kurja! Siis on veel ju õeraas, väikevend ja sõber. Siis veel töökaaslasele ka kinki vaja… No lihtsalt ei tule enam mõtteid.
Miks nad seda õudset muusikat nii valjult lasevad, ma olen neid juba kuuaega kuulnud, ei jõua enam. Loodan, et söögid on ehk naine juba ostnud. Võtan ühe 2-liitrise cola ja endale õlut. Igaks juhuks peaks koju helistama, äkki oli veel midagi vaja? Siis ruttu koju ja istume surmväsinuna lõpuks lauda ja panema teleka mängima… On saabunud jõulud!
Nii nõukogude kord kui ka ristiusk on jätnud siia oma tugeva jälje. Eks võõrvõimul ole olnud omad huvid, miks nad on püüdnud meie traditsioone väänata… ning nüüd uuesti juurtele tagasitulek võtab aega.
Mis on jõulude tähendus ja miks me seda teeme!?
Jõulud on tuhandeid aastaid vana maarahva põlispüha, mida tähistati ilmselt mingil kombel juba siia maale esmakordselt astudes. Kuigi on üldiselt teada, et tegemist on ühega kahest kõige olulisemast pühast, ei mõtle me talvisest pööripäevast ehk jõulust tavaliselt kui päikesepühast. Päike (vanasti on teda ka päevaks nimetatud) jääb 22. kuni 24.detsembrini päevapesasse. See tähendab et nii päev kui loodus (loond) on puhkamas, enne uuele ringile minekut.
Uus aasta algab loodusrütmide kohaselt 25.12, mitte 01.01 – allikas: päikesekalender
Jõulukuu 25ndast võib tähistada uue päikeseaasta algust. Päev on hakanud jälle kukesammu võrra pikemaks muutuma ja elu hakkab vaikselt ärkamise ja tärkamise poole liikuma. See, et nüüd peetakse uut aastat 1. jaanuaril on lihtsalt ebaõnnestunud kalendrireformi tagajärg.
Lisaks päikesepühale on see kindlasti ka esivanemate püha, mis eristab teda oluliselt suvisest pööripäevast- rõõmsast ja väljapoole suunatud energilisest pühast. Talvisel pööripäeval on Linnutee nõnda pöördunud, et hingedeajast alates on esivanematele tee valla.
Mida sellel ajal oleks kohane teha?
Jõulukuu 21. päeva õhtuks võiks olla toad kraamitud ja korrastatud. Kõik, mis vajab korrastamist tuleks nüüd ära teha. Seda põhjusel, et tähtsateks pühadeks tuleb ikka kõik korda teha, asjad puhastada ja omale kohale panna. Koristati sellel pühal just erilise hoolega, sest eks sellest sõltus ju terve tulevase aasta edenemine.
Laenatud asjad tuli tagasi viia ja oma asjad tagasi küsida. Siit ka Toomapäeva ja tahmatoomase komme, kus naabrid viivad mõne kaltsukubu sinu maapeale. Ikka selleks, et oleks põhjust 21. kuupäeval valdused läbi käia ja elamisel silm peal hoida. Kes siis seda kaltsukubu märganud ei olnud, sellel ka must ja räpane aasta ees ootamas.
Reet Hiiemäe on ka leidnud just toreda sõnaseose: “Toomapäev – asju tagasi tooma”.
Siit edasi kuni 25ndani ei tehtud enam tööd, ega tohtinud koristada, muidu pidavat õnne ja külluse majast ära pühkima.
Ka toidud peaks selleks ajaks varutud olema ja seda võiks olla külluslikult, nii nagu esivanemate kostitamiseks kohane.
Tasuks tähele panna ka seda, et vanal ajal oli inimene enamasti üsna napi ja ühekülgse toitumisega. Jõulude ajal oli aga söögikord rikkalik. Meie ülesöömise ühiskonnas võiks mõelda pigem maaema tervisele ja varuda seda, mis ökoloogiliselt puhas ja loodussäästvalt kasvatatud. Esivanemad võiksid rõõmustada kindlasti omatehtud leiva ja oma või naabritädi juurikate, munade jms üle. Kui keegi vorste teha tahab, siis meie traditsioonis pandi sooltesse tangu ja sibulat (valged vorstid), verd hakati sinna hiljem teiste mõjutusel panema. Kuigi oli komme, et sellel korral pidi laual olema 7, 9 või 12 rooga, siis seda ei pidanud palju sööma- piisas, et igast toidust natuke maitsesid.
Mõistlik inimene sel ajal kogub ennast justnagu loodus seda teeb. Hoiab rahu, hoiab lähedasi, hoiab tuld koldes ja toas. Kardinad on akende ette tõmmatud, et loond saaks pimeduses puhata ja koguda. Esivanemate tarbeks jäeti toit lauale, vahel tehti neile ka ase ning ise mindi põrandale õlgedele magama. Õlgedel oli ju oluline koht jõuluajal. Tänapäevaks tasuks kas või mõni vihk tuua, et saada seda tunnet.
Nüüd on aeg rahulikke, nostalgilisi laule laulda, lugusid vesta, eriti esivanematega seonduvast. Aeg on ka üle vaadata oma lauamängutagavarad ja mõelda muid nutikusemänge. Valget aega on napilt, aga piisavalt selleks, et rahulikult looduses käia.
Uuri ka kus on sulle lähim Hiis. Võib-olla viivad su jalad sind seekord sinnapoole. Hiis on alati üks parimaid inimese ja looduse vaheline jagamise kohti olnud- koht kus mõlemad annavad ja mõlemad saavad.
Kui on jõulukroonid-, kressid-, ristid meisterdatud, siis need hoiavad meie ruumid puhtad ja kaitstud sellel omamoodi õrnal ja haavataval ajal. Hiljem tuleks need kindlasti põletada, sest on kõik mittevajaliku endasse kogunud ja seda pole meile enam tuppa vaja. Võiks kindlasti ka kadakasuitsuga puhastada elamist, võib kasutada ka soola või hõbevalget. Sool võtab ikka haigused ja muu mittevajaliku endasse ja on ühtlasi koos kraabitud hõbevalgega nii hingepuhtuse kui ka tervise ja selguse toetaja.
Jõuluõhtul on oluline ka piirata, ehk teha kaitsetaig oma valdustele, aga eriti just oluliste hoonete kaitseks (hooned, kaev, aga ka põld jms). Piisas ka kui käidi päripäeva ringe ümber kaitstava, ent tihti tehti just söe või muu materjaliga rist kaitstavale. Oluline on just ka erinevatele välja- ja sissepääsudele seda teha (uksed, aknad, kaev, sissepääsutee, aga tänapäeval ka arvutid ja teised ekraanid). Sellest, mis jõulude perioodil ette võetud, on õnnele ja käekäigule suur mõju ja esivanematel on selles oluline osa.
24. detsember on üldine saunaskäimise päev- pühaks tuleb ikka ettevalmistada ja seda ei maksa liiga õhtupeale jätta. Käia valgel ajal korra väljas looduses ja siis enne pimedat korralik pikk saun on igati tore tegevus, et puhtana uude aastasse minna.
25ndal ehk uueaasta varahommikul on kombeks peremehel minna ja kaevu soola või hõbevalget kraapida ja seejärel sealt vett võtta. Anuma põhja pandi enamasti nuga ja mõni hõbeese. Sinna vette saab siis oma uueaasta soovid sisse lausuda ja selle veega nägu pesta. Ei siis õnn ja tervis uuel aastal tulemata jää!
Häid jõule!
Autor: Alar Krautman, massaaži, tervise ja loodusravi erakooli Alar Krautmani Terviseakadeemia koolijuht – pärimuse ja kommete eestvedaja
Allikas: Krautman.ee
Loe lisaks: Esivanemate traditsioonid | Jõulukuu – lõpus on algus
Igihaljas kuusk: maagia, uskumused ja ravinipid
